See lugu, mis ilmus esmalt venekeelses väljaandes „Pole zrenija“, räägib komi tüdrukutest, kes taaselustavad oma soomeugri emakeelt ajal, mil Kremli šovinistlik süsteem tõrjub seda järk-järgult haridusest ja avalikust elust välja.

2025. aasta kevadel lõi Darja Kalina projekti „Džulim“ / „Ilusad permikomi naised“. See koosneb noortest permikomi neiudest, kes filmivad videoid, kujundavad kleepse ja meeneid ning avaldavad postitusi sotsiaalvõrgustikes. Nii soovivad nad tutvustada inimestele permikomi kultuuri kerges ja meelelahutuslikus vormis.

Vaatamata jälgijate arvu kasvule ja noorte permikomide suurenevale huvile oma identiteedi vastu hindab Darja emakeele väljavaateid pessimistlikult ning annab sellele veel umbes sajandi jagu eluiga. Kuid ta ei pea seda põhjuseks alla anda: „Ema ei jäta oma last, isegi kui ta teab, milline saatus teda ootab.“

„Ma ei teadnud kaua, et mul on permikomi juured, vanemad ei rääkinud mulle sellest midagi,” jutustab Darja Kalina. „Oma päritolust sain teada siis, kui meie pere kolis kodusest Maikorist Arhangelskoje külla.”

Darja perekonnanimes langeb rõhk teisele silbile: Kalína. Darja on 26-aastane, ta on kunstnik ja filoloogiateaduskonna lõpetanud, õppis Permi pedagoogikaülikoolis permikomi ja vene keele osakonnas. Ta töötab Permi rahvakunstimajas etnoloogiaprojektis „Vil šõ“ („Uus heli“). Ta mängib kannelt, esitab rahvalaule ja enda loodud kompositsioone permikomi keeles.

Kohtume Permi kesklinnas ühetoalises korteris, mida Darja üürib. Seinal, pesunööril ripuvad kuivatatud ravimtaimede kimbud ja traditsioonilise mustriga käterätikud. Nurgas seisab mannekeen, õlgadele heidetud permikomi särgi ja mütsiga. Diivani seljatoe tagant paistab vildist valmistatud pulgal oleva mänguhobuse pea. Laual, ürditeetasside vahel, lebavad roopillid – peljanõd (permikomi keeles pӧljanьnez). Kalina juures on kaks tema sõpra ja projekti kaasautorit: heledapäine Inga ja tumedapäine Karina. Nad on Darjast kuus aastat nooremad ning õpivad pedagoogikaülikooli esimestel kursustel.

„Õpi paremini, muidu on sinu tee komi-vene osakonda“

„Arhangelskojes kuulsin esimest korda permikomi kõnet ja mõtlesin: kui lahe on osata kahte keelt! Kõik tüdrukud tahtsid siis saada Winxi haldjateks, mina aga permikomi naiseks. Kui käisin Maikoris sugulastel külas, teesklesin mõnikord, et helistan Arhangelskojes elavatele sõbrannadele, ja ütlesin kogu selle sõnavara, mille olin küla lastega suheldes ära õppinud: „njanj-panj-kanj“ („leib, lusikas, kass“). Kui mult küsiti, mida ma just ütlesin, vastasin, et ütlesin, et tulen varsti.”

Arhangelskoje küla asub Permikomi ringkonna territooriumil, mis oli kunagi autonoomne, kuid sai 2005. aasta detsembris Permi krai osaks. Külas elab veidi üle 500 inimese. Seal asub Miikaeli-Arhangeli kirik, mille järgi sai asula oma nime. Varem kandis see esimese elaniku Karp Tulukovi järgi Karpovo nime.

Siin asub ka „Assjama gort“ („Kodumaja“) – rahvuskultuuri keskus, mis tegeleb permikomi keele, traditsioonide, folkloori ja käsitöö säilitamisega. 2021. aastal tõi selle projekt Arhangelskojele Permi krai kultuurikeskuse staatuse. Tänu sellele tekkis külla puidust aknaraamide galerii, etnograafiliste meistriklassidega muuseum ning mitmesugused kunstiobjektid, näiteks peljanõdele pühendatud „Muusikaline turigum“.

Asula majad on puidust, kuid need ehitati juba hilisel nõukogude ajal või tänapäeval ning nende välimuses ei ole säilinud traditsioonilisi permikomi elemente: näiteks suguvõsa sümbolitega aknaraame, nikerdatud hobusepea- või linnukujusid katuseharjadel. Mõnikord paigaldavad kohalikud elanikud omal kulul majadele tänavasilte emakeeles (Šorktõš – Kesk, Sovit ul – Nõukogude tänav) või kirjutavad kaupluste nimed ümber komi keelde („Produktjõs“, „Ondžasan tovarjõs“ – „Toiduained“, „Majapidamistarbed“).

