Euroopa Komisjoni otsus mitte toetada Valga–Võru–Koidula raudteeprojekti tekitab pettumust Kagu-Eesti kogukondades, kes olid kaua oodanud raudtee taastamist reisiliikluseks. Projekti ebaõnnestumine on löök inimestele, kes tajusid seda kui võimalikku kompensatsiooni Nursipalu harjutusvälja laiendamise eest.

Kaitseministeeriumi teate kohaselt leidis toetust Via Baltica teelõik Raplamaal, samal ajal kui Valga-Võru-Koidula raudtee taotlus jäeti tähelepanuta. See on kibestumise allikaks neile, kes lootsid raudtee uuendamise kaudu saada hüvitist Nursipalu laiendamise eest.

Nursipalu harjutusvälja laiendamisega kaasnev kompensatsiooniküsimus on kaua olnud päevakorral, ning eelmisel aastal tõstatati idee, et Võru raudtee kordategemine võiks olla osa sellest hüvitusest. Kohalikud elanikud, ettevõtjad ja kogukonnad olid kordategemise poolt, nähes selles võimalust mitte ainult raudtee taastamiseks, vaid ka majanduse elavdamiseks ja piirkonna arendamiseks.

Kaitseministeeriumi innovatsiooni osakonna juhataja Miiko Peris selgitas Lõuna-Eesti Postimehele, et raudteeprojekti ebaõnnestumine oli tingitud tihedast konkurentsist ja sellest, et eelarve oli ammendunud. See jätab rahvale mõru maigu, kui need kohalikud elanikud, kes ootasid raudtee kordategemist, selja taha jäetakse.

Valitsuse kinnitusel on projekt kaitseväe seisukohast jätkuvalt vajalik, kuid kogukonna seas tekib küsimus, kas poliitilised otsused peegeldavad ikka piisavalt kohalike huve ja vajadusi. Kas kompensatsioon Nursipalu laiendamise eest saab kunagi tasutud, jääb nüüd lahtiseks küsimuseks, kui rahastust raudteeprojektile leitud ei saa.

Valga–Võru–Koidula raudtee mahajäämuse küsimus on keeruline ning seab kahtluse alla selle kasutamise jätkusuutlikkuse. Viimane remont toimus üle nelja aastakümne tagasi, aastatel 1983–1984, mis tähendab, et raudteelõik on aastatega tehniliselt maha jäänud.

Praegu kasutatakse 88 kilomeetri pikkust raudteed harva, peamiselt puidutööstuse vajaduste jaoks. Reisirongiliiklus katkes selles piirkonnas juba aastal 2001, jättes raudteed kasutama vaid üksikud vedurid. Nüüdseks on raudteesillad osaliselt halvas seisukorras, mis tähendab, et ohutus ja jätkusuutlikkus on tõsised murekohad.

Rongide maksimaalne lubatud kiirus on piiratud 60 km/h, kohati aga ainult 40 km/h. See mitte ainult ei pidurda transporti, vaid seab kahtluse alla raudtee võime vastata tänapäevastele nõuetele, eriti kui eesmärgiks on kasutada seda ka sõjalisel otstarbel.

See taust teeb veelgi valusamaks Euroopa Komisjoni otsust jätta toetusrahata raudteelõik, mida peavad oluliseks kohalikud elanikud ja ettevõtjad. Raudteeprojekti tähtsust silmas pidades saab mõista kohaliku kogukonna pettumust, kui nende aastatepikkused ootused ja lootused ei saa täitmist.

Piirkonna infrastruktuuri ja transpordivõimaluste paranemine on mitte ainult majanduslikult oluline, vaid võib kaasa tuua uusi võimalusi ettevõtjatele ja luua aluse piirkonna elavdamiseks. Seega jääb küsimus raudtee tuleviku kohta lahtiseks ja võib mõjutada mitte ainult selle lõigu kogukonda, vaid ka kogu piirkonna arengut.

Riikliku tähtsusega raudteelõik Valga–Võru–Koidula on tehniliselt mahajäänud ja vajab hädasti uuendust. Samas näitab Euroopa Komisjoni otsus, et välisvaade projekti tähtsusele võib olla teine kui kohalike inimeste arusaam. Valitsuse ja kohalike kogukondade vahelise lõhe laienemine seab küsimärgi alla võimalikud tulevased taristuprojektid ning paneb proovile usalduse riiklike otsuste vastu, mis puudutavad piirkondlikku arengut ja inimeste heaolu.