171 aastat tagasi sündis Paldiski lähedal poiss, kellest sai üks Eesti kunstiajaloo silmapaistvamaid skulptoreid. Amandus Adamson (1855–1929) jättis poole sajandi pikkuse loometee jooksul Eesti ja Euroopa kunstilukku rea teoseid, mille jõud ei seisne üksnes nende meisterlikus vormis, vaid ka selles haruldases sisemises pinges, mis tema skulptuurides ühendab ilu, liikumise, traagika ja elu enda ürgjõu.
Adamson sündis meremehe pojana Paldiski lähedal. Isa kaotus varases lapsepõlves viis ta Tallinna Toompea vaestekooli, kus poisi tehtud lõiketööd äratasid tähelepanu. Kunstnikukutsumus oli temas sedavõrd tugev, et kuuldes Peterburi Kunstiakadeemiast, sõitis ta poisikesena salaja laevaga Peterburi, lootuses sinna õppima pääseda. Ettevõtmine aga ei õnnestunud ja Adamson tuli tagasi internaati, kus tema julgus ja algatuslikkus ei leidnud sugugi mõistmist.
Ometi ei loobunud ta unistusest. Pärast kreiskooli lõpetamist õnnestus tal tänu Paldiski kohtuniku K. Kalki ja Peterburi Teaduste Akadeemia liikme krahv Lüdke abile pääseda Peterburi Kunstiakadeemiasse. Seal töötas ta professor A. von Bocki skulptuuriateljees ning tõusis kiiresti esile andeka noore kujurina. 1877. aastal pälvis ta töö eest väikese hõbeauraha ning aasta hiljem suure hõbeauraha lõputöö „Ristija Johannes“ eest. Akadeemia lõpetamise järel leidsid tema puuskulptuurid tunnustust Peterburi kõrgemas seltskonnas ning noore kunstniku elu muutus majanduslikult kindlamaks.
Adamsoni esimeses loominguperioodis kujunes üheks keskseks jõuks meri. Teostes nagu „Laine viimne suudlus“, „Laeva viimne ohe“, „Merehelinate kuulaja“, „Sappho“ ja „Russalka“ avaldub tema eriline võime anda vormile liikumine ja sisemine pulss. Eriti tema naisfiguurides on midagi rahutut ja elusat – isegi näiliselt vaiksed kujud mõjuvad nagu võiksid need igal sekundil liikuma hakata.
Meri oli Adamsoni lapsepõlvest ja kodukohast pärit maailm. Meremehe poja jaoks tähendasid lained, laevad, tormid ja mere saatus midagi vahetut ja isiklikku. See seletab, miks meri näib tema kujurikäe all peaaegu elusolendina. Merega seotud looming jõudis võimsa tipuni tema viimases teoses „Surnud laine“, mille kallal kunstnik töötas kuni surmapäevani. Teos kannab endas midagi Adamsonile iseloomulikku: meri võib olla korraga kaunis ja hävitav, rahulik ja halastamatu, igavikuline ning samal ajal üksainus mööduv hetk.
1918. aastal saabus Adamson tagasi Eestisse ja asus elama Paldiskisse. Sellega algas tema loomingu teine suur periood, mil kunstnik pöördus veel otsesemalt oma kodumaa poole. Seni Peterburi kunstieluga seotud kujurist sai Eesti kunstnik selle kõige otsesemas mõttes – tema looming hakkas kõnelema sõjast, revolutsioonist, rahvusest, surmast ja inimese visast püsimisest.
Sellesse perioodi kuuluvad muu hulgas „Noorus lahkub vanadusest“ ja „Alpha et Omega“. Neis teostes peegelduvad sõja- ja revolutsiooniaja sünge meeleolu ning elu ja surma piir. „Algust ja lõppu“ kehastab kujukas sümbol poisikesest, kes on uinunud suure kolba najale. Samal ajal lõi Adamson marmoris oma tütarde reljeefportreesid, näidates, et tema loomingulises maailmas võisid monumentaalsus ja intiimsus eksisteerida kõrvuti.
Kõige otsesemalt sidus Adamson oma nime Eesti rahvusliku saatusega Vabadussõja mälestusmärkide kaudu. Pärnu monument valmis 1922. aastal, sellele järgnesid 1924. aastal Narva, 1925. aastal Rakvere ning 1926. aastal Valga ja Viljandi monumendid. Need teosed olid noore vabariigi eneseteadvuse kujundajad.
Adamsoni Vabadussõja monumentidest on eriti omanäoline Suure-Jaani „Sureva Lembitu“ figuur, mis avati 1926. aastal. Muistse Sakala vanema kuju kaudu sidus Adamson Vabadussõja loo muinasajast pärit rahvusliku ajaloomäluga. Lembitu on seeläbi Eesti kestvuse sümbol veel sajandeid pärast oma tegusid.
Adamsoni elutee lõppes 1929. aastal. Tema viimseks sooviks oli saada maetud Pärnu kalmistule ühe oma teose lähedusse. Rohkem kui sajand seisavad tema teosed endiselt, olles rahva poolt armastatud mälestusmärgid ja sümbolid.
