Põllumajandusettevõtete arv Eestis on languses ning see trend murendab põllumeeste majanduslikku kindlustunnet ja tulevikunägemust. Kuigi räägitakse toidujulgeolekust ja põllumajanduse tähtsusest, leiavad üha enamad tootjad, et äri jätkamine pole enam mõistlik.

Üks selline tootja on Valgamaal Jõgeveste külas tegutseva Rajamäe talu peremees Ain Juurikas, kes pidi oma 165-hektarilise teraviljakasvatusega lõpparve tegema. Postimehe ajakirjanikule Priit Pulleritsule rääkis Juurikas, et põhjuseks olid kogunenud suured võlad. Näiteks tõi ta välja, et liisingu intresside tasumine võttis üle 50 000 euro aastas, ületades oluliselt tema sissetulekuid.

Selline olukord on tabanud tuhandeid põllumajandustootjaid üle Eesti. Viimase kümne aastaga on põllumajandusettevõtete arv peaaegu poole võrra vähenenud, eriti märgatav on langus väikeste ja keskmiste ettevõtete hulgas ning vanemate juhtidega majapidamiste seas. Võrreldes aastaga 2010, mil riigis oli üle 15 000 eri suurusega põllumajandustootjat, on viimase kolme aastaga nende arv vähenenud 700 võrra ehk kuus protsenti.

Elukogenud juhtide loobumine põllumajandusest on märgatav. Kuigi noorte, kuni 39-aastaste juhtide arv on veidi suurenenud, on vanemate juhtidega põllumajanduslikke majapidamisi jäänud samal ajal kordades vähemaks. See näitab, et kogemustega põlvkond loobub põllumajandustegevusest ning noorem põlvkond ei pruugi alati olla valmis neid ettevõtteid üle võtma.

Ka väiksemate majapidamiste arv maal on vähenemas. 2010. aastaga võrreldes on väiksema kasutatava põllumajandusmaaga üksuste arv vähenenud. See võib annab tunnistust, et väiksemad tootjad on sunnitud tegevuse lõpetama või ühinema suuremate ettevõtetega, et majanduslikult püsima jääda ja konkurentsivõimelised olla.

Näiteks Viljandimaal asuva Pajumäe talu peremees Viljar Veidenberg otsustas lõpetada piimatootmise ja -töötlemise, kuna investeerimisvõimaluste puudumine ning tööjõuprobleemid muutsid äri jätkamise võimatuks. Samamoodi on mitmed teised põllumajandustootjad sunnitud oma tegevust lõpetama või radikaalselt ümber kujundama.

Põllumajandustootjad seisavad silmitsi mitmete muredega, muuhulgas Vene-Ukraina sõja mõjude, põudade ja intresside tõusuga. Tulud vähenevad, kulud suurenevad, samas kui toetused ja investeerimisvõimalused jällegi vähenevad. See muudab majandusliku olukorra keeruliseks ja sunnib tootjad keerulisi otsuseid langetama.

Eesti põllumajanduse tulevik on seega ebakindel, kuid tootjad loodavad seni veel leida viise, kuidas jätkata ja kohaneda muutuvate tingimustega. Põllumajandus on üks kõige olulisem osa Eesti majandusest ja toiduvarustusest ning vajab hädasti toetust ja tähelepanu.