Kui Darja Arhangelskoje kooli läks, kuulus komi-permjaki keel õppekavasse: kohalikud lapsed õppisid seda alates esimesest klassist. Darja vanemad kirjutasid aga tundidest loobumise avalduse, sest pidasid endid venelasteks.

„Aga ma tahtsin keelt nii väga õppida, et käisin tundides ikkagi, kuigi nende eest mulle hindeid ei pandud,” ütleb Darja.

Koolis tutvus ta Karinaga, kes õppis klassis koos Kalina noorema vennaga. Mõlemad tüdrukud laulsid kohaliku kultuurimaja juures tegutsenud folklooriansambli „Peljanok“ kooris.

Karina rääkis lapsepõlvest peale komi-permjaki keelt ja tema peres oskavad seda kõik. Vene keeles hakkas ta rääkima alles siis, kui läks lasteaeda ja tema ellu ilmusid multifilmid.

Pärast kooli lõpetamist astus Darja Permi pedagoogikaülikooli vene ja permikomi keele osakonda, kuigi vanemad püüdsid teda sellest sammust ümber veenda.

„Permikomide seas peetakse komi-vene osakonnas õppimist ebaprestiižseks, sest keelt oskavad kõik, sisse saada on lihtne ja järelikult oled sa rumaluke, kui sa mujale sisse ei saanud. Nii öeldaksegi: „Õpi paremini, muidu on sinu tee komi-vene osakonda,““ selgitab Darja.

Tema sõnul eelistavad paljud noored permikomid kõrgkoolile kutsekooli, peaasi et ei satuks väheatraktiivsele erialale. Just nii toimis pärast kooli lõpetamist ka Karina, kuid õpingud kutsekoolis ei läinud hästi ning Darja veenis teda pedagoogikaülikooli minema.

„Ta ütles mulle, et praegu on permikomi keelega tegelemine oluline, et mul on potentsiaali ja et me hakkame Permis lahedaid asju tegema, ning ma olin nõus,“ meenutab Karina.

Õpingute ajal organiseeris Darja komöödiatrupi, mis tegutseb ülikoolis siiani. Kuid intervjueeritava sõnul ei lähe permikomi huumor teiste rahvaste esindajatele eriti peale – seda peetakse liiga salvavaks ning kodukohas on seda lihtsam mõista. Naljad põhinevad sageli sellel, et venekeelsed sõnad kõlavad permikomi keeles koomiliselt (näiteks ühes naljas nimetatakse rinnahoidjat „njaki kotiks“) või ühendatakse linnaelu maaeluga: „Kudõmkari fitness on nii karm, et hantlite asemel tõstetakse vastu puiklevaid hanesid ja liikmemaksu makstakse kartulikotiga.“

Meeskonna loomise ajal tutvus Kalina Ingaga.

Ta sündis väikeses Mižujeva külas, mis on tuntud iga-aastase „Bur Sur“ festivali poolest. Festival on pühendatud rahvuslikule joogile sur – erilisele permikomi õllele, mida iseloomustab madal alkoholisisaldus ja peaaegu täielik vahu puudumine. Inga rääkis alati emakeelt, käis kultuurimaja juures kooris, esines festivalidel – ühesõnaga teadvustas oma permikomi identiteeti juba lapsepõlvest. Ka pedagoogikaülikooli astumises polnud tal kahtlust – ta oli alati soovinud keelt sügavamalt tundma õppida.

Inga ja Karina ei tea veel, mida nad pärast ülikooli lõpetamist tegema hakkavad. Nad loodavad, et tulevik näitab neile võimalusi. Darja aga ei läinud pärast õpingute lõpetamist erialasele tööle: vajadus permikomi keele õpetajate järele on vähenenud ning õpetajaametit ei saa tänapäeval samuti enam prestiižseks nimetada.

„Õpingute ajal olin valmis külla tagasi minema ja keelt õpetama, kuid see tööpõld aheneb kiiresti. Permis saan rohkem teenida ja mul on palju realiseerimata ideid, nii et jään siia.”

„Mida te meist teate?“

„Permikomidel ei ole massiteadvuses tekkinud enda kohta stereotüüpe. Loomulikult on vale tunda rahvast ainult stereotüüpide kaudu, kuid kui temast ei teata üldse mitte midagi, on ka see halb. Näiteks kui räägitakse meie naabritest udmurtidest, meenutatakse kohe perepetše, pelmeene ja „Buranovo memmesid“. Aga mida te meist teate? Võib-olla ainult pistikke,” arutleb Darja.

