Endine Riigikogu liige Ruuben Kaalep külastas eelmisel nädalavahetusel USAs Tennessee osariigis toimunud iga-aastast American Renaissance’i (AmReni) konverentsi, kus osaleb rahvuslasi üle kogu maailma. Kaalep pidas konverentsil meeleoluka ja sisulise kõne, kus kutsus üles rahvuslasi jääma truuks oma pärandile ja väljendama oma vaateid nii kunstis, luules kui meid kõiki ümbritsevas maailmas.

Korraldaja Jared Taylor meenutas Kaalepi kõne sisse juhatavas sõnavõtus, et 2016. aastal samal konverentsil esinedes oli Kaalep 22-aastasena AmReni kõigi aegade noorim esineja. Taylor meenutas oma mõne aasta tagust külaskäiku vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäigule Tallinnas ja lisas, et eestlased on õnnelik rahvas, kuna neil on siiani säilinud rahvustunne. Kaalepit tutvustas Taylor kui mitte üksnes poliitikut, vaid ka luuletajat, kes oskab sõnadega väljendada sõnades väljendamatut.

Kaalep meenutas samuti sõnavõtu alguses oma seitsme aasta tagust kõne ja sellele järgnenud rünnakuid Eesti meedias. “Ilma selle vihkamise ja laimuta, mida liberaalne meedia minu vastu näitas alates minu esimesest AmReni kõnest, poleks mind ka [Riigikogusse] valitud,” kinnitas Kaalep.

Ta rääkis, et esindab uut, 21. sajandi rahvuslust, mida tuntakse ka etnofuturismina. Kaalepi sõnul ei ole uudne selle olemus, mis võtab kokku kõigi maailma rahvaste tarkuse, vaid etnofuturismi võime ületada postmodernismi, ning loovusele ja taassünnile suunatud hoiak.

Postmodernism on Kaalepi sõnul kõiki traditsioonilisi väärtusi lammutades jõudnud punkti, kus ka postmodernismi enda alused on seeläbi kõikuma löönud. “Nad unustavad elu mustrid, mis on alati kujundanud inimolemise etnilist tahku,” kõneles Kaalep. “Selles dekonstruktsiooni virvarris kaotavad nad silmist sama ilu, mida nad kunagi paljastada püüdsid. Nad on kaosest hüpnotiseeritud, unustades, et vastandite mängus peitub harmoonia.”

Kaalep rääkis, et kõige enam kurvastab teda, kui noored põlgavad oma kultuuri- ja ajaloopärandit. “Noored hinged jäävad seeläbi ilma sügavast arusaamisest kõige elava omavahelisest seotusest ja universaalsest tarkusest, mis peitub iga rahvuse unikaalses väljenduses. Hüljata oma rahvuslik vaim tähendab hüljata osa iseenesest, killuke kollektiivsest inimlikust mustrist, mis kujundab meie isikupära.”

Rahvuse jõud ei seisne Kaalepi sõnul rahvaarvus ega loodusvarades, naabritest parem olemises ega nende üle valitsemises. Rahvusidentiteet ei sõltu seega võrdlusest teiste rahvustega. “Tõeline rahvuslus ei nõua õigustust, tõeline usk ei nõua õigustust, tõeline armastus ei nõua õigustust,” kõneles Kaalep. “Sest tõeline rahvuslus pole muud kui armastus.”

Seejärel kirjeldas Kaalep etnograafiast pärit tehnikat, kus tuhanded näofotod sulandatakse kokku üheks rahvuse portreeks. Nii on võimalik luua autentne näopilt kõigist maailma rahvastest. “Kõik need näod on nii kaunid, näidates meie maailma imelist olemust,” on Kaalep veendunud. “Tõeline ja kaunis mitmekesisus nõuab eraldumist, sest liigne segunemine hävitab mitmekesisuse ja ilu.”

Lääne tarbimisühiskond aga Kaalepi hinnangul tavaliselt seda ilu ega omapära ei mõista. “Kui kultuuride ja rasside segunemine loob mõttetühja ühiskonna, on raske süüdistada neid, kes on selles üles kasvanud,” lausus Kaalep. “Neil pole kunagi olnud võimalust kogeda midagi paremat. Ja siiski teavad nad kõik sisimas, et midagi fundamentaalset on hirmsal kombel puudu. Just see puudujääk on tekitanud läänemaailmas sügava identiteedikriisi.”

Kaalep rääkis, et väga tähtis on leida ja toetada neid paiku üle maailma, kus on säilinud sügavad juured ja rahvusluse vaim ning mis suudavad seeläbi postmodernismi ületada ja globalismile vastu seista. Ent mitte kõik, kes väidavad end globalismi vaenlasteks, pole seda sisult. “Näiteks Venemaa jätkab lihtsalt endise Nõukogude Liidu geopoliitilist võitlust Ameerika Ühendriikide vastu, tallates maha ärkavaid rahvusidentiteete oma väiksemates naaberriikides,” rõhutas Kaalep.

21. sajandi rahvuslased saavad Kaalepi sõnul möödunud sajandeist õppida, et nii globalism kui imperialism on ühtviisi rahvusluse vaenlased. “Mõlemad hävitavad rikkuse unikaalsete rahvaste ja nende kodumaade mitmekesisuses, unikaalsetes keeltes, unikaalsetes kultuurides ja unikaalsetes geneetilistes rühmades, mida leiame nii inimliigi sees – mida me kutsume rassideks – kui ka rasside endi sees, mida me kutsume rahvusteks,” usub Kaalep.

Kesk- ja Ida-Euroopa riigid suudavad Kaalepi sõnul globalismile vastu panna, kuna neil on säilinud Euroopa rahvaste ja kultuuride tervislikud instinktid. Hoopis teistsugust väärtusruumi esindab aga Euroopa Liit, kelle jaoks rahvuslus seostub kurjuse, vägivalla või koguni genotsiididega. “Kuidas siis saavad nii vastandlikud väärtused luua ühtse poliitilise süsteemi?” küsis Kaalep ja vastas: “Selleks peab üks väärtussüsteem teise absoluutsel määral allutama. Ning just see on toimunud Euroopa Liidus. Globalistlik väärtussüsteem on allutanud Euroopa rahvusriikide alusväärtused.”

Kaalep kõneles, et rahvuslastel tuleb seega kaitsta oma kultuuripärandit nii globalismi kui imperialismi eest, ja see saab õnnestuda üksnes siis, kui taasäratada oma rahvaste vaimujõud. “Rahvusluse olemus nõuab, et meie liikumine tõuseks kõrgemale ja kaugemale poliitika piiridest,” kõneles Kaalep. “See kutsub meid ühenduma looduse püha tasakaaluga, meie eluviisi ja kunstiga, mis peegeldab meie sügavaimat mina. Nii leiame innustuse, et hoida oma keskkonda, hoolitseda oma maa eest ja harmoniseerida oma elu igaveste eksistentsi rütmidega.”

Tulevikku näeb Kaalep harmoonilises rahvusluses, mis suudaks avada inimkonna ja elu kui terviku tegeliku potentsiaali. “Väärtustagem ja säilitagem oma esivanemate pärandit, sest see on meie tõeline sisemine aare,” lausus Kaalep. “Meie rahvusidentiteet elab meie südameis ja hingedes, andes meile jõudu ja juhtides tulevikku. Laskem oma etnilistel juurtel õide puhkeda ning tundkem kartmatut uhkust selle üle, kes me oleme ja kust oleme pärit.”