30. mail Portugali väikelinnas Figueira da Fozis toimunud teine iga-aastane rahvusvaheline konverents „Remigration Summit“ andis võimsa kinnituse, et tagasirännet toetav liikumine Euroopas on tugevam kui kunagi varem. Kui eelmisel aastal Itaalias toimunud avaüritusel tuli korraldajatel rinda pista vasakäärmuslaste ägeda vastuseisuga ning vajalik oli tugev politsei kaitse, siis tänavu polnud nähtavat turvameetmete rakendamist isegi tarvis. Osalejate arv kahekordistus, ulatudes 600 inimeseni, ning meeleolu saalis oli enesekindel ja juubeldav.
Ürituse avasid korraldajad eesotsas Afonso Gonçalvesi ja tseremooniameistri Manuel Morgadoga, kes tõmbasid selge paralleeli käesoleva ajastu ja ajaloolise rekonkista vahele. Morgado märkis tabavalt, et konverentsi toimumiskuupäev kattus Kastiilia kuninga Fernando III, kelle juhtimisel vabastati suur osa Pürenee poolsaarest, mälestuspäevaga. Kuigi tänapäevane Euroopa tagasivõtmise ülesanne sarnaneb 13. sajandi võitlustele, tõdeti kurbusega, et toona ei pidanud kuningas võitlema nii suure vastuseisuga omaenese rahva ja usu esindajate poolt.
Gonçalves, kes on ka 2023. aastal asutatud rühmituse „Reconquista“ looja, rõhutas, et kuigi rahvuslikud liikumised koguvad jõudu, tuleb endiselt ujuda vastuvoolu sügavale juurdunud Euroopa-vastaste institutsioonidega. Ta juhtis tähelepanu Portugali absurdsele demograafilisele olukorrale, kus 10 miljoni elanikuga riigis elab juba 2 miljonit immigranti, ent vaatamata sellele jätkab valitsus sadade tuhandete uute tulijate vastuvõtmist. Gonçalvesi sõnul ei muuda valitsuse tempel paberil kedagi portugallaseks; tõeline kuuluvus tähendab põlvnemist nendest, kes keskajal rekonkista käigus oma maa tagasi võitsid. „Me ei hooli enam sellest, kas meid nimetatakse rassistideks, ksenofoobideks, fašistideks või äärmuslasteks, aga meid ei nimetata kunagi oma rahva reeturiteks,“ kuulutas ta saalile.
Saksamaa erakonna Alternatiiv Saksamaale (AfD) esindaja Lena Kotré tõi esile rahvuslike jõudude edusamme, märkides, et pea kolmandik valijatest mõistab nüüdseks, et vaid nende erakond seisab Saksa rahvuse säilimise eest. Kotré sõnul paljastab riigiaparaadi poolt patriootide vastu suunatud ennenägematu surve – sealhulgas reiskeelud ja antifa terrori soosimine – hoopis võimueliidi meeleheidet, kuna neil puuduvad sisulised argumendid ja faktid.
Atlandi-ülest perspektiivi esindas New Yorgi Noorte Vabariiklaste Klubi president Stefano Forte, kes hoiatas, et tagasiränne ei ole enam pelgalt poliitiline küsimus, vaid otsene ellujäämise küsimus. Ta meenutas, et läänemaailm on meie isade pärandatud selleks, et see antaks edasi poegadele, ja praegune põlvkond ei tohi olla see, kes oma sünniõiguse maha mängib.
Konverentsil lahati süvitsi ka demograafilisi väljakutseid. Mõttekoja White Paper Policy Institute direktor Cyan Quinn kritiseeris teravalt immigratsiooni kui lahendust madalale sündimusele, viidates USA kongresmeni Steve Kingi sõnadele: „Me ei saa taastada oma tsivilisatsiooni kellegi teise beebidega.“ Quinn selgitas, et massiimmigratsioon, eriti lepingud selliste riikidega nagu India, toob kaasa konkurentsi töökohtadele ja etnilise onupojapoliitika, kurnates samal ajal heaoluriiki. Ta rõhutas vajadust luua keskkond, mis toetab traditsioonilist peremudelit ja soodustab varasemaid abielusid, märkides, et tagasiränne aitaks muuta eluasemed taskukohasemaks ja taastaks inimestes optimismi pere loomiseks.
Hollandi sündmustest rääkinud Lidewij de Vos tõi näiteks viimaste nädalate ajaloolised immigratsioonivastased meeleavaldused tema kodumaal, millele valitsus reageeris paraku hoopis uute varjupaigakeskuste planeerimisega. De Vos tõi esile immigratsiooniga kaasneva vägivaldsuse ja rõhutas, et isegi kui sisseränne peatuks koheselt, on tagasiränne ainus lahendus multikulturalismi läbikukkumisele, eesmärgiga saavutada negatiivne rändesaldo, et säilitada Holland hollandlaste koduna.
Sama resoluutne oli USA endine piirivalvekomandör Gregory Bovino, kes kirjeldas värvikalt operatsioone vägivaldsetes sisserändajate piirkondades, nagu Little Village Chicagos. Tema sõnul on USA ja Euroopa huvid tagasirände küsimuses identsed ning piirivalve on pühendunud ameeriklaste tahte elluviimisele.
Konverentsi emotsionaalseim ja šokeerivaim hetk oli Sammy Woodhouse’i esinemine, kes rääkis oma läbielamistest Rotherhami noorte tüdrukute väärkohtlemise võrgustiku ohvrina. Ta kirjeldas detailselt süsteemset kuritarvitamist suures osas Pakistani päritolu meeste poolt, mille osas Suurbritannia võimud aastakümneid teadlikult vaikisid ja tõendeid eirasid.
Ürituse lõpus tutvustas Martin Sellner, Austria Identiteediliikumise asutaja, vastloodud Remigration Institute’i, mille eesmärk on koondada ja süstematiseerida rahvuslike jõudude lobitööd kogu Euroopas. Sellner hoiatas, et demograafilise kella tiksumise tõttu on Euroopa 6500-aastase pärandi päästmiseks jäänud vaid umbes 15 aastat, mistõttu tuleb patriootidel muutuda sotsiaalmeedia aktivistidest kardetavaks poliitiliseks jõuks. Seda mõtet toetas ka Belgia aktivist Dries Van Langenhove, kes hoolimata riiklikust tagakiusamisest ja absurdsetest kohtuotsustest kinnitas, et võitlus on seda väärt, sest massimigratsioon kujutab endast Euroopale eksistentsiaalset ohtu, mis on tõsisem kui Must Surm või Teine maailmasõda. Konverents lõppes kindla teadmisega, et tagasiränne ei ole enam tabuteema, vaid reaalne ja hädavajalik poliitiline suund.