Pistikid on põldosja noored võrsed. Tegemist on traditsioonilise söödava metsiku taimega, mida permikomi köögis laialdaselt kasutatakse – suppide ja okroška valmistamisel ning kuulsa Permi piruka posikuntšiki täidisena.

Permis saab permikomi rahvuskööki proovida näiteks restoranis „Čӧskyt kerku“ („Maitsev maja“). Menüüst leiab redisega pelnjanid, seentega kundjumid ja kopralihast tupӧs’i. Darja suhtub pakutavate roogade autentsusesse skeptiliselt. Ta on veendunud, et ehtsaid permikomi roogasid saab proovida ainult nende kodumaal.

„See, mida vanaema teile ahjust tulnud potis serveerib – see ongi päris,” ütleb Darja. „Mu kasuisa vend käis selles asutuses ja oli väga pahane: restoran on permikomi oma, aga keegi töötajatest ei räägi rahvuskeelt.”

Seriaal „Territoorium“ – permikomi mütoloogial põhinev folk-õudusfilm, mis oli ilmumisaastal üsna populaarne – tekitab tüdrukutes samuti kriitikat: nende arvates on seal põlisrahva eluolu ja kombed kujutatud vigaselt.

„Permikomidest luuakse seriaalis ühekülgne pilt ning vaatajatele võib jääda mulje, et nad kõik on nõiad ja šamaanid. Aga parem las inimesed saavad meie rahvast niimoodi vähemalt midagi teada kui ei tea üldse mitte midagi,” leiab Darja.

„Tere, mina olen ka komi!“

Idee luua permikomi kultuuri populariseeriv projekt tekkis Darjal juba ammu, kuid hakkas konkreetset kuju võtma pärast seda, kui ülikooli prorektor tegi talle ettepaneku organiseerida kollektiiv, mis uuriks Permi krai rahvaste traditsioonilist kultuuri.

Darja loodud loomingulises ühenduses „Kai“ („Lind“), mis asutati 2024. aasta oktoobris, pidid algse idee kohaselt osalema mitte ainult permikomide, vaid ka muude Permi krai rahvaste esindajad: tatarlased, baškiirid, udmurdid, marid ja teised. Kuid projekt ei saanud noorte seas populaarseks ning lõpuks jäid sellesse ainult permikomi naised. Kollektiivi liikmed tõlgivad ja õpivad pähe permikomi laule, viivad läbi Päikese tänamise rituaale, pulmarituaale ja teisi tavasid.

„2025. aasta märtsis kogunesime tüdrukutega minu korterisse ja otsustasime teha kaasaegse sisuga projekti, selle nõukogude ajast pärineva folklooriansamblite poolt näidatava „jõhvika“ asemel,” ütleb Darja. „Projekti nimeks sai „Džulim“ – komi-permjaki keeles „nööp“. Nii nimetatakse noort vallalist tüdrukut. On selline väljend: „Džulim kodь basek“ – „ilus nagu nööp“.”

Peamine eesmärk on Darja sõnul „sukeldumine permikomi kultuuri klipimõtlemise maailmast lähtudes“. Selleks loodi Telegramis „Džulimi“ permikomi kleepsupakk. Erinevate sotsiaalvõrgustike voogudes ilmuvad videod, kus tüdrukud tantsivad rahvarõivastes kaasaegse muusika saatel, etendavad ümber viraalseid videoid ja õpetavad valmistama permikomi roogasid.

TikTokis, Instagramis, VKontaktes ja Telegramis kokku on tüdrukutel üle 5000 jälgija. Videoid ja postitusi loob kogu meeskond. Ühises vestluses kogutakse ideid ning otsustatakse üheskoos, kuidas neid oma stiilis esitada. Igal meeskonnaliikmel on oma vastutusala – keegi tegeleb videote monteerimisega, keegi vastutab filmimise eest, kuid kõik arutatakse ühiselt läbi.

„Meid on meeskonnas praegu 11 inimest. Kord kuus koguneme minu korteris, keegi toob kindlasti pistikkidega pirukaid ja teeme ajurünnaku,” jutustab Darja. „Mina olen kõigist tüdrukutest viis-kuus aastat vanem. See, mis mulle internetis meeldib, ja see, mis neile meeldib, on kaks täiesti erinevat asja. Pakun vestluses välja mingi idee ja mulle öeldakse: „No see on ju cringe!“ Mina vastu: „Mis asi on cringe?“”

„Džulimi“ publik jaguneb sotsiaalvõrgustike kaupa: VKontakte’i sisu vaatavad vanema põlvkonna inimesed, Telegramis keskealised ning TikTokis ja Instagramis noored. Ka reaktsioonid erinevad sõltuvalt vanusest.

