Saaremaa idaosas asuv Pöide ehk Kahutsi maalinn oli juba kolmandat suve järjest arheoloogide tähelepanu all. SA Osiliana liikmed kaevasid tänavu arheoloog Marika Mägi juhtimisel linnuse õuel välja kihte, mis muudavad üha selgemaks, et tegu oli olulise võimu-, majandus- ja kultuurikeskusega, mille sidemed ulatusid Saaremaalt palju kaugemale.

Tänavuste kaevamiste üheks tähelepanuväärsemaks tulemuseks on enam kui 300 leidu, mille seas paistavad silma 1240. aastatel Götalandis ehk Ojamaal löödud hõbemünt, õhukesed noakatked, ilunaast ning pronkskaunistustega väike nuga. Leiud aitavad heita pilku 13.–15. sajandi Pöidele ning selle elanike elulaadile.

Eriti huvitav on asjaolu, et leitud esemed ei räägi üksnes linnuse sõjalisest tähtsusest. Need viitavad ka inimestele, kes kuulusid omaaegse ühiskonna jõukamasse kihti.

Pöide maalinna uuritakse tänapäeval Kahutsi küla territooriumil, mistõttu kasutab kohalik rahvas linnusest rääkides pigem Kahutsi nime. Arheoloogiliste uuringute põhjal võib aga järjest enam arvata, et just see paik on seotud 13.–14. sajandi kirjalikes allikates mainitud Pöidega.

Pöide ajalugu ulatub aga märksa kaugemale tagasi. Pealinnus valmis tõenäoliselt juba 8. sajandil, umbes samal ajal, kui Saaremaa lääneosas maeti Salme laevad koos sõdalaste ja rikkalike hauapanustega. Inimtegevus linnuse piirkonnas on veelgi vanem. Linnuse läheduses asuvad lohukivid ja kivikalmed, mis võivad pärineda juba eelrooma rauaajast.

Viikingiajal kujunes Pöidest oluline Saaremaa keskus. Hiljemalt 11. sajandiks asus linnus uue meretee ääres, mille kulgemist toetasid Väikese väina lahesopid ja peatuspaigad. Ajaloolaste hinnangul aitas kaubateede kontrollimine Pöidel ümbritsevas piirkonnas jõudu koguda.

Võimalik, et Muhu ja Pöide ümber kujunenud kihelkonnad moodustasid juba 13. sajandi alguseks ühise kaksikkihelkonna ning mõlemat piirkonda võis kontrollida üks mõjukas perekond või omavahel seotud eliidirühmitus. Saaremaa teises otsas võis samal ajal tegutseda Kaarma-Valjala muinasliit.

Arheoloogilised leiud kinnitavad, et linnus ei kaotanud tähtsust ka pärast Saaremaa vallutamist. Vastupidi: tänavu lahti kaevatud hooned räägivad 13.–14. sajandi Pöidest kui jõukast ja arenenud asulast.

Linnuse keskossa rajatud suure hoone alumised kihid näitavad ehitustehnikat, mis erineb tavapärasest muinasaegse linnuse ehitusest. Arheoloogid on leidnud suuri kive ja kruusa sisaldava kuni 20 sentimeetri paksuse aluslaadungi ning väga hästi säilinud ahjualuse. Eelmistel aastatel leiti samast piirkonnast kahe ruumiga hoone, millest vähemalt osa toetus postidele.

Tänavused väljakaevamised tõid päevavalgele ka linnuse värava kõrvale rajatud esindusliku hoone jäänused. Tegemist võis olla kohaliku üliku elamuga – hoonega, mille puhul hakkavad üha enam silma läänepoolsete Euroopa piirkondadega seotud ehitustavad.

Eriti kõnekad on just väikesed igapäevased esemed. Ühes hoones leitud pisike pronkskaunistustega käepidemega nuga pärineb 14.–15. sajandist ning juba oma mõõtmete ja valmistamise kvaliteedi tõttu pole põhjust pidada seda tavaliseks tarberiistaks. Tõenäoliselt võidi seda kasutada peenemal söögilaual või hoopis sulgede teritamiseks kirjutamisel.

