Kas keegi saab panna pahaks, kui rahvuslane ei soovi end identifitseerida läbi usutunnistuse või üleüldse konservatiivsusega? Mõtlevale inimesele peaks alles jääma sümpaatia kodanikukeskse ehk liberaalse ühiskonna; samas tema identiteeti kaitsva rahvusluse vastu, ent seda lahti kapseldumata multinatsionaalsest kooslusest, kirjutab Koiduajale vabamõtleja Arvi Tapver.

Tänases polariseerunud lääne ilmas tundub, justkui igaüks peaks valima leeri: kas vasak- või parempool; liberaalne või konservatiivne; rahvuslik (st etnosel ja lokaalsel identiteedil põhinev) või globaalne elukäsitlus. Esmapilgul selged eristused ja veel pool sajandit tagasi vast olidki.

Omaette lugu, kas kõigile need valikud sellisel jäigal kujul meeldivad. See ju ei tee veel inimest ignorantselt apoliitiliseks, kui ta ilmavaade jääb kuskile nende nivoode vahele või ta jagab neid määratlusi kuidagi hoopis isemoodi. 

Pange tähele, siin oli tegelikult kolm valikut, mitte üks. Valiku(d) teeb veelgi raskemaks see, et vähemalt kolm neist mõistetest on ajas oma tähendust drastiliselt muutnud. Grotesksel kombel ootavad erakondade ideoloogilised liidrid aga kodanikelt siiski nende „komplektlõuna”-valikuid nagu ilmasõja ajal värvatuilt: üks või teine.

Kardan, et nii mõnigi valimistest meie päevil kõrvalehoidja mängibki desertööri rolli, kes ei taha „end määrida” ei ühe ega ka teise poolega. Jutt ei käi pelgalt Eestist. Valimisosalus on krooniliselt madal pea kõikjal.

Sõjas tõepoolest pole kohta arutada, kas võiks programmi siit või teisest otsast õgvendada; liitlasi ümber jagada ning rindejoon üldse perpendikulaarselt ehk risti olemasolevaga jooksma panna. Poliitilises kaevikusõjas ja rahu ajal võiks seda siiski kaaluda, vähemalt kuniks seda rahu. Tegelikult võiks just selline lähenemine todasama rahu tagadagi, sest polariseerumine toob varem või hiljem vere välja, kuna muidu ei tohi ju tõdegi tunnistada, kui see juhtumisi tuleb vastase suust. 

Siinkirjutaja ei loodagi olukorda muuta, küll aga võib definitsioone lahti kirjutades valija jaoks neid primitiivsel kujul laual vedelevaid valiku-pakette naeruvääristada, mis võiks veidigi õhku puhastada.

Rahvuslus vs globalism

Kui vasak- ja parempoolse maailmavaatega on veel kuidagi lood selged (kuigi ka siin on nihkeid skaalal), siis kaardipaki ajab täiesti segamini, kui lisada siia rahvuslik või globaalne ehk multinatsionaalne element.

Ajaloost teame, et kui vasakpoolsusele lisada rahvuslus, saame natsionaalsotsialismi, mis aga oleks justkui paremäärmus. Ju ongi. Kui rahvuslus liita parempoolsusega, annab see samuti mingisuguse rahvusluse vormi (rahvuslus jääb neistki kahest ilmselt siinkohal peale), ent eeldatavalt kaubanduslikkust, ettevõtlust ja tööstust soosivas ehk kapitalikeskses vormis. 

Paradoksaalselt on selline vaatenurk sageli globalismivaenulik, kuigi merkantiilne parempoolne ideoloogia soosib vägagi kapitali vaba liikumist. 

Siinkohal tähelepanu: parem-vasakpoolne meelsus peaks määratlema ju kõigest jagunemist varandusliku klassiseisuse põhjal: töölised ettevõtjate-kapitalistide-”kurnajate” vastu. Praeguseks muidugi paljuski juba vananenud lähtekoht. Järjekordne nihe aga tulenebki sellest, et globalismil on millegi pärast liberaalne ja vasakpoolsuse pitseri jälg. Nüüd ongi „Paabeli segadus” käes.

Globalismi portikused

Globalism toetub jämedalt võetuna kahele alustalale, millest üks on 19. sajandi majanduskäsitlus laissez-faire, mille kohaselt riik ei peaks majandussuhetesse üleüldse puutuma ja igaüks võiks vabalt ning metsikult „äri teha” nagu ise heaks arvab, seega ka üle riigipiiride. Loomulikult ei mingeid sotsiaalmakse (üleüldse makse, kui võimalik); riiklikku tervisekindlustust, ametiühinguid, dotatsioone või tollisüsteemi riikide vahel. Päris radikaalne ja ettevõtja vastutuse seisukohalt ühtlasi ka liberaalne mõtteviis.

Globalismi ehk multinatsionaalsuse või ka kosmopoliitsuse teine tala on päriselus tõepoolest pahatihti tiba vasakpoolne, aga kindlasti liberaalne. See väljendub justkui Euroopa Liidu tunnusmeloodias „Ood rõõmule”: 20. sajandi lõhenenud Euroopa järgses utoopias, mis täna taas mureneb, aga seda eelkõige elukaugete poliitikute-ametnike bürokraatilise lobaköögina. Nii on saanud sellest pigem „Rõõm oodile” ehk pidu iseenda pärast, iseenda jaoks. Masin, mis töötab, lööb pilli ja kulutab selleks, et iseennast käimas hoida. 

Siingi on eraldi vastuolu multinatsionaalsel Euroopal ja globalismil, mis ulatub ka üle liidu piiride. Lihtinimese jaoks peaks selline globalism tähendama teoorias samuti piirideta liikumist, ent mitte ainult kapitalile, vaid ka kodanikele ning seega tööjõule (mis on samuti kapital), mis omakorda on mh Schengeni lepetega (viisavabadus) vähemalt osaliselt teostunud. Tööjõu vaba liikumine tekitab vastakaid arvamusi juba nii vasak- kui ka parempoolelt, kuigi see väitlus on vist tänaseks veidi maha käinud. Ju siis polnud liidusiseses voolavuses tõsisemat ohtu.

Levinud on arvamus, et Euroopa Liit sündis Teise ilmasõja järel vajadusest pikaaegseid vaenupooli ehk peamiselt Prantsusmaad ja Saksamaad lepitada. See on vaid osa tõest. Ühtsed seadused ja reglementatsioon, ühtne tollipiir, üks valuuta ning üks mõõdusüsteem (kilo, meeter jne), mida sarjavad sageli põhjendatult paljude liikmesmaade peamiselt parempoolsed ja rahvuslikud, aga pea eranditult opositsioonilised erakonnad, on tegelikult Napoleoni visioon ühtsest Euroopast. 

Napoleoni ühtne Euroopa vs Euroopa Liit per se

Ühtne seadustik ja mõõdustik pidi ära hoidma või vähemalt minimeerima toonaste monarhistlike riikide ja riigikeste korruptiivset separatismi ehk suveräänide võimalust erahuvidest lähtuvalt torpedeerida rahvusvahelisi leppeid, välja pressida eriõigusi või lihtsalt manipuleerida tariifidega. 

Kui näituseks Saksamaa(de) ühendamise eel oli seal ligikaudu 300 enam-vähem riigi staatusega üksust, mille õiguste hulka kuulusid oma äranägemise järgi seaduste kehtestamine, oma valuuta või mõõtühik; ajal, mil samad kuningakojad valitsesid erinevaid rahvaid, mille asualad isegi kokku ei puutunud ning kellel puudus omavahel vähimgi side, siis oli see ju puhas õnn rahavahetajale ning nutikale tolliametnikule!