„Vanaemad kiidavad meid ja paluvad luba mõnda meie videot enda Odnoklassniki kontol näidata. Noortele meeldib samuti kõik: sageli astuvad instituudis meie juurde täiesti võõrad noormehed ja neiud ning ütlevad: „Tere, mina olen ka komi!“” räägib Darja. „Keskealised inimesed aga kritiseerivad meid vahel. Nad võivad kirjutada: „Oma juurte tundmaõppimine on muidugi lahe, aga veel lahedam on sisu eest raha kasseerida“, „Reklaamivad kolhoosnike elu“. Sageli noritakse selle kallal, et me hääldame sõnu valesti. Kui küsime, kuidas nende arvates õigesti hääldada – vaikus.”

Meeskonna lähiaja plaanides on teha rohkem õppevideoid permikomi keele õppimiseks. Tüdrukute sõnul on selle järele nõudlus. Samuti soovib „Džulim“ liikuda internetist väljapoole: näiteks korraldada avalikke loenguid keelest ning rahvarõivaste õmblemise ja toitude valmistamise töötubasid.

„Tahaksime leida koha, millest saaks kõigi Permis elavate permikomide kohtumispaik. Sellist kohta pole varem kunagi olnud. Praegu otsime sobivaid ruume,” ütleb Darja.

„Ema ei jäta last“

2025. õppeaastal peatati komi-vene osakonda vastuvõtt kandidaatide vähesuse tõttu. Permi pedagoogikaülikooli prodekaani Alevtina Lobanova sõnul oli osakonnale viimase kolme aasta jooksul eraldatud kümme riigieelarvelist õppekohta, kuid rühmade komplekteerimine oli keeruline. 2024. aastal oli näiteks esimesel kursusel kuus tudengit. Seetõttu otsustati 2025. aastal uut vastuvõttu mitte korraldada.

„Sümboolne on see, et see langes kokku Permi krai valitsuse välja kuulutatud „permikomi keele aastaga“,” kommenteerib Darja.

Permikomi ringkonna koolides vähendatakse emakeele õpetamise tundide arvu. Vanemad kirjutavad avaldusi tundidest loobumiseks. Darja näeb sellel mitmeid põhjuseid: maaelanikkonna vähenemine, õpetajaameti prestiiži langus ning emakeele kohustusliku õppimise kaotamine alates 2018. aastast.

„Mu kasuisa keeldus oma bioloogilistele lastele permikomi keelt õpetamast,” kinnitab Inga.

„Mina aga õpetan oma lastele emakeelt isegi siis, kui selle õpetamine koolides üldse ära kaotatakse,” teatab Karina.

Darja leiab, et permikomi keele õpetamise vähenemine on muu hulgas seotud Permikomi ringkonna autonoomia kaotamisega. 2005. aastal ühendati piirkond Permi oblastiga, moodustades Permi krai. Kalina hinnangul jättis kodumaa etnilisest staatusest ilmajäämine selle osalt ka toetustest ilma: vähenes riigieelarveline toetus komikeelsete raamatute väljaandmisele, rahvusteatritele ja folklooriansamblitele; raha hakati jagama krai eelarvest konkursipõhiselt.

„Varem olid meil kohalikus televisioonis permikomi-keelsed saated. Neid oli küll vähe ja neid korrati sageli, kuid nüüd pole sedagi enam. Ka Kudõmkari pealinnas suleti palju ettevõtteid – näiteks tekstiili- ja jalatsivabrikud,” räägib Darja.

„Meil oli ka oma karastusjoogibränd „Uralskaja“, nüüd pole sedagi enam,” lisab Karina.

Darja arvates lasid piirkondade ühendamise poolt referendumil hääletanud inimesed end ära osta lubadusega paremast elust ja ringkonna majanduse arengust. Paljud ootused ei täitunud – raudteed Komi vabariigi pealinna Sõktõvkarini ei ehitatud ning Kudõmkari lennuväli suleti.

„2025. aastal tähistati Permikomi ringkonna sajandat aastapäeva. Aga mida siin tähistada, kui seda pole juba kakskümmend aastat olemas?” ütleb Darja. „Korraldati need lääged festivalid, esinesid kokošnikutes folklooriansamblid, internetti ilmusid mingid pearättides tüdrukud, kellel pole permikomidega mingit seost, ja ütlesid: „Ma olen uhke oma rahva sekka kuulumise üle.“”

Kalina leiab, et permikomi keel võib 100–150 aasta pärast täielikult kaduda.

„Meie blogi, nagu ka sarnased projektid, lükkab lihtsalt lõpu algust edasi,” ütleb Darja kurvalt. „Kuid ema ei jäta oma last, isegi kui ta teab, milline saatus teda ootab. Nii ei jäta ka meie seda tööd.”