7. septembril lahkus 97-aastaselt üks viimaseid elus olnud soomepoisse Erich Anton. Ta sündis Virumaal Rakvere vallas ja elas elu lõpuni Rakvere äärelinnas koos oma naise Hildaga, kellega ta abiellus Siberi vangilaagrist naastes aastal 1953. Erich Antonist jäävad maha kaks tütart ja poeg, kuus lapselast ja üks lapselapselaps.

Eelmisel aastal andis Anton pikema intervjuu Soome väljaandele Iltalehti.

Teise maailmasõja ajal paadiga üle lahe Soome põgenedes ei osanud 17-aastane Anton veel sõnagi soome keelt. Seda õppis ta Soome sõjaväes. “Eesti meestele anti Soomes kaks võimalust: liituda Soome sõjaväega või minna Soomes metsatööle,” meenutas soomepoiss. “Olin juba oma otsuse teinud, nagu ka enamik teisi, aga oli ka neid, kes valisid metsatöö.”

Varasemat kokkupuudet tal relvadega ei olnud – Eestis oli ta käinud koolis ja teinud talutöid. “Olin heas füüsilises vormis ja väga motiveeritud, nii et sõjaline väljaõpe polnud minu jaoks eriti raske,” rääkis Anton. Pärast kolmekuist väljaõpet kergekuulipildurina saadeti ta 200. jalaväerügemendi koosseisus rindele Viiburi lahe äärde, kus 1944. aasta suvel toimusid rasked lahingud Soomet ründavate ülekaalukate Nõukogude vägede vastu.

Anton mõistis ruttu sõja julmust ja ellujäämise juhuslikkust. “Sõda on sõda ja sõja ajal juhtub kohutavaid asju,” rääkis ta ligi 80 aastat hiljem. “17-aastane ei mõtle selliste asjade peale, vaid kohaneb olukorraga. Ma ei kartnud isegi siis, kui ümberringi lendasid pommid.”

Paljud Antoni sõbrad ja tuttavad kaotasid rasketes lahingutes elu või said haavata. Ükskord pidasid tema kaaslased ka Antonit surnuks. “Pomm või mürsk plahvatas otse minu lähedal ja ma kaotasin lööklaine tõttu teadvuse,” rääkis ta. “Hommikul ärkasin aga üles ja mind viidi sauna ennast soojendama. Imelikul kombel ei saanud ma mitte mingeid nähtavaid vigastusi.”

Antoni hea sõber, samast külast pärit Harri Laanemäe, sai raskemalt haavata ja viidi Soomes haiglasse, kust ta pärast ravi jätkas teed neutraalsesse Rootsi. Alles aastakümneid hiljem õnnestus Laanemäel mitu korda Erichit Eestis külastada.

Vahepeal 18-aastaseks saanud Anton liitus 1944. aasta augustis nende soomepoistega, kes pöördusid tagasi Eestisse, et püüda kodumaad pealetungiva Punaarmee eest kaitsta. Antoni sõnul ootas eesti rahvas neilt kangelastegusid, kuid soomepoisid mõistsid, et Saksamaa oli sõda kaotamas. “Kõigest oli näha, et Saksamaa sõjavägi polnud enam endine,” meenutas ta. “Puudust oli kõigest, isegi toidust, ja sõdurite hulgas valitses tulevaste kaotuste ja taandumiste suhtes lootusetu meeleolu. Toit oli sageli ainult lahja kaerahelbepuder… Kadunud oli see uhke saksa sõdur, kes liikus võidult võidule.”

Saksa sõjaväkke võetud Anton viidi Narva rindele. Seal oli puudus tihti ka laskemoonast – Soomes oli tal alati olnud kaasas mitu magasini, kuid nüüd tuli hakata arvestama, millal tulistada ja millal mitte. Samuti ei olnud hea läbisaamine Saksa ohvitseridega, kes käitusid eestlastega Antoni sõnul soomlastest täiesti erinevalt. “Soomlased austasid meid ja lõid meietunnet, aga sakslased karjusid meie peale. Selline suhtumine ei motiveeri sõdureid ega võida lahinguid,” nentis Anton.

Juba kuu aega hiljem asusid sakslased Eestist taganema. Anton jäi Eestisse, mis peagi Nõukogude Liidu poolt okupeeriti. Tema jaoks sõda sellega ei lõppenud – peagi mobiliseeriti ta sunniviisiliselt Punaarmeesse. “Mind ei saadetud rindele, vaid Leningradi, kus pidin töötama sadamas,” meenutas Anton. “Lammutasime muuhulgas laevu, mida Soome saatis Nõukogude Liidule sõjakompensatsioonina. See oli raske töö, kuid vähemalt ei proovitud meid enam otseselt tappa.”

Sõja lõppedes sai Anton ajutiselt naasta oma vanematekoju Rakveres, kuid ühel päeval tulid Nõukogude sõdurid ja piirasid maja sisse. “Alguses võtsid nad kinni mu venna, kuid siis selgus, et nad otsivad mind, kuna teenisin nii Soome kui ka Saksamaa sõjaväes,” rääkis Anton. “Neil paistis olevat täpne teave minu sõjalise teenistuse kohta. Mind mõisteti viieks aastaks vangi ja saadeti Siberisse.”

Anton saadeti Kemerovo oblastis asuvasse töölaagrisse, kus vangid pidid kõigepealt peaaegu paljakäsi ise laagri ehitama ja üles seadma. Antoni sõnul oli läheduses asuvates laagrites ka teisi eestlasi, kuid neil ei lubatud omavahel suhelda.

Viis aastat hiljem Siberist naastes olid tal eesti ja soome keel peaaegu ununenud. Siiski asus ta uuesti elama Rakverre, kus abiellus ja lõi pere. Hiljem töötas ta Väike-Maarja kolhoosis ehitustööde juhatajana.

2015. aastal autasustas Soome riik Erich Antonit Soome Valge Roosi I klassi medaliga.

Praegust sõda Ukrainas jälgis Anton kurvalt ning Venemaa ja venelaste kohta tal midagi head öelda ei olnud.