Lisame siia näite meile lähemast ajaloost: Riia mark ja Tallinna mark polnud kaaluühikutena ekvivalendid, samamoodi nagu polnud seda ka erinevad pikkuse ja raha ühikud.

Seega Tallinnast Rail Balticu peale istudes tuleks arvestada, kas soodsam on enne või pärast Valga–Valka piiri pilet osta. Parafraseerides üht hiljuti lahkunud Eesti presidenti: kuna „inimesed liiguvad tänapäeval hulgi ja suurtel kiirustel”, siis ei jõuaks kiirrongil rahavahetaja esimesest viimase vaguninigi, kui oleks tarvis juba uut valuutat jagama hakata. 

Poleks keegi osanud siis uneski näha, et samalaadne riikide ühendus tingib kunagi vaidlusi selle üle, kas vein on kääritamisel saadav jook või pelgalt viinamarja produkt; kas tuleb arvestada mõne regiooni erapära, maksustada ühiskassasse kõiki riike võrdselt või vastavalt sealsele elatustasemele ja heaolukoefitsiendile. Veelgi enam: et tuleks kunagi defineerida näiteks, mis on „soome kelk”. 

Kõik on kapitaalselt muutunud tolle paarisaja aastaga ja huviringkonnad teevad oma lobby vägagi tõhusalt. See on praktiline külg, mitte aga algne eesmärk.

Seega taas otsapidi 19. sajand. Jah, 20. sajand algaski paradoksaalselt 19. aastasajal. 

Ajalukku vallutajana jäänud Napoleon kujutas keisrina endast midagi enamat kui eelnevad ja järgnevad autokraadid. Kuigi otseloomulikult prantsuse-keskne, oli Euroopa tema silmis eelkõige anti-aristokraatlik. Kohe kindlasti oleks talle kõiges viimane sõna jäänud. Siiski oli see kodanikukeskne nägemus. Vast veidi uskumatu, aga Napoleon oli omamoodi globalist.

Lõpu tegi sellele monarhistlik Euroopa, aga vähem kui pool sajandit hiljem – 1848. aastal (juba veidi varem ja pärast sedagi), lõõmas terve Euroopa rahvuslaste tungaldest monarhide vastu. See oli esimene rahvuslaste tõus. 

Napoleon: kosmopoliitsus vs rahvuslus vs liberaalsus 

Paradoksaalselt tekitas Napoleon ka rahvusluse, ent paljuski mitte pooldajate seas, vaid pigem enda vastu. Muud väärtused kaalus üles kujund sõjakoledustega saabunud võõrast vallutajast, mida ta muidugi ka oli.

Rahvahulgad Preisimaal, Saksimaal, Austrias, Belgias, Lombardias, Sardiinias, ülejäänud Itaalia riigikestes, Hispaanias, Venemaal jne kogunesid pigem oma „rõhujatest” monarhide ümber kui toetasid toona käsitletamatut üleeuroopalikku multinatsionaalset kodanikuühiskonda. Oluline on siinkohal meenutada, et terve „progressiivne elanikkond” võitles vabariikluse eest ehk peamine vastane oli monarh.

Seejuures ei sünnitanud rahvuslust Prantsuse revolutsioon, mis sünnitas küll Napoleoni keisririigi: vabariik jäi toona lokaalseks ja uppunuks omaenda verre, kuigi sünnitas sarnaseid revolutsioonilisi liikumisi mujal, näiteks Kreekas, kus nende vastu seisis paljuski kristlik-konservatiivne teokraatlik klikk. Revolutsioon kõigutas ju seisusliku, traditsioonilise ühiskonna alustalasid ja ähvardas seniseid privileege. Revolutsioon sünnitas revolutsioone, aga mitte rahvuslike kodanikuühiskondi. Isegi, kui need vähemalt sõnades deklareerisid vabariiklust.

Tõsi, Napoleonil oli ka palju toetajaid üle Euroopa ja mujalgi (isegi Haiiti mustadest revolutsionääride seas), kuid need olid valdavalt keskmisest haritumad, peamiselt aristokraatlikud intelligendid. Taas kord paradoksaalselt, sest teadlikuma klassi moodustasid need, kelle hegemoonia vastu ta oma püüdlused suunas, olles ise päritolult aristokraat, nagu paljud teisedki omaaegsed riigipöörajad. 

See elitaarne kiht või kildkond nimetanuks end pigem kosmopoliitseks kui globalistlikuks, aga võrdluseks saab siiski läbi sajandite paralleele vedada. Seda just vastandumise kaudu rahvuslusele, mis polnud tegelikult veel võrsunudki ja nende jaoks tähendanuks midagi provintslikku. 

Kosmopoliitse aristokraadi silmis olid alamad klassid ühtlasi alaväärsed, sest neil puudus kasvatuslikult mitme generatsiooni jagu haridust ja sisemist valgustatust, mis oli justkui aristokraatide privileeg. Keel polnud veel identiteet. Siiski, ei tasu unustada, et nii üks kui teine klass pidas end veendumustelt enamasti liberaalseks.

Niisiis, siin ongi meil korraga liberaalsus ehk vabaduse idée fixe; globaalsus-kosmopoliitne ehk euroopalik lääne ilm ning vasak- ja parempoolsus ühes puntras koos. 

Liberaalsus ja rahvuslus: vastuolu?

Niisiis: rahvuslus oli toona midagi positiivses võtmes liberaalset, vabastavat, progressiivset. Kas keegi kujutaks ette tänases Eestis (või ka mujal Euroopas) rahvuslikku liberaalset liikumist ja mida see võiks sel juhul endast kätkeda? Naljalt vist ei kujutaks, ent küsime: miks?

Põhjus on selles, et paljud nähtused on minetanud oma algse tähenduse ja sageli üleüldse igasuguse tähenduse. Konservatiivide kohta on käibel ka väljend „reaktsiooniline” ehk need, kes radikaalselt vastanduvad liberaalsetele protsessidele ühiskonnas. Ent liberaalid ju vastanduvad samuti konservatiivsetele ilmingutele ehk „reageerivad” neile. Seega võib käsitleda liberaalegi reaktsioonilistena. 

Keegi tark on kunagi soovitanud jagada revolutsioonid ja kontrevolutsioonid selguse mõttes paaris ja paaritute arvude järgi üle ühe. Siin on tõetera – sõltub kummast otsast vaadata.

Liberaalsus ehk vabameelsus tähistab viimasel ajal peamiselt suhtumist seksuaalsesse orientatsiooni, selle vähemuse õigustesse. Justkui poliitikas ja üldisemalt kogu ühiskonnas poleks muid valupunkte ning lääne ühiskond elaks muidu juba maises paradiisis. Needki kaks võiksid ju kokku käia: seksuaalselt vabameelne natsionalist. Palun väga, miks mitte: liberaalsusele peaks ju vastanduma hoopsiki konservatiivsus, mis pole kaugeltki sama, mis rahvuslus. Kui (just „KUI”) see seksuaalne lähtekoht, mis nii palju elevust tekitab, ainutähtis oleks.

