Sel nädalal jätkusid lahingud Ukraina idarindel tavapärasest suurema intensiivsusega. Eriti äge oli olukord Harkivi ja Donbassi piirkonnas, kus Venemaa väed jätkasid mitmes suunas edasitungi, samas kui Ukraina relvajõud püüdsid positsioone hoida, reageerida paindlikult ja takistada vaenlase liikumist oma tagalasse. Ilmneb üha rohkem märke, et Venemaa on võtnud sihiks mitte niivõrd suure territoriaalse läbimurde saavutamise, vaid Ukraina vägede järkjärgulise kulutamise, positsioonide surve alla võtmise ning pealetungivõime halvamise läbi lokaalse ülekaalu.

Venemaa jätkas samal ajal ka Ukraina tagala ründamist droonide ja rakettidega, tabades Krimmis Perevalnoje külas laskemoonaladu ning Harkivi suunal mitut taristuobjekti. Kurski ja Belgorodi oblastites käivitati Ukraina eriüksuste poolt edukad rünnakud sihtmärkidele, mis asusid juba Vene territooriumil. Näiteks tabati Kurski oblastis asuvat Sudža jõeületuspunkti, kahjustati sillatugesid ning hävitati taristuobjekte, mis takistavad Vene vägede logistikat ja liikumist. Samuti tabati Belgorodis laskemoonaladusid ja sidekeskusi. Mõningatel andmetel hävitasid Ukraina droonid ka Venemaa TOS-1A reaktiivheitja Vovtšanski lähistel.

Ukraina poolel hakkas silma ka tehnoloogiline leidlikkus – Harkivi rindel toodi haavatud võitleja lahinguväljalt ära eksperimentaalse kaugjuhitava maismaadrooniga, mis suutis tule all läbida 12 km vahemaa. Selliseid lahendusi kasutatakse vaid kõige ohtlikumates tingimustes. Samas oli näha, et ka Vene poolel kohanetakse: mitmes piirkonnas liikusid Vene üksused ringi mootorratastel ja ATV-del, et tagada kiirem liikumine ja manööverdusvõime keerulises maastikus.

Ternõ ja Lõmani suunal, samuti Kupianski all, raporteeriti lahingutest, mille käigus mõlemad pooled vahetasid mitmel korral positsioone. Ukraina 66. brigaad vastas Vene pealetungidele vasturünnakutega, samas kui Ridkodubi ja Makiivka ümbruses pidid nad taluma intensiivseid õhulööke. Teadaolevalt suudeti mitmel pool Vene üksused küll ajutiselt peatada, kuid nende edenemine jätkus, eriti seal, kus õhurünnakud ja droonid andsid vaenlasele otsustava eelise.

Donbassi lõunarindel muutus olukord eriti teravaks. Tšassiv Jari lähistel demonteerisid Vene väed veetorustiku, et lasta soomuk kanalit pidi edasi – ent sõiduk hävitati Ukraina tule all. Toretski ümbruses arenes sündmuste käik Ukrainale eriti ohtlikuks, kuna Vene väed tungisid Novoolenivkast põhja suunas ja samal ajal liikusid edasi Romanivka suunal, tekitades katla, milles paiknevad Ukraina üksused võivad sattuda ümberpiiramisohtu. Samas piirkonnas kasutasid Vene droonid ja õhurünnakud oma mõju täiel rinnal: Štšerbõnivka ja Novopokrovske pihta anti mitu koordineeritud lööki, mis lõhestasid Ukraina kaitset ja takistasid logistikat.

Nova Poltavka all tõrjusid Ukraina võitlejad edukalt Vene luureüksust, kuid mitmel pool siinsamas Pokrovski rajoonis jätkus Vene survestamine intensiivselt. Üks traagiline episood leidis aset Udatšne külas, kus neli Ukraina sõdurit tabati vaenlase poolt. Kaks neist hukati kohe, kahe ülejäänu saatuse kohta pole infot. Lähistel Nova Poltavkas sai määravaks Vene õhurünnak, mis sundis Ukraina üksusi punkritesse varjuma – misjärel vaenlane need sisse piiras ja piirkonna enda kontrolli alla võttis.

Zaporižžja rindel tabasid Ukraina droonid edukalt Vene kütuseveokeid ja varustusmasinaid isegi kuni 30 km kaugusel rindest. Samuti õnnestus tabada Musta mere kaevandusplatvormi, mida Venemaa oli kasutanud radari- ja sidejaamana – plahvatused tabasid nii radarit kui laohooneid. Krimmis põhjustasid Ukraina tabamused laskemoonalaole uue põlengulaine, andes tunnistust sellest, et tagala ei ole Vene poolel sugugi puutumatu.

Kõige murettekitavam on aga pilt, mis avaneb seoses Vene sõjakuritegudega. Ukraina peaprokuratuur on avastanud ja dokumenteerinud 75 juhtumit, milles on hukatud kokku 268 Ukraina sõjavangi. Kui 2022. aastal registreeriti kaheksa juhtumit 57 ohvriga, siis käesoleva aasta esimese viie kuuga on samasuguseid juhtumeid juba 20, mille käigus on hukatud vähemalt 51 sõjavangi. Tegemist ei ole üksikute juhtumitega, vaid süsteemse tapmismustriga, mille eesmärgiks on hirmutada ja murda vastupanuvaimu. Ent kõik viitab sellele, et ukrainlased pole alla andmas.

Nädala kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Vene väed on mitmel rindel saavutanud lokaalseid edusamme ja asunud aktiivselt ründama Ukraina tagalat, püsib Ukraina sõjavägi visalt oma positsioonidel ning suudab endiselt vastata leidlikult ja paindlikult. Ometi on ilmne, et pealetungi laienemine, järjestikused „katlad“ ning Ukraina kaotused annavad märku olukorra tõsidusest. Võidujooks ajaga jätkub: kumb pool suudab varem mobiliseerida, paremini juhtida ja tõhusamalt kohaneda? Vastus sellele kujundab järgmiste kuude saatuse – mitte ainult Ukrainas, vaid kogu Euroopas.