Järgnevas loos kohtuvad kaks tänapäevast Euroopa mõtlejat, kelle lähenemised on erinevad, kuid siht ühine. Soome kirjanik ja rändur Aki Cederberg on tuntud kui pühade paikade, muistse pärimuse ja Euroopa vaimse kodumaa otsija, kelle teekond on viinud ta läbi India ja Nepali tagasi Põhja-Euroopa maastike ja traditsioonide juurde. Briti autor ja lektor Angel Millar on aga uurinud aastaid initsiatsiooni, müüdi ja meheliku vaimsuse arhetüüpe, püüdes mõista, kuidas iidsed sümbolid ja rituaalid kujundavad inimest ka tänapäeva kaootilises maailmas.
Nende vestlus, mis ilmus algselt inglise keeles YouTube’is, keskendub põhjamaiste jõulupühade tähendusele – mitte kui tarbimispeole, vaid kui kaunile talvisele pühale, mis seob inimest esivanemate, looduse tsüklite ja sisemise valgusega. Ka eesti lugejale on paslik meenutada, et meie talv, pimedus ja vaikus kannavad endas iidset, kestvat mõtet.
Talvise pööripäeva ümber koonduv aeg on Põhja-Euroopas alati olnud aastaringi olulisim pöördepunkt. Jõuluaeg selle algses tähenduses on Euroopa vaimse pärandi keskne telg, mille ümber on sajandeid keerelnud nii paganlik kui ka kristlik maailmataju.
Cederberg, kes on oma vaimsel teel käinud läbi India ja Nepali, jõuab paradoksaalselt tagasi järelduseni, et tõeline vaimne kodu ei asu kusagil eksootilises kauguses. Eurooplase vaimne kodumaa on Euroopa. Kuid see kodu on killustunud: katkestatud õpetusliinid, unustatud pühapaigad ja modernsuse pealiskaudne tempo on jätnud inimese ilma sisemisest orientiirist. Jõul – vana põhjamaine sõna, mille üks tähendusi on „ratas“ – osutab just sellele, mis on jäänud püsima: tsüklilisele maailmakorrale.
Põhjamaalase jaoks ei ole talv ainult puudus ja pimedus. See on aeg, mil valgus sünnib uuesti, ja seda just nimelt seestpoolt. Kui öö on kõige pimedam, pöördub inimene oma sisemise tule poole. See on jõulude metafüüsiline kese: sisemise valguse hoidmine ja kasvatamine ajal, mil maailm näib vaikivat. See ei ole põgenemine ega eskapism, vaid sügavalt realistlik hoiak – elu ei kulge lineaarselt ühes suunas, vaid veereb ringiratast.
Cederbergi mälestused lapsepõlve jõuluõhtutest Soomes – kelgusõit, tähistaevas, suur suguvõsa koos – pakuvad äratundmist ka eesti lugejale. See on tunne kuulumisest millessegi suuremasse: peresse, põlvkondade ahelasse, maailma, mis on ühtaegu kodune ja veidi hirmutav. Just selles peitub selle jõud.
Vestluses tõuseb korduvalt esile vastandus modernsete jõulude ja nende algse tähenduse vahel. Kaubastumine, pealiskaudne rõõmsameelsus ja sunnitud optimism on paljude jaoks muutnud jõuluaja valusaks. Kuid see ei ole jõulupühade süü. Vastupidi: jõulud toovad nähtavale just selle, mis muul ajal varju jääb – katkised sidemed, leina, igatsuse. See on perekonna ja hõimu püha ning kui need sidemed puuduvad, teeb see haiget. Kuid see valu ise osutab sellele, mis on tegelikult oluline.
Oluline on ka ohvri ja vastastikuse andmise mõiste. Kingitused ei ole algselt tarbimisrituaal, vaid suhete mudel: inimene annab jumalatele, inimene annab teisele inimesele. Vastastikkus loob kogukonna. See on Euroopa „dharma“, õige viis asju teha. Pole juhus, et ka ruunikirjas leidub ruun, mis tähistab kingitust ja tasakaalu – ristumiskohta jõudude vahel.
Eriti kõnekas on põhjamaine komme minna jõuluõhtul kalmistule ja süüdata küünlad esivanematele. See on ühtaegu nukker ja ilus rituaal. Pimedus, lumi, küünlavalgus – ja teadmine, et surnud ei ole kadunud, vaid siinsamas kohal. Jõulupüha ühendab rõõmu ja nukruse, elu ja surma. See kahepalgelisus ei ole nõrkus, vaid Euroopa hinge sügav tunnus.
Cederberg tuletab meelde, et jõulude keskmes seisab maailmapuu. Jõulukuusk ei ole juhuslik dekoratsioon, vaid selle kosmilise samba kodune kehastus. Samamoodi ei ole jõuluvana pelgalt laste meelelahutus. Ta on muistse jõuluisa vari: šamaan, rändur, Odin, Väinämöinen – olend, kes liigub maailmade vahel ja toob sealt kingitusi. Müüt ei ole „vale lugu“, vaid alati tõene reaalsus, mida saab kogeda, kui lubame endal sellest osa saada.
Vestlus lõpeb mõttega pühast rahust. Soomes ja ka Eestis kuulutatakse jõulurahu – mitte pelgalt seaduslikku pausi, vaid püha aega, mil vägivallale ja tülile pole kohta. See on hetk, mil maailm peatub. Aeg mõelda, mida võtta kaasa järgmisse aastaringi ja mida jätta seljataha.
Jõulud ei nõua ühtset usku ega dogmat. Kristlane võib minna kirikusse, pagan pühapaika. Oluline on avatus müsteeriumile, valmisolek vaikuseks, ohvriks ja tänutundeks. Eesti talv on pikk ja pime, kuid just seetõttu on meil säilinud oskus hoida tuld. Jõulud tuletavad meelde, et me ei ole juurteta. Me oleme üks lüli pikas ahelas – ja selle ahela valgus ei kustu.
