Eesti välispoliitika üks peamisi riske on liigne usk lääne tugevusse ja ühtsusesse. Samas on lääne suured ideed ja väärtusruum viimastel aastakümnetel Eesti ja teiste Ida-Euroopa maade rahvusluse suhtes järjest vaenulikumad. Kui me ei oska kaitsta oma rahvuslikku vundamenti, kaotame nii selle kui ka need demokraatlikud vabadused, mida meile seni läänest on lubatud, kirjutab Ruuben Kaalep.
Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov on Priit Pulleritsule andnud tähelepanuväärse intervjuu, kus ta teeb katse mõtestada Eesti kuulumist läände 21. sajandi geopoliitiliste suundumuste kontekstis. Meie fundamentaalsete riiklike valikute üle ei arutleta tänapäeval liiga palju. Nii võime mõelda, et küllap esindab Vseviovi arusaam nendest küsimustest ka suure osa Eesti liberaalse eliidi lähtekohti.
Vseviovi järgi on meie ajastu suurim küsimus “püsida läänes ja et lääs jääks üleüldse püsima”. Läänt määratleb ta kui ideed, mitte kui geograafilist piirkonda: “Meil ei ole muid eriti tugevaid seoseid nende riikidega, kellega moodustame ühise poliitilise, majandusliku ja sõjalise jõu. Meid ühendav idee, tuleb tunnistada, on pidevalt rünnaku all. Me peame seda ideed kaitsma.”
Selline idee, mis ühendab Euroopa ja Põhja-Ameerika riike vaatamata paljudele erinevustele ning suudab end edukalt kaitsta, peab kahtlemata olema võimas ning sügav. See peab lähtuma Euroopa päritolu rahvaste olemuslikust hingelaadist ning tagama ka nende rahvaste füüsilise ja ökoloogilise säilimise, vastasel juhul jääb see liiga abstraktseks, et oma otstarvet täita. Vseviov püüab Lääne ideed ise kirjeldada intervjuu käigus ainult ühe korra: “…et demokraatia kui valitsemisvorm, õigusriik ja turumajanduslik süsteem jääksid… püsima.”
Selliselt kirjeldatuna ei ole “Lääne idee” võimeline mobiliseerima Euroopa rahvaste ürgset alalhoiuinstinkti ega ka lääneriike ühendama. Tegu ei ole isegi Euroopa ühiste kõrgeimate väärtushinnangute, vaid pigem 19. ja 20. sajandi jooksul inglise-ameerika poliitilises mõtteviisis kujunenud prioriteetidega. Nii kuuluvad selle määratluse kohaselt läände Lõuna-Korea ja Jaapan, kuid ei pruugi kuuluda näiteks Ungari või üheks lääne tsivilisatsiooni südameks peetav Vatikan.
Demokraatia, õigusriik ja turumajandus kõik on killud: segu kreeka-rooma orjanduslikust riigikorrast, põhjaeurooplaste kogukondlikust hõimudemokraatiast, kaup- ja rännumeeste põlisest koodeksist ning koloniaalimpeeriumide kasvupõhisest globaalmajandusest. Tänapäeval tunneme neid reklaamitööstuse, massipoliitika ja bürokraatia kastmes ning ehk ei oskagi teisiti ette kujutada. Ent kas need killud suudavad toimida tervikuta?
Samasse tervikusse kuuluvad Euroopa filosoofia ja luule, kunst ja arhitektuur; kirikud ja paganlikud kalmukünkad, maastikud ja folkloor, teadmiste ja avastuste piiridele pürgimine. Aga eelkõige Euroopa keeled ja rahvused, kelle säilimisest enamusrahvana oma kodumaadel sõltub kõige enam Euroopa potentsiaal renessansiks, uue tsivilisatsioonilise tsükli alguseks. Ka läänelikud valitsus- ja majandusvormid on võimalikud tänu euroopa rahvustele ja kultuuridele, mitte vastupidi.
