Euroopa Liit tahab saada süsinikuneutraalseks aastaks 2050. Soome kui euroklassi eeskujulik õpilane seadis endale sama sihiku aastaks 2035, kirjutab Soomes elav eestlane Paul Oja.
Mõned Soome ettevõtjad tahtsid olla veel kangemad ja tublimad ning paigutasid piirikupitsa veel kümme aastat ettepoole. Siis aga selgus, et tulevik ongi juba õue peal…
„Aasta 2025 on kunagi olnud kaugel. Kuid aeg veereb edasi ja tulevik on juba jõudnud kohale.
Eelmisel kümnendil innustusid mitmed organisatsioonid süsinikuneutraalsust taotlema. Paljud neist valisid eesmärgiks mingi pool- või täisümmarguse aastaarvu lähitulevikus. Kogu Soome sihib süsinikuneutraalsuse poole aastaks 2035. Paljud aga tahtsid ette jõuda.
Nüüd on esimene seltskond suuri tegijaid sunnitud oma lubadusi lunastama. Aastanumber 2025 on olnud tarbekaubakettide, mõnede linnavalitsuste, kõrgkoolide ja ettevõtete sihikul.
Ei ole päriselt õnnestunud.“
Nii alustab oma pikka ja põhjalikku analüüsi Terhi Hautamäki Suomen Kuvalehti 2025. aasta 1. numbris artiklis „Tulevik on juba kohal“ (Tulevaisuus tuli jo).
Kõrgkoolid on ruumide kütmise ja kohaliku söökla energiakulusid kokku tõmmanud küll, aga nende põhitegevus on ju õpetustöö ja teadusuuringud. Selleks jälle on abivahendeid vaja. Eks katsu kindlaks teha, kui suurt süsinikujalajälge mingi kobaka ja keerulise ülemere uurimisaparaadi valmistamisel on tekitatud.
S-marketite põrandail on juba ammuilma suured kleepsloosungid, mis kuulutavad üleminekut… süsinikunegatiivsele tegevusele! Süsihappegaasi sisseimejaid siiski veel kaubamajade katustele ehitatud pole. Kasutusel on kompensatsioonisüsteem: kui tekitad näiteks tonni heitgaase, siis istutad (või lased istutada) naabermetsa mõne puu. Jyväskylä MM-ralli korraldajad ongi riigilt ära ostnud kasutuselt kõrvaldatud turbasoo, et sinna pärast ralli läbiviimist vastav kogus puid istutada.
Süsinikuneutraalsuse saavutamise võimalust mingi kompensatsioonimehhanismi kaudu kasutatakse ka kavalalt ära, näiteks reklaamides. Hautamäki märgib, et ühekordselt kasutatava pampersi või hamburgeri süsinikuneutraalseks kuulutamine on kompensatsioonimõistega trikitamine, mis tootjaettevõtte heitmete kohta midagi ei ütle. Tõsi, sellise praktika on ka Euroliidu värske direktiiv ära keelanud.
S-Marketi rühma vastutusjuht Nina Elomaa selgitab Helsingin Sanomatele 5. detsembril 2024, et arvutusteks jagatakse õhuheitmed kolme ringi: scope 1 sisaldab ettevõtte enda tegevusest tingitud õhuheidet, scope 2 sisse ostetud ja ettevõttes ära tarvitatud energiast tekkinud õhuheidet, scope 3 aga on suurim, sinna arvestatakse kogu ketis tekkinud kaudsed õhuheitmed – ka alltöövõtjate tegevusest ja müügiartiklite tootmisest põhjustatud.
Pika seletuse peale küsib reporter otse: „Kuid kas te võite öelda, et olete süsinikunegatiivne juba vähem kui kuu aja pärast (intervjuu ilmus 5. dets.) ehk aastaks 2025?“
„Jah, me võime nii öelda ja me oleme selle kindlustanud. Siiski peab täpselt meeles pidama, mida see eesmärk sisaldab. Tuleb seletada, et see puudutab ainult meie oma tegevust ja seega heitmete kogumäärast ainult üht protsenti.“ [Esiletõste – P.O.]
See-eest jõutakse eesmärgini ajakava ennetades. lisab Elomaa.
Kolmanda ringi heitmete arvutamisega ongi kõvasti peamurdmist.
On proovitud aluseks võtta müüdavate toodete hankimishinda. See viib olukorrani, kus rohe- või mahetehnoloogia abil toodetud, omahinnalt kallimad tooted satuvad automaatselt saastavamate hulka.
IT-teenuste ja näiteks kindlustuslepingute heitekoefitsiendid kipuvad ebamõistlikult kõrgeks. Seetõttu on need lihtsalt arvestustest välja jäetud.
Ülikoolides on tõsiselt ajusid ragistatud, kuidas neid kolmanda ringi heitmeid mõistlik arvutada oleks. Pealegi Finnwatch – organisatsioon, mis jälgib Soome ettevõtete tegevuse globaalseid mõjusid – on avastanud, et peale süsihappegaasi on ka teisi kasvuhoonegaase. Ka nende tekkimist tuleb arvestada ja kontrollida.
Loodetavasti on sellele tööle suunatud inimesed, kellest õiges teadustöös erilist kasu loota ei ole.
Süsinikuneutraalsus kui termin hakkab oma atraktiivsust kaotama. Nüüd on moodi tõusmas mõiste netonull, mis pidi olema sama asi, ainult natuke täpsemalt defineeritud. Netonulli eesmärkide alla olla haaratud juba 80% maailma õhusaastest. Finišijoon on veetud aastasse 2050.
Näis, kas 25 aasta pärast avastab jälle keegi, et tulevik on ootamatult õuele saabunud. Või puhuvad siis juba sootuks teised tuuled?
20. jaanuaril astus ametisse USA president Donald Trump ja kirjutas samal päeval alla määruse USA lahkumise kohta Pariisi kliimalepingu allakirjutajamaade seast. Järgmisel päeval ilmus Helsingin Sanomates teade nelja teaduspaneeli ümberkorraldamise plaanist Soomes. Neli paneeli – kliimapaneel, looduspaneel, jätkusuutlikkuspaneel ja metsabiomajanduse paneel ühendatakse üheks teaduspaneeliks, mille ülesandeks on anda soovitusi poliitiliste otsuste tegemiseks. Uut informatsiooni oodatakse paneelilt vähem kui enne, selle ülesandeks jääb rohkem teabe sünteesimine. Personali jääb uues paneelis paarikümne võrra vähemaks.
Rohelised on marus. Kliimapaneeli senine juhataja Markku Ollikainen kuulutas, et kavatsused on kliima- ja loodusalase seadusandluse sõna ja vaimu vastased ja et arengut tahetakse juhtida täiesti vales suunas.
Tegemist on loomulikult juhusliku kokkusattumusega. Kuid ka kokkusattumus võib vahel olla tähendusrikas.
Tahtsin juba arvuti sulgeda, kui pilk langes 22. jaanuari uudisele ERR-i avalehel. Poola peaminister Donald Tusk tegi Europarlamendi ees Poola eesistujaperioodi prioriteete tutvustades Euroliidu rohepöörde sätete kohta karmi kriitikat ning nõudis nende põhjalikku ümbertegemist…
