Lõuna-Aafrika Vabariigi poolt heaks kiidetud süsteemne valge vähemuse demoniseerimine on viinud maa sundvõõrandamiste ja farmimõrvade laineteni. Selle põhjus peitub mitte rahva vajadustes, vaid poliitilise eliidi soovis kasutada maad rassilise lõhestamise ja tähelepanu hajutamise vahendina – et varjata enda valitsemisvõimetust, kirjutab analüütik Lipton Matthews veebiportaalis Counter-Currents.

Viimastel aastakümnetel on Lõuna-Aafrika Vabariigi valged farmerid sattunud üheaegselt eskaleeruva vägivalla ja järjest vaenulikuma riikliku poliitika surve alla. Nad ei ole mingid koloniaalaja jäänukid, vaid võtmetähtsusega Lõuna-Aafrika toidujulgeoleku ja maaelu majanduse seisukohast. Ometi langevad nad järjest sagedamini sihitud rünnakute, sundvõõrandamisähvarduste ja poliitilise retoorika ohvriks, mis käsitleb nende olemasolu õigustamatuna. Muutuste ja ajaloolise õigluse loosungite varjus on peidus hoopis salakavalam eesmärk – valge vähemuse rassiline marginaliseerimine ja majanduslik paljaksriisumine.

See artikkel näitab, et valgete farmerite vastane tegevus Lõuna-Aafrikas pole pelgalt põllumajanduskriis, vaid sügav julgeoleku- ja inimõiguste probleem. Küsimus ei ole vaid maas ega ajaloolise ebaõigluse heastamises. Tegemist on süsteemse omandiõiguse õõnestamisega, mis toimub rassilise õigluse sildi all, ning valgete lõuna-aafriklaste sihilik demoniseerimine poliitilise teatri laval, kus võimu keskne tööriist on rass.

Käimasolev farmirünnakute laine Lõuna-Aafrikas viitab sügavamale probleemile. Ainuüksi 2023. aastal registreeris AfriForum 296 farmirünnakut ja 49 mõrva. Need ei ole juhuslikud kuriteod. Sageli kaasnevad nendega piinamised, sandistamised ja ülemäärane vägivald, sihtmärgiks mitte üksnes farmerid, vaid ka nende pereliikmed – lapsed, vanurid. Valitsusametnikud pisendavad või eitavad sageli nende rünnakute ulatust ja tähendust, esitades neid üksnes õiguskaitsealaste probleemidena, mis polevat rassilise tähendusega.

Ent see eitamine ise on kõnekas. President Cyril Ramaphosa väitis kord välismaise kriitikaga silmitsi seistes, et „farmimõrvu ei eksisteeri“. Oma kohtumisel president Trumpiga näis ta aga täielikult teadmatuses sellest, kui ulatuslikud need tapmised on. Valitsuse vaikus – või lausa vaenulikkus ohvrite suhtes – annab kurjategijatele signaali, et tegemist pole prioriteediga. Kui need farmerid oleksid mõnest teisest etnilisest grupist, kas vastus oleks sama loid? AfriForumi aruanded näitavad, et julgeolekupuudujääke süvendab poliitiline retoorika, mis kujutab valgeid farmerid kolonisaatorite ja kriminaalidena lihtsalt seetõttu, et nad omavad maad. Sellises kliimas muutub vägivald nende vastu talutavaks ja vaikimisi õigustatuks.

Lõuna-Aafrika valgete farmerite vastu suunatud vaen leiab selgeima väljundi maade sundvõõrandamise kampaanias, mis algatati ametlikult 2018. aastal ja mille aluseks on ohtlik ideoloogiline narratiiv. Näiteks Julius Malema (majandusvabaduse võitlejad, EFF) on öelnud, et „valged on maa vargad“ ja et „leppimise aeg on läbi“. Selliseid avaldusi ei ole hukka mõistetud, vaid need on koguni toetust leidnud valitseva Aafrika Rahvuskongressi (ANC) ridadest. Endine asepresident David Mabuza ähvardas lausa „vägivaldse ülevõtmisega“, kui farmerid maad „vabatahtlikult“ ära ei anna.

