Neljapäeval, 25. detsembril 2025, lahkus meie seast 91-aastasena vabadusvõitleja, poliitik ja rahvusliku vastupanu sümbol Mart-Olav Niklus (22.09.1934–25.12.2025). Tema elu ja tegevus kuuluvad nende vaiksete, kuid murdumatute sammude hulka, mille najal püsis eestlus ka pimedamail okupatsiooniaastatel.

Niklus lõpetas 1952. aastal Tartu 1. Keskkooli (tänane Hugo Treffneri Gümnaasium) ning omandas 1957. aastal Tartu Ülikoolis bioloogihariduse, spetsialiseerudes ornitoloogiale. Üliõpilasena sai temast aga midagi enamat kui teadlane. 1956. aastal pildistas ta Tartus nõukogude tegelikkust sellisena, nagu see oli – ilma ideoloogilise ilustamiseta. Tema fotod, sealhulgas ülesvõtted Tiigi tänava raadiojaamast, mis segas „Ameerika Hääle“ eestikeelseid saateid, jõudsid tänu väliskontaktidele raudse eesriide taha ning ilmusid pagulasväljaannetes ja Lääne suurtes ajalehtedes. Nii sai vaba maailm näha okupatsioonivõimu tegelikku palet.

Selle julguse eest pidi Niklus maksma kallist hinda. 1958. aastal arreteeris KGB Nikluse ja ta mõisteti okupatsioonivõimu marionettkohtus süüdi „rahvusvahelise kodanluse abistamises nõukogudevastases tegevuses“. Karistuseks määrati 10 aastat vangistust ja 3 aastat asumist. Mart-Olav Niklusest sai NSV Liidu meelsusvang aastatel 1958–1966, seejärel taas 1976. aastal ning 1980–1988. Ta ei murdunud. Vangilaagrid ei murdnud tema rahvuslikku sirgjoonelisust ega isiklikku väärikust.

Vabanedes jätkas Niklus režiimivastast tegevust, hoides sidet nii Balti kui teiste rahvaste vabadusvõitlejatega ning eesti pagulaskonnaga. 1979. aastal sai tema Tartu kodust Vikerkaare tänaval Balti apelli sünnipaik. See 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku ühispöördumine nõudis Molotovi–Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ning Balti riikide iseseisvuse taastamist. Balti apell oli murranguline, kuna sellega esitati okupeeritud Eestis avalikult ja nimeliselt poliitilisi nõudmisi võõrvõimule. See tähistas avaliku vabadusvõitluse taassündi.

Nõukogude võim vastas karmilt. 1981. aastal mõisteti Niklus „eriti ohtliku retsidivistina“ 10 aastaks erirežiimiga vanglasse ja viieks aastaks asumisele. Ta kandis sellest karistusest seitse ränka aastat. 1988. aastal, rahvusvahelise surve ja Eesti ühiskonna ärkamise tingimustes, vabastati ta ning võeti kodumaal pidulikult vastu.

Taasiseseisvumise eel ja järel jäi Niklus kindlaks Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttele. Ta oli Eesti Kongressi saadik, VII Riigikogu liige ning aktiivne kodanikuühiskonna tegelane. Tema panus ei piirdunud poliitikaga: ta rikastas eesti kultuuri ka teadustõlgetega. Tema tõlkes ilmusid eesti keeles Charles Darwini peateosed, mille eest Niklus pälvis 2022. aastal Eesti Teaduste Akadeemia medali.

Mart-Olav Niklust on tunnustatud mitmete riiklike ja rahvusvaheliste autasudega, sealhulgas Riigivapi II klassi teenetemärgiga (1996), Valgetähe II klassi teenetemärgiga (2006) ning Kaitseliidu III klassi teenetemedaliga (2003). Ent tema suurim tunnustus jääb rahva mällu: ta oli mees, kes seisis püstipäi ka siis, kui selle eest viidi vangilaagrisse.

Mart-Olav Nikluse elutöö kinnitab, et vabadus tähendab järjekindlust tõe ees. Tema põlvkond hoidis elus Eesti vaimu ajal, mil vaimu püüti iga hinna eest kammitseda ja väänata. See vaim jäi murdmata. Niklus on lahkunud, kuid tema eeskuju jääb alatiseks püsima.