Ajakirjanikud ja poliitikud on korduvalt väitnud, et populism ja rahvuslus on hääbumas. On olnud tagasilööke, kuid üldine suundumus on vastupidine: natsionalism on Euroopas selgelt tõusuteel, kirjutab Gregory Hood veebilehel American Renaissance.
Hiljuti purustati Rumeenias parempoolne väljakutse võtetega, mida peetaks jõhkralt autoritaarseteks, kui neid kasutaks paremtiib. Rumeenia valitsus keelas Călin Georgescu kandideerimise pärast seda, kui ta oli võitnud valimiste esimese vooru, väites, et tema võit oli kuidagi Venemaa poolt korraldatud.
Teises voorus alistas Bukaresti linnapea Nicușor Dan konservatiivse asenduskandidaadi George Simioni. Üks allikas nimetas seda “plaaniks kogu mandrile: sõnum Euroopale on selge – Vene mõju on võimalik tõrjuda ning tsentristlikud, demokraatlikud jõud suudavad võidutseda.” Ajakiri New Eastern Europe väitis, et Dan kujutas end edukalt väljastpoolt tulnud kandidaadina, kes esindab siiski peavoolupoliitikat – niimoodi nurjas ta populistide plaanid. Midagi sarnast tegi Emmanuel Macron Prantsusmaal, kus parteituna päästis ta poliitilise eliidi Marine Le Peni Rahvusliku Liidu vastu.
Mõned Rumeenias väidavad, et valimised varastati. Kaotaja Simion nimetas valimisi “riigipöördeks” ja tema erakond AUR boikoteeris ametissevannutamist. Rumeenia konstitutsioonikohus lükkas tagasi valimiskaebuse, mis väitis, et esines häälteostmist ja valimispettust. Simion väitis, et valimistesse sekkusid Prantsusmaa ja Moldova, surnud inimesed olid hääletanud ja Telegrami tegevjuht oli valmis tunnistama, et talle öeldi, et tuleb konservatiivseid hääli alla suruda. Kohus ei võtnud asja arutlusele ning Dan nimetas seda juhtumit ise pettuseks. Georgescu, kelle kandideerimine keelustati, teatas, et lahkub poliitikast, öeldes, et “suveränistlik liikumine on lõppenud”. Sellegipoolest juhib AUR hiljutise küsitluse järgi valijate eelistustes, ehkki vaevalt suudaks saavutada absoluutset enamust. Populism on Rumeenias vähemalt hetkel lüüa saanud.
Olulisem võib olla see, mis just juhtus Poolas. Saksamaa tööstuse hääbumise ja Prantsusmaa majanduse seiskumise taustal tõuseb Poola Euroopa majanduslikuks ja sõjaliseks suurvõimuks. Ta on Euroopa Liidu kuues suurim panustaja, üks kiiremini kasvavaid majandusi ning oma relvajõude kiiresti laiendav riik. Iga katse tõrjuda Vene ekspansionismi toetub tulevikus Poolale.
Poola oli hiljuti “Uue Euroopa” keskpunkt, mis seadis vastukaalu Brüsselist tulevatele vasakpoolsetele direktiividele. Peaminister Donald Tusk on püüdnud seda suunda tagasi pöörata. Ta kritiseeris eelnevat konservatiivset Õiguse ja Õigluse partei valitsust ning lubas suuremat lõimumist Brüsseliga. Euroopa Komisjon on sestsaadik olnud Varssavi suhtes silmanähtavalt soosiv.
Ent kuigi Tusk võttis valitsuse üle, jäi presidendiamet Õiguse ja Õigluse partei kätte, mis võib Tuskile tema reformide elluviimisel takistusi seada. CNN väidab, et Õigus ja Õiglus “viis läbi kaheksa aastat kestnud rünnakut kohtuvõimu, meedia ja kultuuriasutuste sõltumatuse vastu” ning lootis, et Tusk pakub “kava, kuidas puhastada demokraatia populismi mõjudest.” See sõltus presidendivalimistest, kus liberaalne Varssavi linnapea Rafał Trzaskowski läks vastamisi ajaloolase Karol Nawrockiga, keda toetas Õiguse ja Õigluse partei. See oli sarnane stsenaariumile Rumeenias: pealinna liberaalne linnapea kui süsteemi kandidaat pidanuks tõrjuma niinimetatud äärmusparempoolse ohu.
