Pärnumaal asuval Kikepera looduskaitsealal plaanitud soode taastamistööd on viimasel ajal sattunud ulatusliku valeväidete kampaania sihtmärgiks. Metsatööstuse huvigruppide ja nendega seotud esindajate poolt levitatud süüdistused – nagu ujutataks metsi üle või hävitataks väärtuslikku metsamaad – on aga Tartu Ülikooli teadlaste hinnangul eksitavad ja pahatahtlikud.
„Hirmutamise eesmärk on kaitsealadel suurema raiumise õigustamine. Üks kõvahäälsetest hirmutajatest on Eesti Erametsaliidu juhatuse liige. Ja see hirmutamine mõjub, sest Eesti inimesed on üldiselt mures meie metsade jätkuva kadumise pärast,“ kirjutab ERR-i portaalis Tartu Ülikooli teadur Marko Kohv, kes juhib Kikepera taastamisprojekti ülikooli poolelt. Kohvi sõnul on eriti eksitav see, et taastamistöid püütakse esitada kui vastandit metsale – justkui võiks olla kas soo või mets.
Tegelikkus on palju mitmekesisem: Eesti soodest oli enne kuivendamist ligi kolmandik metsaga kaetud ning soometsad – rabamännikud, lodulepikud, sookaasikud – on täiesti loomulik osa meie metsavööndist. Kikeperas on tegemist just nimelt kuivendatud soometsadega, mille seisund on halvenenud aastakümnete pikkuse kraavitamise tõttu. Seetõttu näeb kaitsekorralduskava ette kuivenduse sulgemise, et taastada ökosüsteemide terviklikkus.
Metsatööstuse esindajad, sealhulgas Eesti Erametsaliidu juhatuse liikmed, püüavad taastamist kujutada kui majandusliku ressursi raiskamist, viidates metsale kui puiduvarule, mida praegusel ajal peaks justkui viivitamatult kasutama. Samas on alates 2017. aastast tegemist riiklikult kaitstava sihtkaitsevööndiga, mille majandamine on rangelt keelatud – sellist otsust ei ole võimalik mugavalt iga projekti järgi ümber tõlgendada.
Hirmutamine ulatub ka väideteni, et kraavide sulgemine põhjustavat kogu metsa hukkumise. Teadlased on selle väite kummutamiseks analüüsinud varasemaid taastamisprojekte kogu Eestis. Tulemus: puistute hukkumist üle poole ulatuses on toimunud vaid 2,8% taastatud aladel. Mitte mingist totaalsest hävingust ei saa siin rääkida – tegemist on sihiliku eksitamise ja avalikkuse ärevusse ajamisega.
Kohv juhib tähelepanu ka sellele, et Kikepera aladel pole metsa väärtused tulnud inimese sekkumise tõttu, vaid säilinud sellele vaatamata. „Me oleme rahvana siin maal hakkama saanud ikka looduse toel, mitte kiuste,“ rõhutab ta. Märgalade ökosüsteemid vajavad tasakaalu, mille loovad muld, vesi ja elustik – see ei teki paari aastakümne majandustegevusega, vaid kujuneb sajandite jooksul.
Valeväidete seas on ka kujundatud kuvand Kikepera taastamisest kui enneolematust hiigelprojektist. Tegelikult on Eestis alates 2000ndatest taastatud üle 23 000 hektari märgalasid, enamik neist just kuivendatud soometsades. Kikepera on seega osa juba toimivast ja tõestatud looduse taastamise praktikast.
Kui Eestis on 750 000 hektarit kuivendatud metsi, siis taastatud on sellest vaid killuke – ja ainult kaitsealadel ning riigimaal. Taastamistööde eesmärk pole puidu saagikuse suurendamine, vaid elurikkuse ja loodusliku tasakaalu tagamine.
Marko Kohv lõpetab oma artikli mõttega, mis väärib kordamist: „Kindlasti teevad ka meie järeltulijad osa meie poolt praegu vajalikuks peetud asju ümber ja osutavad teisalt näpuga, et te ju teadsite, aga ei teinud.“ Küsimus pole ainult selles, millist metsa me tahame täna – vaid millise looduse jätame homsele Eestile.