Siinkirjutaja näeks veidi utreerides (provotseerides), et too hüpoteetiline rahvuslik liberaalsus võiks sel juhul olla hoopis midagi individualismi s.o. isikukeskse parempoolsuse taolist ehk ühiskonnas autonoomselt end äramajandava inimese eest seisev maailmavaade. Kui aga vasakpoolne, siis toetaks ilmselt pelgalt a priori kohalikke kolka-sotsialiste, kui neil peaks olema vastuolu näiteks rahvusvaheliste vasakpoolsetega a la järjekordne Internatsionaal.

Eks enesekindlalt kinnast visates või küsimust õhku paisates, tuleb siinkirjutajal see ka ise kinni püüda.

Muuhulgas võiks see ilmavaade olla otsedemokraatiat ja väikeettevõtlust pooldav ning samal ajal monopoolselt laiutavatele globaalsetele kontsernidele vastanduv ning parem-liberaalide puhul ka maksude tõstmise kaudu jagatavatele riiklikele toetustele vastu seisev ideoloogia. Üheltpoolt vastu seistes nii suurilma multinatsionaalsetele kartellidele kui ka teisalt vasakpoolsele dotatsioonide kesksele sotsialismile.

Seal, kus sotsid üha uusi makse kehtestaksid ja sellest saadavat tulu riigikassast puudust kannatavatele laiali jagaks, võiks riik toetada iseseisvat inimest, kes end ilma toetusteta ära elataks ning puudust kannatavaid paremal juhul polekski. Muidugi on see paljuski „uju või upu” lahendus. 

Riiklikus toetamises pole iseenesest midagi halba. Peale selle, et seda tuleb eelnevalt kuskilt koguda, seega maksumaksjatelt ja mitte ainult ülirikaste taskust. Ikka tavaliste keskmike käest ka. Kõrvale jääksid vaid need, kellelt tõepoolest mitte midagi enam võtta poleks. 

Riigikassa on teadagi alati tühi ja toetustest ei piisa kunagi. Seetõttu tuleb kehtestada aina uusi makse, kui vanadest ei jätku. Lõppeesmärgiks on piltlikult kõigi ühest katlast söövate elanike sissetulekute ja varalise seisu absoluutne ühtlustamine, mis iseenest ka veel poleks ilmtingimata paha, kui vaid välja arvata, et A. kuskilt maalt kaob isiku valikuvabadus oma vara ning sissetulekute kasutamise üle (kui kõik raha jõuab lõpuks maksudena riigile, siis peavad ju kõik osalised ka käituma ühtemoodi nagu kasarmusotsialismi tingimustes kohane) ja B. pidev toetuste abil elamine kasvatab abitust ja sõltuvust riigist. 

Arusaadavalt on see siin utoopia.

Alati on vähekindlustatuid, neid tuleb toetada ja rahvuslust konservatiivsusest lahti rebida poleks võimalik tangidegagi. Sama moodi nagu vasakpoolsus on 99-protsendilise tõenäosusega kuidagimoodi internatsionaalne või globaalne, sest ideoloogiliselt põhineb selline utoopiline ühiskond klassil, mitte rassil.

Selle konstruktsiooni eesmärk siin on näidata, et tahtmise/vajaduse või olude sobivuse korral on mõeldav ühitada rahvuslus ja liberaalsus. Liberaalsus tähendaks avarat (s)ilmavaadet, rahvuslus väljenduks (kui mitte muus, siis) selles, et sarnast mõtteviisi pooldav isik näeks hea meelega rahvusriigi, keele, kultuuri ja muude eripärade säilimist (mida too Internatsionaal ei pruugi näha või heaks kiita). Seejuures ei pea ta olema isegi parempoolne, pelgalt rahvuslane.

Vaid põgus tagasipõige taas 19. ehk utoopiate sajandisse: vasakpoolsete suurimaid prohveteid Karl Marx ei näinud rahvusriikidel, eriti väikestel, tulevikku. Kramplikult kinni hoides oma identiteedist ei olnud need ju vastuvõtlikud uue ühiskonnakorralduse suhtes. Niisiis: (väike)rahvuslus on konservatiivne, ent vasakpoolne maailmavaade mitte kuigi liberaalne, kui see kavatseb neid rahvuslikke enklaave minevikku (põrmu) paisata. Teadagi, et vasakpoolsuski on alati olnud valmis eesmärkideks brutaalselt jõudu kasutama.

Futurism ja tööstusrevolutsioon ehk sotsialistlik rahvusluse teine tulemine 

Ajal, mil isegi progressiivsusel on kahtlane maine (kellele progress, kellele regress), oleks vist tarvis välja kraamida veel mõned unarusse vajunud mõisted, et nähtuste ürgalgeni jõuda.

Aastakümneid on arukamad pead tõdenud, et kommunismil, natsionaalsotsialismil ja fašismil on ühine esivanem. Tavaline reakodanik nõustub sellega, mõeldes oma seina ääres kukla lasu saanud või kuskil laagris lõpetanud vanavanemate peale ehk ideoloogi teostusele.

Tegelikult on see esivanem üllatuslikult märksa vanem, enamhõlmavam ja algolemuselt süütumgi. Kuidas võtta, aga ohtlik igal juhul. 

Kõik algab futurismist (üllatus tõepoolest, kas pole?!), mis omakorda algas tööstusrevolutsiooni aegu, kui inimkonnale tundus esimest korda ajaloos, et ta võimetel pole piire ning lisaks väljakutsele kõiksugustele isevalitsejatele, polnud vajadust isegi jumala ehk religiooni järele.  Tööstuslik revolutsioon, mis iseenesest justkui loov jõud, sünnitas midagi tuumaenergia taolist (ligi sajand enne tegelikku tuumaenergiat): progressiivse mõtteviisi ehk edasiviiva loovalge, millel oma potentsiaalilt oli ühtlasi enneolematu laastav jõud. Ennekõike aga uudne.

Selleks, et midagi luua, tuleb hävitada. Uue jaoks tuleb vana lammutada. Nõus?

Kui teooria ja praktika omavahel paigas, tuleb vaid optiline sihik paika sättida ja vaenlane leida. Küll leiab ka, alati!

Meie päevil on tööstusrevolutsioon ammu asendunud kõikvõimsa infotehnoloogia ja tehisintellekti ajastuga ning futurism seostub vaid muusika, kunsti, kirjanduse ja arhitektuuri omaaegse novaatorliku, ent süütu voolu või koolkonnaga.

Vaevalt meenub kellelegi näiteks Itaalia luuletaja Filippo Tomasso Marinetti nimi või sealne futuristide partei, mis ühinesid peagi pärast Esimest ilmasõda fašistliku parteiga. Futurism kuulutas juba 1909.–1910. aastal oma manifestides kadu vanale: traditsiooniline kunst (ka selleks ajaks tekkinud ja senist kunsti juba omajagu vapustanud modernismi voolud: sümbolism, impressionism, ekspressionism jne) oli kasutu; muuseumid võrduvat kalmistutega; areng/progress olid tähtsamad kui inimhing ning vooruseks said jõud, kiirus, dünaamika ja muu säherdune, mis väljendusid oma ülimuslikul kujul sõjas (sic!), mis hävitab ometigi vana! Seega oli sõda progressiivne ilming.

Hakkab nagu koitma, eks?

Kui keegi tahab toonast maailmakäsitlust kiirtoiduna kätte saada, vaadaku mustvalget tummfilmi-klassikasse kuuluvat ekspressionistlikku šedöövrit „Metropolis”. Futurism oli tagantjärgi hinnates tõeline steam-punk ilming.