Samm, mida veel hiljuti oleks peetud räigeks välissekkumiseks, oli USA siseturvalisuse ministri Kristi Noemi avalik toetus Nawrockile. “Mul oli võimalus Karoliga kohtuda ja kuulata – temast peab saama Poola järgmine president,” ütles Noem. Valge Maja võõrustas samuti Nawrockit, ning foto temast koos Ameerika presidendiga oli kampaanias nähtaval kohal. “Euroopa on täna sügavas kriisis,” ütles Nawrocki hiljutisel Poolas toimunud konverentsil Conservative Political Action Conference (CPAC).
Üks põhjuseid, miks konservatiivne kandidaat suutis edukalt tõrjuda süüdistusi “välismõjus” – mis on tänapäeval eufemism Vene sekkumise kohta – oli tema roll Poola Riikliku Mälu Instituudi juhina. Ta juhtis kampaaniat, mille eesmärk oli lükata ümber idee, et Punaarmee “vabastas” Poola Teise maailmasõja lõpus. Pärast tema valimist teatas Vene siseministeerium, et uus president lisati tagaotsitavate nimekirja, kuna ta oli andnud käsu Nõukogude monumentide hävitamiseks. On raske nimetada sellist meest Vene käsilaseks – kuigi ta on Ukraina NATO liikmelisuse vastu.
Rahvusvaheline meedia on nimetanud Poola presidendivalimisi suureks kaotuseks Euroopa Liidule, ennustades ummikseisu Tuskiga Varssavis. Ehkki presidendil on vähe otsest täitevvõimu, saab ta peaministri algatusi blokeerida. “Euroopa Liit on lootnud Tuskile kui plaanile, kuidas populismi mõjud demokraatias tagasi pöörata,” ütles CNN, “aga Nawrocki võit ei kuulunud selle plaani juurde.” Peaminister jääb endale kindlaks: “Me ei kavatse astuda sammugi tagasi.”
Karol Nawrocki võitu on rahvuslastel põhjust tähistada. Ta soovib tihendada suhteid konservatiivsema Kesk- ja Ida-Euroopaga, mitte alluda Pariisi ega Berliini diktaadile. Ta nõuab Saksamaalt uusi reparatsioone – mis võib paradoksaalselt tugevdada Saksamaa parempoolset tiiba, kes sellistele nõudmistele vastu seisab. Tema võit tugevdab ka Donald Trumpi positsiooni EL-iga peetavates kaubanduskõnelustes. Ent mis kõige tähtsam – Nawrocki on lubanud tagasi lükata Euroopa Liidu “rändepakti”, mis seoks liikmesriigid ühise vastutusega migrantide ja varjupaigataotlejate vastuvõtmisel. “Minu Poola on Poola ilma illegaalsete migrantideta,” sõnas ta.
Ta ütles ka:
Meie pärandis peitub see, kes me oleme. Me oleme avatud ja valmis koostööks eri taustaga inimestega. Kuid me ootame, et igaüks, kes astub meie kodu lävele, austaks meie väärtusi ja identiteeti. Seepärast ei saa ma toetada seda, mida Euroopa Liidu rändepoliitikas tehakse – eriti kui Saksamaa varasemad vead võivad seada ohtu Poola naised ja lapsed.
“Meie traditsioon ja kultuur ei ole modernsuse takistus,” lisas ta. “Need on vundament, millele ehitame tugeva ja jõuka rahvuse.” Ükski patrioot ei saa sellise väitega vaielda.
Ajakirjandus suudab siiski. Kahetsedes progressiivide lüüasaamist “vaieldavalt Euroopa selle aasta kõige kaalukamas valimises” nentis Carnegie Fond, et “kuna Nawrocki jagab maailmavaatelist lähedust MAGA-stiilis konservatismiga, siis kujuneb temast valitsusele takistus rände- ja õigusriigi teemadel.”
