President Alar Karis pidas tänavusel Eesti Vabariigi aastapäeval kõne, mis pälvis nii kiitust kui ka kriitilisi küsimusi. Sihtasutuse Eestlaste Eesti juhataja Ruuben Kaalep kirjutas oma Delfi arvustuses, et Karise sõnavõtt oli pealtnäha üldsõnaline, kuid sisaldas olulisi mõtteid, mis väärivad sügavamat tähelepanu.
Kaalepi hinnangul oli presidendi identiteedi tähtsustamine kõnes üks kõige olulisemaid punkte. Karis rõhutas, et Eesti-sugusel väikeriigil peab identiteet alati olema ning selle lõhkumine toob kaasa rahvusliku nõrgenemise. Kaalepi sõnul on see mõte eriti oluline ajal, mil Eesti rahvuslik eneseteadvus on surve all nii kultuuriliste kui ka geopoliitiliste väljakutsete tõttu.
Samuti tuletas Kaalep meelde, et rahvuslik identiteet ei ole ajas muutuv moevool, vaid midagi, mida tuleb teadlikult hoida ja edasi anda. Ta kutsus üles meenutama meie esivanemaid, kes on sajandite jooksul vabaduse nimel võidelnud ja rahvuslikku järjepidevust hoidnud.
President Karis tunnistas oma kõnes ausalt, et Eesti peab julgeoleku tagamiseks rohkem panustama ning et iga rahu ei ole hea rahu. Ta hoiatas, et Venemaa ultimaatumitele järeleandmine ei too Euroopasse rahu, vaid nõrgestab kogu vaba maailma.
Kaalep nõustus presidendi seisukohaga, kuid leidis, et Euroopa Liit ei ole suutnud rahvusriikide identiteeti kaitsta ega Venemaad ohjeldada. Seetõttu peaksid Balti riigid, Põhjamaad, Poola ja Ukraina olema uue Euroopa julgeolekuarhitektuuri kujundamise eestvedajad.
Karis rõhutas, et Eesti majanduse võtmeküsimus ei ole ümberjagamine, vaid suurem tootlikkus. Samas leidis Kaalep, et presidendi kõnes jäi lahtiseks kohaliku ettevõtluse toetamise küsimus. Ta küsis, kuidas saaks Eesti tugevdada oma põllumajandust ja väiketootmist, et majandus ei sõltuks ainult globaalsetest idufirmadest ja väliskapitalist.
Lisaks pidas Kaalep probleemseks Karise mõtet, et „Mitte-minu-tagahoovi“ hoiak pidurdab majandusarengut. Ta rõhutas, et looduse ja kultuuri säilitamine on Eesti jaoks eksistentsiaalse tähtsusega, kuna majandusliku surve tõttu kaotame üha enam oma põlismetsi, pärandniite ja looduslikke pühapaiku.
President tõstis esile lugemise tähtsust, kuid Kaalep küsis, kas me loeme eesti autorite loomingut või laseme globaalsetel kultuurimõjudel oma identiteeti lahustada. Ta leidis, et rahvuslik kirjandus ja pärimus peavad jääma hariduses ja kultuuris kesksele kohale.
Samuti kritiseeris Kaalep presidendi pealiskaudset käsitlust tehisintellektist. Ta leidis, et tehisaru ei ole lihtsalt tööriist, vaid see mõjutab inimkultuuri ja identiteeti. Eesti võiks oma esivanemate maailmapildist õppust võtta ja suhtuda tehnoloogiasse vastutustundega, mitte ainult kasu kaudu.
Kaalep lõpetas oma arvustuse kriitilise tähelepanekuga, et presidendi kõnest jäi välja kõige olulisem teema – eesti rahva püsimajäämine. Ta rõhutas, et kui eestlaste arv väheneb, pole tähtis ei majanduskasv, haridus ega innovatsioon – ilma eestlasteta ei ole ka Eestit.
Seega oli Karise kõne küll tähendusrikas ja mitmekihiline, kuid Kaalepi hinnangul jäi palju olulisi küsimusi siiski vastamata.