Kui seda nüüd poliitilisse mainfesti üle kanda, siis on mõtteviis juba üsna lähedal mitte ainult Itaalia Fašistliku Partei ideoloogiale, vaid ülekantav ka Venemaa (sõja)kommunismile, (internatsionaalsele ja üleüldse) kommunismile, natsionaalsotsialismile, trotskismile, maoismile jne.

Vene futuristid lagunesid Esimese Ilmasõja, revolutsiooni ja kodusõja käigus, eraldiseisvat poliitilist rühmistust ei sündinudki. Liikumine hajus või sumbus selleks ajaks vägagi elujõuliseks osutunud, sama radikaalsesse ideoloogiasse – kommunismi, millel puudusid küll kunstilised ambitsioonid, ent see-eest ei puudunud oskus kunsti totaalselt ideoloogia eesmärkide ette rakendada.

Kõik need poliitilised jõud hävitasid vana korda. Nominaalselt säilitas vaid Benito Mussolini Itaalia kuningriiigi, olles ise vaid peaminister, kuid samas tegelik autokraat.

Kõik need radikaalsed ideoloogiad nimetasid end ühtlasi sotsialistlikeks ja hakkasid kohemaid ka „päris”-sotsialiste nottima, sest ametiühingute jm kaudu töölistele paremat elujärge nõudes poleks globaalne ilmarevoutsioon ilmaski teoks saanud ja proletariaat mandunuks keskklassi mugavustesse. Nagu ütles esimees Mao: mida halvem, seda param.

Natsionaalsotsialism võttis omaks fašismi esteetika ja sellega ka futurismi, ent ühendas tolle paganliku mütoloogiaga, taotledes rahvuse taassündi: viia germaanlane oma juurteni (nagu Mussolini taotles antiikse Rooma Impeeriumi restauratsiooni), mis omakorda oli selles kontekstis radikaalselt futuristlik. Juhatada rahvas taas väidetavalt iidse elu allikani on sama mastaapne kui tänapäevalgi mõni kosmose vallutamise projekt.

See oli rahvusluse justkui teine tulemine, läbi futuristliku tulevikuvisiooni. Futurism oli globalistlik, kindlasti kõigele lokaalsele vastanduv. Seejuures on tegemist sotsialismiga.

Ühe austerlasest kaprali (kelle nime pole viisakas seltskonnas viisakas mainidagi) teose „Mein Kampf” esimene osa pühendub pea jäägitult monarhia ehk konkreetsemalt toonase Habsburgide dünastia ja keiserlik-kuningliku Austria-Ungari vastu. Antisemiitlust seal sisuliselt pole. Esimene osa, mis räägib tulevase diktaatori noorpõlvest ja kujunemisest, püstitab hoopis teesi: kui riigil pole rahvuslikku keset: ühist keelt, kultuuri jne, pole sel ka tulevikku. Rahvus on selgroog. Midagi ühist peale lojaalsuse suverääni vastu austerlastel ungarlastega polnud (ega ka slovakkide, tšehhide, poolakate ja paljude teiste toonase kaksikriigi alamatega), sedagi sunniviisiliselt või paratamatult. Samas, kui austerlastel see ühisosa teiste sakslastega oli. 

Temap see oligi, kes lühiajaliselt need kaks riiki ühendas. Tõsi, see ei takistanud tal ka teiste rahvaste alasid Suur-Saksamaaga ühendamast.

Sümptomaatliselt selles raamatus tänusõnu Napoleoni aadressil, kes monarhismi hävitamisega tegeles, ei leia, sest austerlasele, baierilasele või preislasele jäi peale mälestus Prantsuse okupatsiooniarmeest, mitte keisri banketisaalide udune visioon ühtsest Euroopast.  

Mis puutub sotsialismi, siis nii väga kui natsionaalsotsialism võitles rahvuse (puhtuse) eest ja oli monarhia vastu, oli ta ka globaalistlike-multinatsionaalsete (ehk juurtetute) panganduslik-kaubanduslike oligarhiate võimu vastu (mida tema nägemuses juhtis rahvusvaheline juutide vandenõu, mille teiseks sambaks oli jällegi kommunism), sest need orjastasid Versailles´ rahuga Saksa rahva – mitte troonist loobunud ning emigreerunud keiser Wilhelm II. Puhas sotsialistlik mõtteviis.

Tagasi tulevikku

Kõik see on ajalugu ja polekski muud tarvidust seda siin lahti kirjutada, kui mitte küsida:

kas rahvuslus on tingimata konservatiivne, 

kas globalism on ikka liberaalne 

ja kas radikaalne omakorda alati edumeelne?

Usun, et arvamusküsitlus annaks esimesele jaatava vastuse; teisele ilmselt, et „kas liberaalne või ei, aga igal juhul ohtlik” ning kolmanda osas „ei oska vastata”.

Küllalt teooriast ja targutustest. Tuleme päris ellu tagasi.

Alustame rahvuslusest. Nagu nähtus faktidest, 19. sajandist alates võitles see kuningakodade vastu ja lihtsurelike (kas väikekodanlaste, tööliste, talupoegade, töösturite, kerjuste vm) eest, kelle vastuolud ja erihuvid peaks vabariigis lahendama tasavägised valimised ning parlament. 

Pärast I ilmasõda säilitas rahvuslus endiselt samad progressiivsed ja radikaalsed jooned. Enese tituleerimine vabariiklaseks või sotsialistiks ajas võrdselt nii mõnelgi traditsionaalse elukorralduse pooldajal hirmu nahka. Rahvuslus ei pooldanud a priori traditsionaalset või konservatiivset nägemust – vaid eelkõige rahvast nagu „populi”´t. Rahvuslus oli liberaalne ehk vabastuslik.

Kuigi tööstusrevolutsioon käis ammuilma, siis just 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi hakul sai rahvuslus juurde futuristlikud, utoopilised ja kosmopoliitsed (globaalsed) mõõtmed. Sinnamaani, kuni rahvuslus esindas lihtinimest, sobis see nii parempoolsetele kui ka vasakpoolsele ehk sotsialistile – Bastille vallutamisel ei osalenud veel ühtki sotsialisti!

Tegelikult paljuski just Marxist, aga ka paljudest anarhismi ideoloogidest, tekkinud vasakpoolsus sai utoopiate, futurismi ja globalismi taimelava: ehitada üles üleilmne ehk globalistlik ühiskond, mis ei põhine ühelgi rassil, rahvusel (keelel vms), ega usutunnistusel, vaid pelgalt töölisklassil ning HÄVITADA lõpuks kõik ülejäänud klassil. See on „Metropolis” kuubis, see on sipelgapesa futurism!

Ilmselt poleks kõike vana hävitavad futuristid, sealhulgas Itaalia futuristid, säästnud ka rahvust või itaallastele omast katoliiklust, ent ilmasõda lõi kaardid segamini. Kui Itaalia sellest toibuma hakkas, tõstis sotsialist Mussolini kilbile antiikse Rooma ideaali ning sellest alates sai see innovaatiline nägemus ka rahvusvärvid.

Rahvuslus üldiselt ja sealhulgas natsionaalsotsialism Saksamaal sai Itaaliast inspiratsiooni, ent juba eelnevast sajandist juhtis neid filosoofe ja ideolooge Püha Graali otsingute sarnane puhta, kristluseeelse (aaria) rassi kultus: germaani legendid, esoteerika jm. Seegi oli uus ehk tinglikult futuristlik nägemus. Ajastu vaim: kõik rahvad otsisid toona oma juuri.

