Looduskaitsja Mati Sepp, kelle juhitav MTÜ Hoiame Loodust on aastaid seisnud Eesti metsade elurikkuse säilimise eest, annab värskes intervjuus Maalehele sünge hinnangu Eesti metsatööstuse tegelikule olukorrale. Tema sõnul ei ole probleem mitte raiemahtude vähenemine, vaid aastatepikkuse üleraie tagajärjel tekkinud kvaliteetse toorme nappus, mis ähvardab kogu sektorit.

„Peame tunnistama: Eestis on metsa üle raiutud. Kes vähegi ringi liigub, näeb võsastunud metsa ja noorendikke, aga ilusat palgimetsa on järele jäänud peamiselt ainult kaitsealadel,“ ütleb Sepp.

Mitmete metsateadlaste hinnangul seisab ees umbes 40 aasta pikkune auk männipalgi puuduses. Ökosüsteemi seisukohalt on Sepa sõnul mõju aga veelgi pikem – pigem 80 aastat. See tähendab, et praeguste otsuste – või õigemini nende puudumise – vilju lõikavad mitmed põlvkonnad.

Sepp ei varja, et krahhi esimesed märgid on juba näha. „Esmalt variseb kokku metsatööstus – pankrotid on juba alanud. Süüdistatakse raiemahtude langust, aga tegelikult langeb kvaliteetse materjali kogus, mis on selge üleraie tunnus.“

Tema sõnul väheneb metsatagavara ajal, mil rahvusvaheline olukord on muutunud. Vene ja Valgevene odava puidu turg on kadunud ning Eesti peab nüüd konkureerima Soome, Rootsi ja Lätiga sama väheneva ressursi pärast. Lootus, et Venemaa turg lähikümnenditel taastub, on Sepa hinnangul poliitilise reaalsuse tõttu ebarealistlik.

Lühikese kasu peale ehitatud majandusmudel on viinud struktuurse konfliktini. „Kui metsatööstuses tuleb krahh, peavad sajad inimesed õppima uut ametit,“ ütleb Sepp, rõhutades ümberõppesüsteemi vajadust. Tema hinnangul pole riik seni piisavalt valmistunud stsenaariumiks, kus metsatööstuse maht järsult kahaneb.

Keskkonnaseisundi halvenemine annab endast märku ka metsade tervises. „Praegu on meil metsas kahjurid: ürask, juurepess – kõik meie enda tekitatud probleemid.“ Sepp meenutab, et metsanduse õpetuses rõhutati kunagi lihtsat põhimõtet: mets kasvab hästi ainult siis, kui loodus on terve.

Kaitsealadel näeb tema sõnul endiselt, milline võiks olla kvaliteetne metsamaterjal, sest seal on loodus saanud ise toimetada. Paraku on just see tekitanud uue surve – kui majandusmetsad on läbi raiutud, vaadatakse puiduvaru järele kaitsealadele.

„Rahvuspark on puidu mõttes justkui varalaegas, aga see pole selle eesmärk – rahvuspark peab eelkõige hoidma looduskeskkonda,“ rõhutab Sepp, viidates muu hulgas Lahemaa rahvuspargile, kus ta regulaarselt jälgib raietööde käiku. „Lahemaa rahvuspark ei ole mõeldud röövraieks.“

Tema sõnul on ta metsaettevõtjatega ka otse suhelnud ning saanud kinnitust, et avalik tähelepanu mõjutab raietööde praktikat. Ilma järelevalveta oleks olukord hullem.

Eriti kriitiliselt suhtub Sepp sellesse, et Eestis toimub majandustegevus ka Natura aladel. „Näiteks rootslaste jaoks on täiesti mõeldamatu, et Natura aladel tehakse majandusraiet. Soome rahvusparkides sellist asja ei näe, mujal Euroopas samuti mitte.“ Tema hinnangul peaks Natura hindamisi tegema sõltumatu ekspert, mitte keskkonnaamet ise, sest seadus keelab selgelt Natura alade kahjustamise.

Aastate jooksul on Sepp tuvastanud metsatöödel arvukalt rikkumisi: ebaseaduslikke raieid, Natura elupaikade kahjustamist, ebaseaduslikke kuivenduskraavide kaevamisi ja pinnasekahjustusi. Tema sõnul on need pigem tüüpilised kui erandlikud juhtumid.

Sepp rõhutab, et ta ei ole metsade majandamise vastu. „Aga seda tuleb teha seaduste järgi.“