Metsküla kooli lapsevanemad väljendavad Eesti riiklikele institutsioonidele suunatud avalikus kirjas oma sügavat meeleheidet. Nad tunnevad, et riik kohaliku omavalitsuse käe läbi teostab suurimat koolikiusu, mida seni Eestis nähtud on, püüdes korraga neid maamunalt kaotada ja selle kaotamise tagajärgedega mitte tegeleda. Ometi seisavad nad ühiselt vaatamata Metsküla kooli vastu suunatud hiiglaslikule masinavärgile. Me hoiame iga päev üleval Eesti Vabariigi toimimise alustala, aga me ei ole Atlas, kes jaksab hoida kogu maakera oma õlul, kirjutavad lapsevanemad.

Koiduaeg avaldab Metsküla algkooli lapsevanemate avaliku kirja täismahus:

Pöördumine Vabariigi Presidendile, Eesti Vabariigi peaministrile, Riigikogule, Vabariigi Valitsusele, Eesti Vabariigi õiguskantslerile ja lasteombudsmanile

Teie poole pöörduvad meeleheite sügavikust tavalised Eesti vabariigi kodanikud, Metsküla algkooli õpilaste pered, keda on riik jätnud üksi olukorda, milles peame oma lapsi võimu kuritarvitamise eest kaitstes iga päev taluma sellesama riigi kiusu.

Et seda kiusu viib meie peal ellu kohalik omavalitsus, on tavalise inimese jaoks väike detail, sest tavakodaniku jaoks on see kõik üks riik, mis on viimase aasta jooksul sundinud meid – seadusekuulekaid, makse maksvaid, oma kohustusi riigi eest täitvaid lapsevanemaid – enneolematusse olukorda.

Oleme otsinud õigust kõigilt neljalt võimult: seadusandlikult, täidesaatvalt, kohtult ja meedialt. Sellele vaatamata oleme iga päev olukorras, kus kohalik omavalitsus kuritarvitab oma võimu, rikub meie põhiõigusi ja teostab suurimat koolikiusu, mida seni Eestis nähtud on.

Metsküla algkool on kanaarilind kaevanduses. Meie olukord viitab suuremale ühiskondlikule hapnikupuudusele: vastutuse võtmise hirmule.

Metsküla kooli lapsevanemad on seni vaikinud. Lootuses, et riigi õigussüsteem meid siiski kaitseb ning soovimatuses vihastada kedagi – vallavolinikke, vallaametnikke, haridusministeeriumit, kohtunikku – kõiki neid, kelle tujudest sõltub meie saatus. Aga kuna kõik veeretavad meid edasi-tagasi nagu kuuma kartulit ja ei võta vastutust, siis on tulemuseks kõrvaltvaataja efekt – Metsküla kool lamab veritsedes keset teed ja inimesed jalutavad mööda arvates, et ehk keegi ikka tegeleb asjaga ja ehk läheb mööda. Ning meie saatusele kaasa elavad tuhanded inimesed ei saa teha muud kui raha annetada ja petitsioonidele alla kirjutada, sest oleme olukorras, mille lahendamiseks jäävad tavalise kodaniku käed liiga lühikeseks.

Me ei saa enam vaikida.

Me ei saa enam ka rääkida, sest neil, kes kuulevad, pole võimu ja need kellel on võim, ei kuule.

Ainus, mis oskame veel teha, on karjuda – täiest kõrist – appi. Palun aidake meid.

Metsküla kool on Eesti aasta kool 2023. Metsküla kool viib ellu kaasaegset ja kaasava haridusega õpikäsitust, mida näevad ette Eesti Vabariigi haridusvaldkonna arengukava 2021–2035, noortevaldkonna arengukava 2021–2035, haridus- ja noorteprogramm 2023–2026 ja praktiliselt iga riikliku ja omavalitsuse tasandi haridust ja kodanikuühiskonda puudutav arengukava ja dokument. Sellele vaatamata kogeme, et kõik ilusad sõnad paberil ei tähenda midagi.

Ükskõik kui truult ja tublilt tavakodanik oma riiki teenib, ükskõik kui truult ja tublilt üks kool ja selle õpetajad aastaid kõiksuguseid ametnike ette nähtud ilusaid uudissõnu iga päev õpetades rakendavad – mitte miski ei kaitse meid sellesama riigi ametnike ükskõiksuse või viha eest. Kogeme, et Eesti riik on ära lahustunud erinevateks vastutust endalt äralükkavateks ametnike kildkondadeks. Kõigile meie küsimustele ja palvetele vastatakse käte vastutusest puhtaks pesemisega. Kohalik omavalitsus ütleb, et ei saa muuta iseenda tehtud otsust. Kohus ütleb, et ei saa võtta vastu otsust, kuna haridusministeerium peab ütlema, mis on otsus.

