Muistsed eestlased tähistasid iga aasta 9. veebruaril luuvalupäeva, üht erilist päeva rahvakalendris. Sel päeval oli keelatud teha tööd, tantsida ja joosta, sest usuti, et puhkepäev aitas hoida kondid valutamast ülejäänud aasta. Vanemal ajal viidi ka kodudes läbi traditsioonilisi rituaale, et saada tervist, jõudu ja head enesetunnet.

Kesksel kohal oli Lee hingenukk, mis valvas kodukollet ja kaunistati luuvalupäeva puhul valgete ja mustade paeltega. Hingenukule anti hommikul ohvriks rasva, leiba, mune ja soola. Ohverdatud toidud visati otse tulle, kust suitsu jälgiti tähelepanelikult. Kui suits keeras maha, siis tuli oodata ja anda tule serva rasva ning magusat viina ja korrata palvet.

Kui suits tõusis spiraalis üles, tähendas see, et rituaal oli õnnestunud. Lee hingenukk pandi lauale koos rasva, leiva, soola ja magusa mõduga. Oodati, kuni nukk sõi, ja seejärel paigutati ta tagasi ahju taha nurka. Nukuga seotud palvetamine ja rituaalid olid osa tervikust, mis aitas ühendada inimesi loodusega ning kindlustada head tervist.

Luupäeval oli tavaline ka massaaž, kus naised said koos käia. Naised lamati kõhuli, Lee hingenukk pannakse nende küljele ning nuiaga viheldi neid. See oli intensiivne rituaal, kus iga matsuga korrati: “Oh sa tervis,” “Oh mu tervis,” “Oh sa mu puine,” jne. Noortel tüdrukutel peksti ka tallaaluseid, et tagada tugev tervis ja võimekus töid teha.

Luuvalupäev oli päev, mil lubati kauem magada, kuni keskpäevani, mil naised nuiadega Lee peolt mehed peletasid. Kes aga pärast märjukese võtmist tükkis tantsu lööma, pidi arvestama sellega, et see võis tuua kaasa haiguse, ja sellepärast kutsuti teda korrale. Lee hing oli tundlik, ja tema hüvastijätt võis kaasa tuua “Kurja” karja. Luuvalupäev oli täidetud traditsioonide ja uskumustega, mis kujundasid ühise kogukonnatunde ja kandsid edasi muinaseestlaste tarkusi tervise ning loodusega seotud küsimustes.