Eesti rannaniitudel toimub tasapisi muutus, mis seab ohtu nii haruldased taimeliigid kui ka kogu nende elupaiga. Zooloogide ja botaanikute hinnangul on üheks peamiseks põhjuseks traditsioonilise karjatamise kadumine – ilma kariloomadeta vallutab rannaniidud pilliroog ning liigirikkad avamaastikud muutuvad ühtlasteks roostikeks. Seda kinnitab ka värske tähelepanek Noarootsist, kus enam ei õnnestunud leida üht kaitsealust taimeliiki, mis seal veel mõnikümmend aastat tagasi kasvas.

Ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja Toomas Kukk kirjeldas sotsiaalmeedias, kuidas ta otsis 31. juulil Noarootsis Einbi ja Paslepa vahel II kaitsekategooria taime emaputke (Angelica palustris), mille leiukoht oli teada veel 16 aasta tagusest ajast „Poolekilomeetrine jalutuskäik ühtlases roostikus, kus peale pilliroo teisi rohttaimi polnud. Emaputke ja teiste rannikutaimede leiukohti on loomapidamise lõppemise või vähenemise tõttu väga palju kadunud, pilliroog hakkab vohama,“ kirjutas Kukk.

Tema sõnul süvendab rannaniitude kinnikasvamist ka Läänemere toitaineterikas vesi, kuid peamiseks põhjuseks peab ta siiski karjatamise kadumist. „Paraku on roostumise põhiline põhjus lisaks Läänemere halvale (toiteaineterikkale) veele loomapidamise kadumine,“ märkis Kukk.

Pärandniidud ehk poollooduslikud kooslused on kujunenud sajandite jooksul just tänu niitmisele ja karjatamisele. Need pakuvad elupaika sadadele taimeliikidele ning suurele hulgale putukatele, lindudele ja teistele loomadele. Kui niitmine või karjatamine lõpeb, hakkavad alad kiiresti võsastuma või roostuma ning nende liigirikkus väheneb järsult.

Pärandniidud kuuluvad Eesti kõige liigirikkamate elupaikade hulka. Näiteks puisniitudel võib ühe ruutmeetri kohta kasvada üle 70 taimeliigi ning suur osa Eesti punasesse nimestikku kuuluvatest liikidest on seotud just selliste poollooduslike kooslustega.

Noarootsi näide ei ole siiski ainus. Kuke sõnul näitab hästi vastupidist arengut Pakri saarte kogemus. „Pakri saartel lahtisel pidamisel 500+ lihaveist (peamiselt mägiveised ja herefordid ning nende järeltulijad) on suutnud imet teha, kunagisest kõrgrohustust on saanud jälle ranna- ja looniit,“ kirjutas ta.

See kinnitab looduskaitsjate hinnangut, et traditsiooniline loomakarjatamine ei ole üksnes põllumajanduslik tegevus, vaid oluline loodushoiuvõte. Veised ja lambad hoiavad taimestiku madalana, takistavad pilliroo ning võsa levikut ja loovad tingimused, milles saavad püsida haruldased taimed ning nendega seotud putukad ja linnud.

Viimaste aastakümnete jooksul on Eestis loomapidamine paljudes rannikupiirkondades vähenenud. Selle tagajärjel on märkimisväärne osa ajaloolistest rannaniitudest ja teistest pärandkooslustest jäänud hooldamata. Looduskaitsjate sõnul tähendab see mitte üksnes maastikupildi muutumist, vaid kogu elustiku vaesumist, sest koos avatud niitudega kaovad ka neile kohastunud liigid. Pärandniitude regulaarne hooldamine ja karjatamise jätkumine on üks olulisemaid meetmeid selle peatamiseks.