Haridusministeerium ütleb, et ei võta enne vastu otsust, kui kohus on öelnud, mis on otsus. Iga kord, kui tunneli lõpus paistab valgus, selgub, et valguse lõpus oli siiski tunnel. Ning meedia ei suuda enam üldse aru saada, mis toimub, sest iga järjekordne uudis osutub mitteuudiseks, sest mitte midagi ei muutu, sest mitte midagi ei otsustatud, sest kõiki detaile on liiga palju ja kõige selle sees upub väike habras tõde detailide mudasse.

Aga ometi on tõde olemas. Ja valus tõde on see, et meie usk oma riigi toimimisse kaob. Meie lapsed käivad koolis, mis korraga on ja ei ole olemas. Iga päev lähevad nad kooli ja iga päev õpetavad neid seal õpetajad. Iga päev saadame nad sinna ja õhtul võtame kodudes vastu. See kool on olemas. Seal õpivad meie lapsed. Õnnelikud lapsed. Ja samal ajal kogeme iga päev, kuidas riik – kohaliku omavalitsusena – püüab korraga meid maamunalt kaotada ja samas selle kaotamise tagajärgedega mitte tegeleda.

Eesti vabariigi põhiseadus § 15 ütleb: “Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.” Sel ajal, kui me viime ellu oma põhiseaduslikku õigust otsida kohtust vastust, kiusab kohalik omavalitsus meid süsteemselt, mille käigus saadetakse vanematele ähvarduskirju; väidetakse, et meie lapsed ei täida koolikohustust; võetakse kiirkorras vastu kohaliku tasandi määrusi, mis võimaldavad omavalitsusel sunniviisiliselt lastele koole määrata; jäetakse tasumata HEV-õpilaste tugiisikute tasud; kaubeldakse meie laste eludega nende pearahade vallale saamise nimel; ähvardatakse teisi naabervaldu, et meie laste pearahad teiste valdade eelarvetesse ei läheks ning tehakse kõik, mis võimalik, et muuta normaalne elu meie jaoks võimatuks.

9. novembril, samal ajal, kui me jätkuvalt kohtus oma õiguse eest seisame, määras kohalik omavalitsus meie lapsed vägivaldselt teise kooli nimekirja, veeretades taas vastutuse kellelegi teisele – sealse kooli direktorile. Me ei tea, mis saab edasi. Mis siis, kui sealne direktor veeretab vastutuse edasi järgmisele? Ja kes see järgmine on? Politsei? Mida me teeme siis, siis kui kohalik piirkonnapolitseinik, kes on ka meie oma lapsevanem, saab käsu lastele järele tulla? Helistame ka politseisse?

Metsküla kool on kanaarilind Eesti Vabariigi nimelises kaevanduses, kus õhupuudus saavutab kriitilise taseme. Metsküla algkool taasavati Eesti Vabariigi taastamise tuultes, kus kõigi nelja võimu elluviimisel osalesid inimesed, kes olid valmis vastu võtma otsuseid ja valmis kandma vastutust nende otsuste tagajärgede eest. Me oleme jõudnud seisu, kus isikliku vastutuse hapnik lõppeb ning kõigil ühiskonna tasanditel kohtame me ühte: ametnikke, kes poevad oma institutsiooni taha peitu.

Isiklik vastutus on väga lihtne: kui sa otsustad teha midagi ja sellele järgneb tagajärg, oled sa vastutav nii selle teo kui ka tagajärje eest. Ei saa lüüa kellelgi nina veriseks ja siis pahandada ohvriga, et miks ta ei veritse piisavalt viisakalt. Ning teda avaliku veritsemise eest veel lisaks natuke peale lüüa. Meiega aga tehakse seda iga päev.

Vastutus on lihtne. Riik saab püsida ainult põhimõttel, et selle juhid ei saa korraga nii teha otsuseid kui ka mitte kanda vastutust nende otsuste eest. Oleme seisus, kus kohalik omavalitsus, Eesti Vabariigi struktuur, korraga ei vastuta oma otsuste tagajärgede eest – sealhulgas selle eest, et vallavolinikud said võimulesaamiseks vajalikud hääled lubadusega koole mitte sulgeda – kuid samal ajal karistab omaenda tegude tagajärgede eest ohvrit.

