Kolmapäeval, 4. juunil, tähistas eesti rahvas oma rahvuslipu 141. sünnipäeva. Selle tähtsa päeva keskne sündmus leidis aset Otepääl – paigas, kus 1884. aastal pühitseti esmakordselt sinimustvalge trikoloor, millest on saanud kogu meie rahvuse ja riikluse sümbol.
Otepääl algas lipupäev traditsioonilise rongkäiguga Lipuväljakult kirikumõisa ette, kuhu oli üles seatud Eesti lipu ajaloole pühendatud näitus. Pidulikus rongkäigus marssisid üheskoos Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed, akadeemilised ja kaitseorganisatsioonid, kohalike omavalitsuste esindajad, külaseltsid, koolid ja erinevate rahvuskonservatiivsete erakondade delegatsioonid.
Rongkäigu ees liikus hobuvanker, millel lehvis esimese rahvuslipu koopia, sümboliseerides ajaloomälu ja rahvuslikku ühtsust. Selle järel marssisid Kaitseliidu Otepää malevkonna liikmed. Erakondadest olid rivis Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid, EKRE ning Isamaa oma lippudega. Rongkäigul osales ka ERK esimees Silver Kuusik.
Otepää vallavanem Jorma Riivald meenutas kirikumõisa ees peetud kõnes, et iga rahvas vajab sümbolit, mis kannab tema lugu. „Otepää, kui Eesti lipu sünnipaik, ei ole pelgalt ajalooline fakt, see on osa meie identiteedist. Meil on eriline vastutus hoida ja väärtustada seda sümbolit. Need värvid ei ole lihtsalt lipukanga toonid, need jutustavad sinu, minu ja kogu meie rahva lugu,” ütles ta. Ta kutsus üles hoidma ja austama meie rahvuslippu ning mõtestama igal lipupäeval, mida tähendab olla eestlane tänases maailmas.
Pidupäeva tähistati lisaks rongkäigule ka kirikliku teenistuse, kontsertide ning hariduslike sündmustega. Otepää pastoraadis avati Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Lipu Keskuse koostöös valminud näitus, Otepää Linnamäel tutvustati uut audiorada ning päeva lõpetas pidulik kontsert Otepää kirikus, kus esines Narva linna sümfooniaorkester.
Esimene sinimustvalge lipp, mis valmistati 1884. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna ja pühitseti sisse just Otepääl, on jäänud meie rahva ja riigi ühendamise sümboliks. Teise maailmasõja aastatel õnnestus esimene rahvuslipp ära peita. Selle asukohta teadsid Nõukogude okupatsiooni ajal vähesed. Alles taasvabanenud Eestis jõudis ta Eesti Rahva Muuseumisse, kus on kõigile nähtav lipusaalis.