Valitsuse plaan muuta Lõuna-Aafrika põhiseaduse 25. paragrahvi, et lubada maade sundvõõrandamist ilma kompensatsioonita, ei taotle tootlikkuse või õigluse edendamist. See on rassilise ümberjagamise poliitika, mille eesmärk pole mustanahaliste kodanike võimestamine, vaid valge omanduse kurjaks tembeldamine ja maa koondamine riigi kontrolli alla. Valitsuse andmetest nähtub, et vaid 6,3% riigi poolt omandatud maast on edasi antud eraomandisse – ülejäänu on jäänud riigi kätte. See paljastab tõelise eesmärgi: rassipõhine võimuvõitlus, kus valge vähemuse õiguste piiramine on kõigest kõrvaline kahju.

Ebameeldivad poliitilised tegelased on õigustanud sundvõõrandamist narratiiviga, et kogu valge omanduses olev maa olevat varastatud. See ajalookäsitlus on ühekülgne ja väär. Palju maad omandati rahulepingute või asustuse kaudu, osa tõepoolest vallutustega – nagu enamikus maailma piirkondades. Kuid ka mustanahalised hõimud ei elanud staatilises rahus: Suulu kuningriik Shaka juhtimisel laiendas veriselt oma valdusi, surudes välja lugematuid kogukondi. Ka Jan van Riebeecki randumine leidis aset piirkonnas, mis ei olnud rahvarohke riik, vaid hõre asustus. Valikuline ajaloomälu on valitsuse teadlik tööriist tänaste rassiliste meetmete õigustamiseks.

Vaatamata valitsuse retoorikale puudub mustanahaliste seas laialdasem huvi põllumajandusmaa vastu. Alates 1994. aastast on enamik maataotlusi olnud seotud linnamaaga ja 93% taotlejatest eelistas rahalist kompensatsiooni. Küsitlused näitavad, et mustanahaliste jaoks on olulisemad haridus, töö ja eluasemed. Linnastumine toetab seda suundumust: aastatel 2000–2015 kasvas mustanahaliste elanike arv Johannesburgis, Kaplinnas ja Pretorias üle 70%, valgenahaliste arv seevastu kahanes või jäi muutumatuks. Samas on vähem kui 3% üliõpilastest seotud põllumajandusõppega, viidates noorte vähesele huvile põllumajanduse vastu.

Miks siis maaküsimus on nii suur poliitiline kinnisidee? Vastus peitub mitte rahva vajadustes, vaid poliitilise eliidi soovis kasutada maad rassilise lõhestamise ja tähelepanu hajutamise vahendina – et varjata enda valitsemisvõimetust.

Isegi seal, kus maa on ümber jagatud, on tulemused olnud katastroofilised. Üle 90% mustanahalistele kogukondadele antud farmidest on lakanud toimimast või taandunud toimetulekupõllumajanduseks. Lõuna-Aafrika Maapank leidis, et ainult 10% 1994. aastast alates üle antud 4000 farmist on endiselt tootlikud. Vaatamata enam kui 45 miljardi randi kulutusele on tulemuseks olnud mitte areng, vaid tagasiminek.

See ebaedu rõhutab omandiõiguste tähtsust. Kui maa võetakse kogenud omanike käest ja antakse toetuse, kinnisõiguse ja motivatsioonita uutele isikutele, variseb tootlikkus kokku. Kannatajateks pole mitte ainult valged farmerid, vaid miljonid lõuna-aafriklased – nii mustad kui valged –, kes sõltuvad põllumajandusest.

Omandiõigused on majandusarengu nurgakivi. Riigid, kus neid austatakse – nagu Lõuna-Korea või Ameerika Ühendriigid – arenevad. Need, kes neid rikuvad – nagu Zimbabwe või Venezuela – upuvad kaosesse. Lõuna-Aafrika tee omandiõiguste õõnestamisel ei paranda mineviku ülekohut – see loob uue.

Tänane maareform ei ole õiglus, vaid rassipoliitiline kampaania, mille sihtmärk on valge vähemus. Valged lõuna-aafriklased, eriti farmerid, ohverdatakse rassipopulismi altaril. Nende vara on ohus, nende turvalisus unaruses ja nende tulevik oma kodumaal aina ebakindlam. See ei ole ümberkujundamine. See on tagakiusamine.

Lõuna-Aafrika seisab ristteel. Ta võib valida tee, mis põhineb seaduste võrdsusel, turvalistel omandiõigustel ja jagatud heaolul. Või jätkata rajal, kus rassikättemaks müüakse õiglusena ja ühe grupi õiguste kadumine toob kaasa kõigi õiguste lagunemise.

Maailm peab tunnistama, et valgete vastane rassism on olemas – ja see ei too ei rahu ega edasiminekut. Kampaania valgete farmerite vastu ei ole ainult põllumajanduskriis. See on moraalne kriis.