Tänu „kombekristluseks” ehk leigeks muutunud ristiusule Põhja-Euroopas, oli too religioon selles ajaloo faasis pea suurim vaenlane, kuna nõrgestas ju omal ajal paganlike germaani hõime, mis ometigi suutsid isegi Rooma impeeriumit lüüa. Seda enam, et kristlus oli ju välja kasvanud judaismist. Sellest ütlen: rahvuslus pole ilmtingimata kristluse vm usu keskne konservatiivne nähtus.  

Jah, radikaalse vasakpoolse futurismi (eelkõige anarhismi ja kommunismi) ning futuristliku fašismi ning veidi hilisema natsionaalsotsialismi lõhe meenutabki paljuski kiriku skismat. Kõigepealt Ida ja Lääne kristluse lahkuminek, seejärel õhtumaal reformatsiooni käigus tekkinud protestantlused ning hiljem kõiksugu sektid; Idas omakorda Bütsantsi õigeusk; Venemaa ortodoksidest eraldunud vanausulised ja ajaga kaasas käinud õigeusklikud; Süüria kirik; Armeenia kirik; Gruusia kirik jne. Kõige aluseks aga on ühine esiisa: kristuse-eelsed koptikristlased ehk ristiusk enne ristiusku, kombetalitustelt pea judaistid.    

Nii oli see ka uute ideoloogiatega. Sümptomaatiliselt jagunesid ju kommunistidki stalinistideks, trotskistideks, maoistideks jne, vastavalt sellele, kuidas ideoloogia uutele aladele valgus, andes siingi rahvuslikke alatoone (sic!). Naljaga pooleks võiks seega tähistada Kambodža Pol Poti järgijaid poolpotlasteks ja Kuubas Fidel Castro toetajaid järelikult kastraatideks. 

Seega rahvuslus ei pruugi ilmtingimata olla konservatiivne (eriti religoosses mõttes), mis saab oluliseks jooneks alles niipea, kui see säilitab rahvust. Praktikas muidugi sageli. 

Tõsi, paljude teiste 20. sajandi riikide natsionaalsotsialismi ja fašismi (isegi visuaalses esteetikas, imagoloogias ja semiootikas) jäljendanud erakondade nagu Ungari noolristlaste või Iirimaa sinisärkide suunitlus oli siiski kitsamalt kohalik rahvuslus. Ent siingi oli mängus kristluseeelse rahvusliku puhta alge otsing ja ülistamine, ungarlastel näiteks spekulatiivne põlvnemine hunnidest. Sageli just seepärast, näiteks Balkani maades, aga ka mujal, võisid naaberriikide rahvuslased võimule tulles omavahel sõda pidada, kuigi maailmavaateliselt olid nad ju justkui ühes paadis.

Francisco Franco aegne Hispaania falangistide, monarhistide ja katoliiklaste koalitsioon püsis just nimelt traditsionaalsel konservatiivsel maailmavaatel. Kuigi falangistid kasutasid fašistidele sarnast sümboolikat ja tegid ka sõjalist koostööd, puudus neil täielikult futuristlik joon või progressiusk. Lõbus vahelepõige: Franco erakonna ametlik nimi oli Rahvussündikalistide Rünnaku Nõukogude Traditsiooniline Hispaania Falang, mida see ka tähendas.

Teiseks järeldub, et globalism ei ole pelgalt liberaalne, juba seetõttu, et hävitab rahvuslikud või ka muud eripärad, kuigi toosama „esiisa” – futurism oli vägagi globaalsust soosiv mõtteviis. Futurism polnud kaugeltki rahvusekeskne suund.

Millegi pärast jutlustavad globalismi propageerijad vaid tolles „inimenäolisest globalismist”, mitte tollest vanatestamentlikult sallimatust vormist, mis on justkui paremäärmuslaste surmapatt. Marurahvuslaste juures moondus too progressiusk unitaarseks, autokraatseks või absolutistlikuks. Meenutuseks: just eelkõige absolutistlike monarhiate vastu tõusid rahvad.

Globalismi puhul ongi oluline, kas see järgib multinatsionaalset, kosmopoliitset või samuti unitaarset joont. Sellest sõltuvalt, kas esindab piirideülest läbikäimist või lämmatab iseolemist. Seda enam, et universaalset rahvusvahelist õigust ei eksisteeri: riikidevaheliste lepingute kehtivus sõltub peamiselt osaliste heast tahtest ning otse loomulikult majanduslikest või sõjalistest mõjutusvahenditest ehk tugevama õiguse peale surumisest, mis on samuti traditsiooniline meetod. 

Üleüldist legaalset hooba, mida kõik riigid üheselt tunnistaksid, pole. Kui see ka oleks, tekib kohe küsimus: mis on riik kui subjekt ehk millistele kriteeriumitele see peaks vastama. Ühest definitsiooni pole siingi ja iga riik kehestab ju oma seadused ise.

Radikaalsus ja edumeelsus on suhtelised mõisted ja suhteline on samuti suhteline mõiste. Kui radikaalsust saab veel kuidagi defineerida läbi vastandumise mõõdukusele, siis edu ja selle meelsus sõltub juba hindaja eelistustest. Seega vastus nende mõistete samasuse kohta: ei – mitte alati.

Õhtumaa valikud

Kuigi Austraaliat ei saa nimetada geograafiliselt lääneriigiks ja kogu Mandri-Euroopa ei mahu anglo-saksi mõiste alla, millel paljuski püsib USA või Kanada. Kindlasti pole kõik valged kristlased ja kõik kapitalistlikud riigid euroopalikud. Siiski on mingi tajutav ühine nimetus tsivilisatsioonil. Olgu selleks siis iidne indo-euroopa tsiviilõigustik või miski muu. See üleüldine arusaam ühendab ka meid, soome-ugrilasi, ülejäänud õhtumaaga, kuigi me pole indo-eurooplased. Samas tsivilisatsioonis oleme siiski.

See tsivilisatsioon vastandub (sest vastandumised paradoksaalsel moel defineerivad – „me oleme see, kes me ei ole”) näiteks taoistlikule, konfutsiaanlikule, budistlikule või šintoistlikule hommikumaale. Olgu siis sinna siginenud-segunenud maoism vm ideoloogia, peab see arvestama kohaliku eripäraga ehk traditsioonidega.

Samamoodi vastandub õhtumaa orientaalsele-semiitlikule islamismile, mis on omamoodi traditsioonides kinni, ent samaegselt globalistlik nagu kommunism, anarhism või teistes oludes oleks olnud ehk ka futuristlikud parempoolsed voolud. Mine seda tea.

Islam võtab, nagu vasakpoolsedki mõtteviisid, kõik soovijad oma hõlma alla, olenemata rassist või keelest. Näiteks mustanahalisi natsionaliste kuskil Aafrika riigis pole enam just keeruline tänapäeval ette kujutada. Alates sellest, kui seal tekkisid riigid ja sellele eelnev tingimus: hõimu-rahva eneseteadvus. Sealjuures muidugi mängivad suurt rolli siiski usuline kuuluvus ja selle lahknevused.

Eraldi ja sõjaliselt ohtlikuim väljakutse on omaette tsivilisatsioonile pretendeeriv Venemaa ja panslavism. Kui panslavism on ajale veidi jalgu jäänud mõiste, mis sisuliselt hõlmab tänapäeval peale Venemaa vaid Serbiat, siis tingliku tsivilisatsioonina põhineb see puhtal imperialismil, ei millelgi muul. Loomulikult, nagu Napoleoni Euroopa oli Prantsusmaa keskne, oleks tolle tsivilisatsiooni kese Venemaal, kuigi serblased võivad seda soodsates oludes vaidlustada, nagu külma sõja ajal tegi seda N. Liiduga Jugoslaavias Tito või maoistlik Hiina. 