The New York Times nimetas valimistulemust “süngeks signaaliks” ja kirjutas:
Nawrocki võit tähistab nii kaotatud võimalust kui ka uue poliitilise reaalsuse sündi. Uuel presidendil pole suurt midagi kaotada, mistõttu ta võib valitsusele veel jõulisemalt vastanduda. Ta võib näiteks keelduda 2026. aasta eelarvet allkirjastamast, mis teatavatel tingimustel looks pinnase erakorralisteks valimisteks. Populistid loodavadki sellele stsenaariumile, ning kui parlamendivalimised toimuksid 2026. aasta alguses, siis küsitlused näitavad, et Õiguse ja Õigluse partei võiks moodustada koalitsiooni paremäärmusliku Konföderatsiooni parteiga.
Rahvusvahelisel tasandil on üleatlandiline populistlik liit tihedam kui kunagi varem. Raske on kirjeldada MAGA-liikumist kui “isolatsionistlikku”, kui arvestada mitteametlikke kohtumisi, ühiseid taktikaid ja ideoloogilist vastastikust mõju Atlandi mõlemal kaldal – samuti ameeriklaste aktiivseid sekkumisi Euroopa valimistesse. Need ebaõnnestusid Saksamaal ja Rumeenias, kuid kandsid nüüd vilja Poolas. Ja see pole viimane kord, sest Nawrocki näitas, et Donald Trumpi poolt fotol õnnistatud kandidaat võib Euroopas võita.
“Rahvuslus võib endiselt osutuda võiduvõtmena – sõltuvalt kohalikest tingimustest,” märkis Bloomberg. “Sõltumata rahvusluse hetke populaarsusest, on selle trendijoon viimastel aastakümnetel olnud tõusuteel.” Väljaanne nentis, et protektsionism ja poliitiline ummikseis võivad riigi majandust kahjustada, kuid just parempoolsed valitsused on Poolale toonud jõukuse – erinevalt Prantsusmaast ja Saksamaast, mis vaevlevad poliitilise ja majandusliku loiduse käes.
Ei saa eeldada, et rahvuslus Euroopas igal pool võidutseb. Kuigi parempoolsed – maal elavad katoliiklased ja traditsiooniliste väärtuste toetajad – ühinesid Nawrocki selja taha, jagunesid progressiivsed leerid. Mõned abordi pooldajad jätsid valimistel hääletamata, et karistada Donald Tuski abordiseaduste edendamisel passiivsuse eest.
Siit kerkivad kolm selget õppetundi. Esiteks: konservatiivid peavad olema ühtsed. Tuski habras ja killustunud koalitsioon ei suutnud oma valitsusperioodil millegi käegakatsutavaga silma paista – ja see andis populistidele võimaluse kasutada rahulolematust võimueliidi vastu. Valijad eirasid meedia rünnakuid Nawrocki vastu, sest nad nägid temas võitlejat oma väärtuste eest – see kaalub üles nii tema nooruse kui kogemuste nappuse. Teiseks: noorte meeste ja maaelanike liit võib alistada linnastunud eliidi – nii Poolas kui ka Ameerikas. Parempoolsed peavad seda valijaskonda hoidma.
Ja lõpuks: laitmatud rahvuslikud vaated kaitsevad kandidaati “vene mõju” sildistamise eest. Olgugi kui silmakirjalik, on immigratsioonile avatud parteid kasutanud väidet “Vene sekkumisest” rahvuslaste diskrediteerimiseks üle kogu maailma. Aga see ei toimi kellegi vastu, keda Venemaa siseministeerium on kuulutanud tagaotsitavaks – nagu Karol Nawrocki, kes andis korralduse maha võtta Nõukogude monumendid.
Nawrocki erakordne kampaania on tõend, et rahvuslased võivad endiselt võita – isegi vaenulikus keskkonnas, isegi Ida-Euroopa kõige määravamal lahinguväljal. Brüsselile on saadetud signaal: uus põlvkond on otsustanud teha Euroopa taas suureks.