Üksikisiku vastutusest algab ühiskonna tugevus. Kui vallaametnik ei tunne vastutust oma valla inimeste eluolu suhtes ja vallast inimesed lahkuvad, siis kui mingil hetkel saabub väline vaenlane, kes avastab eest tühjaks jooksnud maa, kannab seesama ükskõikne vallaametnik ka vastutust selle eest, et Eesti riik okupeeritakse. Ta kannab küll väikest osa sellest vastutusest, aga kui piisavalt paljud inimesed oma väikest igapäevase vastutuse osa ei kanna, siis korrodeerub terve riik.

Isikliku vastutuse anonüümsele institutsioonile lükkamine on nagu rooste, mis sööb ära metalli ja me kogeme iga päev, kuidas Eesti riigi institutsioonid, mis on mõeldud meie kaitseks, üksteise järel meid alt veavad. Mitte pahatahtlikkusest. Vaid soovimatusest otsustada ja vastutada. Ükskõik, kelle poole me oma küsimustega ka ei pöörduks, näidatakse näpuga kellelegi muule; viidatakse mingile seadusepügalale; osutatakse kellelegi, kes olla otsustanud midagi; saadetakse väljavõtteid mingitest määrustest, milles sätestatakse, et tuleb pöörduda veel kellegi kolmanda poole, keda kahetsusväärselt veel sel hetkel määratudki ei ole – aga lõpuks oleme me ikkagi üksi, kaitstes oma lapsi ilma näo ja nimeta masina eest, mis päevhaaval, tundhaaval, tükkhaaval, jupphaaval meie põhiõigusi õgib.

Nii nagu peitub ühtsuses jõud, peitub paljude inimeste isikliku vastutuse mittekandmises riigi nõrkus. Ja see riik, mida me näeme praegu Lääneranna vallas, on üks väga õudustäratavalt õhukeseks roostetanud riik.

Jah, ühtsuses tõesti peitub jõud. Ainus positiivne asi, mida selle kohutava aasta jooksul oleme kogenud, on ühtsus. Meil on lugematu hulk toetajaid, kes annavad jõudu ühtselt edasi seista. Vaatamata kogu hiiglaslikule masinavärgile, mis on meie vastu pööratud, me seisame koos.

Vaatamata katsetele meie vahele kiilu lüüa, me seisame ikkagi koos, sest usume, et ükskord tõuseb tõde ja vastutus väärab vale. Meie oleme Eesti vabariigi kodanikud, kes iga päev hoiavad üleval selle vabariigi toimimise alustala – lapsesõbralikku eestikeelset haridust, elu võimalikkust Eesti maapiirkondades, üksteist toetavat kogukonda. Aga me ei ole Atlas, kes jaksab hoida kogu maakera oma õlul.

Sellepärast me küsime – kes sa oled, Eesti vabariik? Kas sa oled kodanik, kes kannab vastutust selle riigi toimimise ja säilimise eest või oled sa ilma nimeta ja näota ametnike armee?

Kallid, lugupeetud Eesti vabariigi esindajad, Metsküla kool on kanaarilind Eesti vabariigi nimelises kaevanduses. Kui meie lämbume, on varsti järjekord ka kõige selle käes, mis on teile kallis. Me palume – aidake meid. Me ei jaksa enam üksi. Palun tulge appi. Oleme kõik koos jälle Eesti vabariik. Hoiame kõik koos üleval seda riiki.

Sest see, et miski on väike, ei tähenda, et tal ei oleks eluõigust. Eesti vabariik on väike. Metsküla algkool on väike. Kanaarilind on väike. Ja ometi on neil kõigil eluõigus. Sest väikesest algab suur. Ja väikesel vastutusel seisab suur riik.

Avalikule kirjale on alla kirjutanud Maris Altmann, Urmas Viil, Oliver Viil, Madis Altmann, Kertu Saviots, Silvia Lotman, Elen Lotman, Asko Linno, Margus Suurväli, Ülle Suurväli, Andra Berg-Jürgens, Hando Berg-Jürgens, Siiri Nurk, Oliver Lepik, Kati Rooni, Priit Laos, Katri Rannastu, Joosep Matjus, Mirjam Varik, Mart Ulm, Kairit Ulm, Miia Ulm, Laura Ulm, Tormi Ulm, Pille Raud, Randy Raud, Cariina Pähk, Pille Kaisel, Kaarel Kaisel, Karita Marlen, Püü Polma, Taivo Tulvik, Kateriina Rumvolt, Erkki Kasvandik, Kätlin Vald, Madli Alanurm, Aivar Mikkus ja Liisi Laos.