Just sõjaliselt ohtlikem ja seda seejuures justnimelt Euroopa jaoks (USA, Uus-Meremaa või Austraalia asuvad ju kaugel), sest majanduslikku võimekust seal lähitulevikus olema ei saa, aga paikneb too impeerium meiega samal kontinendil. Sõjaliselt paraku võimekas ning valmis selleks irratsionaalselt pea jäägitult panustama. Seegi ideoloogia põhineb müstifikatsioonil.

Hiina-keskne hommikumaa võib kaubanduslikult ohustada teiste tsivilisatsioonide positsioone, ent suurima majanduse tiitel on alati erinevate riikide vahel käest kätte käinud nagu rändkarikas. Alles hiljuti oli esikoht Jaapanil ja Lõuna-Koreal; enne seda USA-l, kunagi Inglismaal ja Saksamaal, isegi Hispaanial jne. Sõjaliselt pole Hiinal huvi ennast maksma panna rohkem kui Taiwani ühendamiseks ja naaberriikidel silma peal hoidmiseks. Kompartei liidritest kapitalistid seisavad enam oma tsivilisatsiooni 4000 või enam aasta vanusel järjepidevusel kui manifestil ühendada kõigi maade proletaarlased. See on selle tsivilisatsiooni olemus, kese ja eripära.

Islamistlik (vähemalt selle radikaalsem vorm) tsivilisatsioon hävitaks hea meelega eelkõige kogu õhtumaa ja takkapihta kõik teised, kes ei usu nende prohvetisse, aga selleks pole neil jõudu: relvi, tööstust, materjaalset baasi jne. Mõjutada/ähvardada saavad nad ülejäänud maailma naftahinnaga ja iibega, mis läbi immigratsiooni ohustab enim. Immigratsioon ehk võõra tsivilisatsiooni kas legaalne või illegaalne sisse imbumine on hoob ka nende Musta Mandri rahvaste hõimude käes, kes pole islami usku. Vaikne sõda ehk rahumeelne invasioon parema elujärje poole. 

Sellega oleme peamised osalejad üles lugenud.

Läbi ajaloo on tsivilisatsioonid teineteisele ohuks olnud, kuigi kooseksisteerimine peaks vähemalt tänapäeval võimalik olema: meil on ju nüüd ÜRO (mis siiski ei suuda isegi silmakargavalt avalikke genotsiide peatada) jm säärane. Kooseksisteerimine ehk teiste aktsepteerimine on paratamatu, sest võõrast tsivilisatsiooni suisa maha tappa võisid endale lubada vaid Caesar või Tšingis-khaan.

Pragmaatilistel põhjustel kooseksisteerimiseks oleks kaks vastanduvat teed: rahvuslik protektsionism ehk identiteedi kaitsmine või globalistlik multinatsionaalne suhtlemine – selles mõttes, et kui osalejad omavahel räägivad, siis nad ei sõdi, kuigi väitlus võib sageli üle minna vaidluseks ja see teadagi omakorda võib viia kakluseni.

Selline globalism tundub elukauge ja lihtsameelne enese säilitamise seisukohalt. Liiga võimsad ja kulukad peaksid olema sel juhul rahvusvahelised hoovad ehk permanentsed vahekohtunikud. Seni pole see vähemalt tõrgeteta toiminud.

Rahvuslus aga paraku ka ei suuda säilitada ilmtingimata tsivilisatsiooni. Praegu omavahel suhteliselt rahumeelsetel Ukraina ja Poola rahvuslastel on hästi meeles Ukraina-Poola sõjalised konfliktid ning omavaheline terror tsiviilelanike kallal. Leedu teab, miks sõdade vahelisel ajal oli riigi pealinnaks Kaunas, kui Józef Piłsudski saatis Poola „rohelised mehikesed” Vilniusesse rahvaülestõusu korraldama.

Eesti rahvuslased ei pruugi kunagi leida Vene rahvuslastega ühist keelt, kuigi 1990. aastatel toonase Rahvuslaste Keskliidu tänaseks manalas juht Tiit Madisson kohtus Tallinnas vist suisa isiklikult Venemaa rahvusliku ühtsuse liidri Aleksandr Barkašoviga.

Jugoslaavia lagunemisele järgnenud kodusõjas jätkasid serblased ja horvaadid sealt, kus tšetnikutel ja Ustašal omal ajal pooleli jäi. Mussolinil tuli võidelda Kreekas rahvusliku diktaatori Metaxase vastu ja Hitler hävitas anschlussi järel pea koheselt Austria natsionalistliku erakonna ning selle liidrid.

Seega ei peaks rahvuslased koonduma pelgalt oma maa ja rahva külge, vaid püüdma säilitada tsivilisatsiooni ühisnimetajat (nii heas kui halvas) välise ohu ehk teiste tsivilisatsioonide vastukaaluks. Pelgalt oma rahva säilimine on lühinägelik, kui see oht muutub ühel hetkel tõeliseks ja kaalul on lisaks terve tsivilisatsioon. Oletame, et üks lähim neist ohtudest (võite arvata, milline) tõepoolest otsustab sõjalist jõudu kasutada ja suudab Eesti kui riigi annihileerida. See on kohutav tulevikunägemus, ent mängime selle „halvima stsenaariumi” vapra näoga läbi.

Korvamatu kaotus rahvale, meile kõigile, ent need, kel õnnestub pääseda, suudavad jätkata elu mööndustega igas Õhtumaa riigis, mida nad ei peaks suutma ega tahtma vallutaja, olgu selleks siis Venemaa slaavi-õigeusklikus impeeriumis (nagu see pole kuigi hästi õnnestunud teistel soome-ugri rahvastel neil aladel); islamistliku kalifaadi vm šariaadlikes tingimustes ega ka Hiina-keskses hommikumaa ilmaruumis.

Trooja hävines, ent ajalooliste hüpoteeside järgi õnnestus hävingust pääsenud sõdalastel luua etruskide, foiniiklaste või isegi mõlemi kõrgkultuurid. 

Tsivilisatsioon on tähtsaim, rahvus muidugi kohe järgmine. Rahvuslus, kuni see ei lõhesta, vaid ühendab. Meie tsivilisatsioon nii heas kui halvas. Halvas muidugi just selles kontekstis, et pole liberaalsemat kui too euroopalik, õhtumaine, läänelik, indo-anglo-saksi vm tsivilisatsioon, justkui tänapäeva verevaesuse ja ja jõuetuse sümbol.

Liberaalsust võib palavalt põlata, ent see on lühinägelik, sest just õhtumaad andsid kodanikuõigused ja sealt edasi kõik sinna juurde kuuluva. Mitte kuskil mujal, just Euroopas, siin õhtumaal. Tõsi, võib palavalt põlata ka demokraatiat ennast, mis Brüsselis mokalaadana kehastub, kuid see ei muuda olemust. Liberaalsus pole seksuaalse orientatsiooni sümbol, see on eelkõige kodanikuühiskonna definitsioon. 

Järelikult peaks mõtlevale inimesele jääma sümpaatia kodanikukeskse ehk liberaalse ühiskonna; samas tema identiteeti kaitsva rahvusluse vastu, ent seda lahti kapseldumata multinatsionaalsest kooslusest. Selline keeruline sõnastus paremate terminite puudumisel.

