Muinaseestlased ootasid pikisilmi põllutööde alguse esimest märki, mis saabus 14. aprillil – künnipäeval. See päev oli täidetud mitmete maagiliste toimingutega, mis pidid tagama rikkaliku saagi ja viljakuse kogu suveks. Künnipäeval ei alustatud mitte ainult põllutöödega, vaid korrastati ka kõik põllutööriistad ning viidi läbi erinevaid rituaale, et kindlustada hea tervis ja edukas põlluhooaeg.
Põllumeeste jaoks oli künnipäeval oluline, et kõik nende tööriistad oleksid korras ja seatud õigesti. Sellest päevast alates alustati ka põllutöid, olgu ilm siis veel jahedavõitu või juba soe. Esimene künnivagu oli eriti tähtis, ja see künti üles enne päikesetõusu, sest usuti, et see tagab eelseisvate künnitööde edu. Vanasõna ütles, et virgel mehel on künnipäevaks maa küntud või on ta juba kündmas, laisk aga alles seab atra.
Kui künnipäeval sai hea vao, oli pool saagist käes. Kui ei, siis polnud hea mõte künniga kiirustada. Künnipäeval oli kombeks kasta esimest kündjat veega nii enne põllule minekut kui ka pärast sealt naasmist. Selleks, et vältida haigestumist või luua head viljakust, anti kündjale kõvaks keedetud mune ja seasaba. Veega kastmise tava oli laiemalt tuntud põline rituaal, mis puudutas mitte ainult põllumeest künnipäeval, vaid ka abiellujaid ja isegi lapse nimepanekut.
Künnipäeval pandi siga rangidesse – pidi ise hakkama toitu otsima. Söögiks oli puder, millest seasaba kui küünal välja vaatas. See tagas, et künnimehel selg ei väsisnud ja vili seisis püsti.
Künnipäevaga seotud kommetest jääb meelde ka seos tähtkujuga. Sõela tähtkujuga on seotud vanasõna: “Kui sõgel akko, siis härg vakko.” Selle järgi ennustati kevadise künniaja algust vastavalt Sõela sügisesele liikumisele.
Lisaks põllumeestele pidasid künnipäeva tähtsaks ka aiapidajad. Kõik aiandustööriistad tuli läbi katsuda, et tagada edukad kevadsuvised aiatööd. Künnipäev tähistas suvise tööpoolaasta ja künniaja algust, seega oli see tähtis päev kõigile, kes olid seotud põllumajanduse ja aiatöödega.
Künnipäev oli rohkem kui lihtsalt põllutööde algus – selles ühinesid taiad, uskumused ja loodusse puutuv tarkus, mis kandusid edasi põlvest põlve, rikastades muinaseestlaste igapäevaelu.