Nüüdne lääne massikultuur ja valitsev ideoloogia ei tunnista, et tsivilisatsiooni saavutused seisavad rahvuste ja traditsioonilise kultuuri õlgadel. Läänes alandatakse rahvuslust ning enamik lääne inimesi ei ole valmis oma maa ja rahva eest võitlema. Isegi demokraatlikud õigused ei pruugi rahvuslikule maailmavaatele kehtida, nagu näitavad loendamatud “vihakõne” juhtumid. Massiimmigratsioon, mis võib mõne aastakümnega lääneriikide põlisrahvused vähemuseks muuta, on Euroopa rahvaste häving.
Kui see toimub demokraatia, õigusriigi ja turumajanduse sildi all, siis tähendab see, et need lääne tsivilisatsiooni viljad on pööratud Euroopa enda vastu. Selle eest hoiatasid meid rohkem kui sajand tagasi Nietzsche ja Spengler. Mõlemad filosoofid tunnetasid sügavalt ajaloo tsüklilisust, ühe 2000-aastase faasi lähenevat lõppu. Praegu seda näemegi: “Lääne idee” killustub, sellest tekib kümneid erinevaid ja vastuolulisi tõlgendusi; üksikud koostisosad asuvad otsima uut võimalust omavahel tervikuks kombineeruda.
Ühine lääne väärtusruum on seega kadunud. Need valitsevad väärtused, mis moodustasid kunagi osa terviklikust Euroopa ideest, õõnestavad nüüd otseselt rahvuste ellujäämise aluseid. Ida-Euroopa rahvad, nende seas ka soomeugrilased, ei kuulu olemuslikult sellesse väärtusruumi, kus rahvaste väljavahetamine on aktsepteeritav. Ellujäämine, enda eest seismine ja võitlemine vajavad tugevamaid tugisambaid kui on seda valitsemissüsteemid ja majandusideoloogiad.
Vseviovi intervjuust nähtub, et kantsler on probleemist siiski teadlik. “Kui räägime läänena püsima jäämisest, on küsimus ka selles, kuidas säilitame oma tõsiseltvõetavuse tulevikus mitte ainult teiste, vaid ka iseenda silmis. Sest kui meid ühendav idee peaks minetama oma tõsiseltvõetavuse, siis ei ole paljut, mis meid enam liidab,” tunnistab ta. Jah – õigusriik ja turumajandus tsivilisatsiooni keskse ideena ei ole paraku tõsiseltvõetavad. Pigem on seda rahvus, isamaa ja perekond, mille nimel idaeurooplased (erinevalt enamikest lääneeurooplastest) tõesti on valmis võitlema.
Kuidas siis 21. sajandil püsima jääda? Selleks tuleb läbi näha, et “euroopalikud” või “läänelikud” väärtused on olemuselt õõnsad, kuni nad ei kõnele rahvuste säilimisest või tegutsevad selle vastu. Veel innukam võitlemine demokraatia või turumajanduse eest ei aita Euroopat ega lääne tsivilisatsiooni, kes peab kõigepealt lahendama oma kultuurilisest identiteedikonfliktist tuleneva eksistentsiaalse kriisi. Ka Eesti välispoliitika kujundamisel tuleb arvestada, et selline lääne idee ei ole lihtsalt võimeline olemasolevat tsivilisatsiooniblokki säilitama.
Meie jaoks on kõige kindlam panustada koostööle teiste Ida-Euroopa riikidega, kellega me jagame samu väärtusi olemuslikul tasandil ning samu julgeolekuhuve. Lääneriike, kelle jaoks eesti “rahvuse säilimine läbi aegade” on ideoloogiliselt võõras eesmärk, saame pikas perspektiivis näha paraku vaid pragmaatiliste liitlastena. Koostöös Baltimaade, Poola, Ukraina jt riikidega peame veel sel aastakümnel üles ehitama piisavalt tugevad kaitsejõud, et oma rahvuslikku iseseisvust säilitada. Lääne tõsiseltvõetavuse minetamine, mille eest Vseviov hoiatab, ei pruugi tõesti olla kaugel.