Mis teoorias lihtne, ei pruugi praktikas toimida, ent ilma teoreetilise-ideoloogilise baasita liigub ühiskond automaatpiloodil, kus keegi ei saa sihis kindel olla. Arusaadavalt tundub see kõik elukaugelt satiiriline tänases polariseerunud ühiskonnas, aga siin ongi põhjus just seda versiooni eelistada, sest vaatame korraks, mida kätkeb endast too polariseerunud pakett-alternatiiv. Uskuge, see on veelgi jaburam, kuigi teostub iga päev.

Niisiis (võtame Eesti näite): ühiskond jaguneb jämedas lõikes vasakpoolseks/liberaalseks ning konservatiivseks parempooleks ehk ka rahvuslikuks. Utreerime siit edasi. Vasakliberaalide liignimeks on pahatihti „lumehelbekesed”, kes võitlevad omasooiharate ja kliima eest, pooldavad tuulikuid, kärurattaid, taimetoitu ning ohjeldamatut multikultuursust ehk immigratsiooni. Ilmselt jäi midagi veel lisamata.

Parempoolsed konservatiivsed rahvuslased on otse loomulikult patriarhaalse ühiskonna padunatsid; radikaalsed usuhullud homo- ning ksenofoobid. Lisaks „lamemaalased”, „antivakserid” ning „reptiilidega võitlejad”. Õigus – „süvariik” on ka võtmesõnaks.

Kui keegi suudaks nüüd end nende tingmärkide järgi poliitiliselt määratleda, hakkaks siinkirjutajal kõhe.

Mis on ühist keskkonna säilitamisel ja seksuaalvähemusel või nende õiguste kaitsel? „Loodus on gay”, nii või? Olgu peale, vast polegi inimtegevusel kliimamuutustega seost ja loodus reguleerib kõik aja jooksul ise. Kas kellelgi on jäänud märkamatuks kõikjal ilmas aastakümneid järjest kahanevad kalavarud? Kormoranid söövad saagi? Mis oleks, kui vaataks vastavalt rahvastiku juurdekasvule järjest kasvavaid püügikvoote rahvusvahelistes vetes? 

Demograafiline plahvatus on ohu allikas, mitte kõlbelisuse langus. Kui kaugemale minna, siis kas ruutkilomeetritesse ulatuvad plastikväljad ookeanides on ka loodustekkelised ja keskkond ise saab selle anomaalia likvideerimisega hakkama? Loomulikult ei pruugi minna korda kauged vihmametsade raied, aga silma võiks jääda toidu-, kütuse- jm hindade aastakümneid kestev tõus, kusjuures lõppu pole näha.

Loodussäästlikus tarbimises pole midagi halba. Samuti nagu süsinikuühenditel põhinevate kütuste kasutuse piiramises. Peale selle muidugi, et tõhusat alternatiivset kütust või tehnoloogiat lihtsalt pole keegi suutnud välja pakkuda. 

Lisaks sellele soovivad heaoluühiskonna poole pürgivad arenguriigid ja nendest maadest emigreeruv rahvastik samuti maitsta seda elujärge, mida tööstusriikide kodanikud on teha saanud. Neid ei kõiguta kuigivõrd säästlik tarbimine või kokkuhoid. Miks peaks see „koonerdamine” algama just neist, kui teised rahvad on sellest osa saanud ja miks peaksid nemad sellest ilma jääma?

Isegi EL-is on kolossaalne kihistumine liikmesriikide vahel: võrdleme Eestit ja Saksamaad!

Mis on ökoloogilisel katastroofil ühist homoabieluga, mille vastu võitlevad kristliku taustaga konservatiivid ja mis sellel omakorda peaks olema ühist rahvuslusega? Saan muidugi aru, et homoabieludest ei sünni rahvale järelkasvu, ent see on siiski marginaalne tõik. Ainus, mis seda kõike ühendab või lõhestab ongi toosama polaariseerumine ehk kaevikud kahel pool rindejoont. Hea, et praegu loobivad osalejad üksteist veel vaid poriga.

Samamoodi peaks suhtuma globalismi: kas on see nüüd vasakpoolne või parempoolne? 

Rahvusvahelistel korporatiivsetel kaubandusgigantidel pole vist ühist huvi internatsionaalse või multinatsionaalse töölisklassiga. Globaalselt üle piirideta suhtlevad liberaalid teevad kõik enesest oleneva, et nood kontsernid ei aheldaks tarbijast maksumaksjat kodanikku sundvalikutega – omamoodi klassivõitlus.

Neid näiteid võib tuua veelgi, ent ilmselt peaks olema juba piisavalt selge sellise polarisatsiooni olemuse ning tulemuse ogarus.

Eesti valikud

Tagasi Eestis. Peeglis ehk lähivaates on valikud valulikumad kui distantsilt. 

Kes iganes valikud selliselt püstitas, kas teadlikult, alateadlikult või tahtmata, lihtsustas neid ülima mugavuse piirini. Primitiivseteks.

Eesti ei peaks end isoleerima globaalsest, multirahvuslikust ühiskonnast, isegi mitte teistest tsivilisatsioonidest. Samuti ei peaks ületähtsustama oma väikeriigi staatust, kuid mõlemal juhul loomulikult oma säilimist silmas pidama. Seal, kus paljud riigid ja rahvad ilma vähimagi valehäbita ajavad lausa poliitilist korrektsust minetades oma erahuve (sageli tuleb neile ühishuve meelde tuletada), peaks ka Eesti oma parameetrid paika panema. Esmalt kaardistama suurimad ohud.

Oleks ekstreemne vaimupimedus eirata idanaabri impeeriumi pseudo-tsivilisatsiooni ähvardust. Pseudo-tsivilisatsioon seetõttu, et see on kontra-tsivilisatsioon: vastuseis läänele ja (peamiselt Hiina-kesksele) Idale. Läbi ajaloo oleks Venemaal olnud võimalus „ronida koopast välja” kultuurrahvaste sekka – hõlpsamini kohanduda lääne ühiskonnaga, ent see tähendanuks impeeriumi-ihaluse kaotamist ning sõjalise jõu kasutamise lõpetamist kunagise Vene keisririigi või N. Liidu aladel elavate rahvaste vastu. 

Impeeriumi mõtetest loobumine ei sobinud Venemaale, kuigi külm sõda lõppes üle kolmekümne aasta tagasi. Milleks siis vastasseis „kurja Läänega”? Lääs ostab „Emakest-Venemaad” kokku ja orjastab õigeusklikku rahvast oma hingetu tehnokraatiaga? Seda väidab Venemaa oma ammendamatute loodusvarade, piiritu tööstuspotentsiaali ja rahvaarvuga! Pigem peaks hoopis „Lääs” kartma sellist hiiglast, aga mitte sõjaliselt, vaid majanduspotentsiaalilt. Tegelikkuses ostab Hiina gigant Venemaad odavalt kokku, kuni see sõdib Ukrainas või ka mujal.

Arutu sõda näitab, et naaber on võimeline sõdima ilma ratsionaalsete põhjendusteta ja lõputult. See on Eesti (kuid mitte ainult) suurim oht ja väljakutse. Sellele üksi vastu ei saa ja läbirääkimised pole õnnestunud kellelgi kogu pika ajaloo vältel. Siin tuleb mängu globaalse kaitse ainuvõimalikkus.

Globalism on justkui loodusjõud, mida peab oskama hallata – tavaline lõkketuli võib nii soojendada kui ka hävitada. Tugev, argumentidel põhinev diplomaatia ilma lipitseva soovita kellelegi vägisi meeldida võiks olla moodus. 