Kui selline tõlgendus kinnitub, avab nuga omamoodi akna keskaegse Pöide eliidi ellu. See vihjab mitte ainult jõukusele, vaid ka teistsugusele kultuurilisele keskkonnale – inimestele, kelle elu ei piirdunud relvade, põllutöö ja igapäevase majapidamisega.

Seda mõtet toetavad ka 2024. aastal leitud kolm võimalikku stiilust ehk metallist kirjapulka. Nende leid tekitas omakorda hüpoteesi, et Pöides võis tegutseda kirjalikes allikates mainitud kool.

See on üks intrigeerivamaid küsimusi Pöide uurimises. Üks 14. sajandi lõpust või 15. sajandi algusest pärinev kirjalik teade räägib koolist, mis olevat tegutsenud Pöides juba enne orduvõimu. Seal võisid õppida isegi noored orduvennad ning teksti kirjapaneku ajal olevat kooli varemed veel nähtavad olnud.

Kus see kool täpselt asus, pole teada. Traditsiooniline oletus seoks selle Pöide kirikuga, kuid praegused arheoloogilised andmed ei anna sellele kindlat tuge. Linnuse keskel paiknevate hoonete puhul on aga mitmeid asjaolusid, mis muudavad kooli olemasolu vähemalt võimalikuks.

Saarlased polnud 13. sajandiks Euroopa maailmast sugugi eraldatud. Pärast Saaremaa vallutamist säilinud kirjavahetusest ilmneb, et Lübeck pöördus saarlaste poole abi saamiseks oma tülis Taaniga. See tähendab, et Saaremaad käsitati tolleaegses Läänemere maailmas poliitilise jõuna, kellega sai diplomaatiliselt suhelda.

Selline suhtlus eeldas kirjaoskust ja rahvusvaheliste suhtlusvormide tundmist. Isegi kui kohalik eliit ise kõiki dokumente ei kirjutanud, pidi tal olema ligipääs inimestele, kes oskasid kasutada ladina või alamsaksa keelt. Seetõttu ei ole mõte Pöides tegutsenud koolist sugugi fantastiline.

Ka hõbemünt annab tunnistust Pöide rahvusvahelistest sidemetest. 1240. aastatel Götalandis löödud münt näitab, et Läänemere kaubandusvõrgustik ulatus Pöideni. Lisaks mündile on leitud klaashelmeid ning rõivastuse metallkaunistusi, sealhulgas pronksist spiraaltorukesi, rõngakesi, klambreid ja ketijuppe.

Üheks oluliseks küsimuseks on ka see, kelle võimu all linnus 13. ja 14. sajandil tegelikult oli. Pöide maalinna ulatuslik kasutus näib olevat jätkunud kuni Jüriöö ülestõusuni 1343. aastal. Marika Mägi on selle põhjal oletanud, et 1300. aasta paiku allikates mainitud Pöide ehk Peude võis olla just tänapäeva Kahutsi maalinn. Seega oli linnus endiselt poliitilise võimu keskus ning selle peremeesteks võisid olla kohalikud ülikud.

Pöide linnus oli oma mõõtmetelt küll pigem väike – õueala on ligikaudu 3700–3800 ruutmeetrit –, kuid selle vallid olid muljetavaldavad. Siseküljelt ulatuvad need 5–6 meetrini ning koos välise seljakunõlvaga võis kaitserajatiste kõrgus küündida isegi 11 meetrini. Linnust ümbritsesid omal ajal ka välised kaitserajatised, millest osa on tänaseks maaparanduse ja ehitustööde käigus kadunud.

Pöide linnuse varasemad ulatuslikud arheoloogilised uuringud toimusid aastatel 1990–1993 Vello Lõugase juhtimisel, kui läbi kaevati umbes 160 ruutmeetrit. Uued väljakaevamised, mida juhib Marika Mägi, võimaldavad varasemaid tulemusi uute meetodite ja leidudega täiendada.

Tänavu aitasid väljakaevamistel osaleda ka kolm Helsingi Ülikooli arheoloogiatudengit. Lisaks käsitsi kaevamisele uurisid nad georadari abil nähtavaid kummalisi struktuure linnuse jalami lähedal, mis võivad tulevikus viia uute avastusteni.