See puudutab oma sõna kaasarääkimist nii raha ja maksukoormuse jagamisel Euroopa Liidus (kus me oleme, kui see ka kõigile ei meeldi), ÜRO-s, kaubanduslikes või muudes rahvusvahelistes organisatsioonides kui ka lõpetuseks NATO-s – „last but not least”. Mis puutub migratsiooni ehk pagulaste sissevoolu, siis siin peab olema ning Eesti peab kasutama oma veto´t. Argumendid on olemas: rahvastikuarv ja SKP ehk elatustase. Puhtalt matemaatika.

Kui keegi väidab, et need ühendused Eesti huvide eest ei seisa ja kuna NATO meid vajaduse korral kaitsma ei asu, siis on see eelkõige aksioom, sest seda või vastupidist ei ole võimalik tõestada. Tõestada saab vaid ajalugu ise ehk takkajärgi tarkus, mis pidi olema täppisteadus. Tulevik aga on teatavast kirjutamata ning tõe kriteerium on praktika.

Seni pole Venemaa rünnanud ühtki NATO liikmesriiki, kuigi on rünnanud ohtralt väljaspool seisvaid ja seejuures kõiki naabreid läbi ajaloo, v.a. Norra. Lisaks sellele, et tegemist on puhtal kujul tõendamata väitega, võime mõttekonstruktsiooni abil selle usaldusväärsust kombata. Kui NATO abiga ei suuda Eesti end naabri eest kaitsta, siis kas alliansist lahkudes oleksid meie väljavaated paremad?

Milline hoob oleks sel juhul parem? Läbirääkimised, heanaaberlikud suhted, mis pole seni toiminud. Seni pole seda suutnud praegused poliitikud, ent opositsioonis olevad suudaksid? Skepsis siinkirjutajas näeb sellistes väidetes eelkõige valimislubadusi, mis on teatavasti reeglina vale kolmandas astmes.

Kas Eesti sõjaväelased peaksid kõigil missioonidel osalema, on omaettte arutluse koht, ent oletades, et see on solidaarsuse ja ühiskaitse hind, siis ilmselt paratamatult vähemalt mõnel juhul küll. Missioonile lähevad professionaalsed sõjaväelased vabatahtlikult praktilist kogemust omandama, mitte noored ajateenijad.

Sellest loogikast lähtuvalt peaks Eesti mitte pelgalt oma väekontingenti saatma, vaid ka tagasi tooma kuskilt meile kaugest sõjakoldest (näiteks Iraak), kui Valge Maja ei näe vajadust Ukraina kaitsesse panustada, mis on meile märksa lähemal. Pariteedi alusel.

Paljud (eelkõige Ida-Euroopa) rahvuslikud või parempoolsed (taas need kaks koos) valitsused on Kremlile meelepäraseid avaldusi või isegi otsuseid teinud. Loodame, et tahtmatult ja vaid enda huvisid silmas pidades. 

Midagi oleks justkui valesti. Ainus, mis võiks neile meeldida ja libamisi on nad seda ka möönnud, see on Putini jõuline poliitiku karrakter. 

See, millist poliitikat Putin ajab, poleks nagu tähtis. Seisab oma „rahva” s.o. riigi huvide eest? Jah, aga naabrite arvelt. Ungari, Rumeenia ja Ida-Euroopa slaaviriigid peaksid endiselt mäletama, mida see tähendab, sest puutumata ei jäänud neist pärast II ilmasõda ükski. 

Kas kellelgi on eriarvamus selle kohta, et Venemaa ründas Ukrainat? Provokatiivsele käitumisele järgnenud Venemaa sundkäik sissetungiks peaks sobituma samasse lahtrisse „reptiilide” ja „lamemaa teooriga”. Putinile ei meeldi homoseksuaalid? Tõsi, kuid kuidas see mõjutab suurt või üleüldse poliitikat? 

Eestis on vist ainult üks poliitik, kes usub, et suurim oht omariiklusele on vabameelne suhtumine seksuaalorientatisooni: kõigepealt murendab perekonna, siis juba kogukonna ja teadagi – nii see riik meil käest läheb. Lisame veel Putini jutu sellest, kuidas ta võitleb Ukrainas satanistidega ning kompott ongi täiuslik, isegi vahukoor kirsiga selle peal!

Vasak-parempoolsusega on keeruline lugu, aga siin on kodanikul enesemääratlusel vaba valik, kuhu ei saa sekkuda. Õnneks meie päevil pole ka suuremat ohtu. 

Ei ole vast karta ei vasakpoolset või parempoolset sõjalist riigipööret ja mingi hunta võimule tulekut. Pigem ähvardab jätkuvalt võõrast tsivilisatsiooni esindava kontingendi võimalik sissetulv. Kõigepealt muidugi kohaliku põlisrahva väheldase rahvaarvu tõttu, ent siingi on veel teine mõõtkava.

Kui sisserändajaks on võõrast kultuurist (isegi teisest rassist) laps, kes kasvab üles kohaliku rahva seas, võtab ta suure tõenäosusega omaks nende tõekspidamised. Kui eurooplane satub lapsena kas Hiina või islami kultuuri keskele, omandab ta sealsed väärtushinnnagud. 

Kui laps saabub aga võõrale maale koos suguvõsaga, siis assimilatsiooni/integratsiooni ei pruugi enam toimuda, sõltuvalt tulijate rohkusest. 

Võib tekkida getostumine, tekib ja on kõikjal juba tekkinudki. Vähemusrahvastel peab olema õigused, kultuurautonoomia jm, ent nende juurdeteket võiks ja peaks riiki piirama. Sõjapagulus on valus ja siin peab iga tsivilisatsioon näitama üles empaatiat, kuid eelkõige peaks tegelema põhjustega s.o. olukorraga kohapeal ehk sõjakolde kustutama. 

Viimaseks heaks näiteks luhtumisest on Süüria, kus huvigruppide erihuvide tõttu (Lääs, Türgi, Venemaa, toonane kohalik diktaator, ISIS ja kurdi rahvuskild) jätkub sõda vahelduva eduga siiani.

Kas keegi saab panna pahaks, kui näiteks rahvuslane ei soovi end identifitseerida läbi usutunnistuse või üleüldse konservatiivsusega? Kas eestlane on riigireetur, kui ta pooldab Euroopa Liitu, aga samas soovib piirata sisserännet või näeks Venemaa suhtes jõulist poliitikat? Usub, et tuulepargid ei too lahendust, ent pooldab siiski lageraiete piiramist? Kui palju on meil poliitilist manööverdamisruumi polariseerunud ühiskonnas?

Või siis teiselt poolt: kas ma võiks olla vasakpoolne, ent Eesti (lääne ühiskonna) patrioot? Kas sotsialist võiks pooldada sisserände piiranguid või nõuda Ukraina toetamist viimseni?

Siinkirjutaja arvates võiks küll. Liberaalsus peaks tähendama eelkõige võimalust oma arvamus välja ütelda, juba ette teades, et see võib teisi surmani vihastada. Tunnistan siinkohal, et nii mõnigi arvamusavaldus liberaalsuse kohta ongi seda teinud – seejuures ainus lohutus on vastuolu sellistes kirjutistes eneses.

Ilma liberaalsuseta ehk kodanikuvabadusteta poleks ka sellised kirjutised võimalikud. Kui just keegi sundravi palatis neid seinale ei kraabi.