14. oktoober – kuupäev, mis suurele osale tänapäeva eestlastest võib tunduda tavaline sügispäev, kätkeb endas sügavalt juurdunud iidseid tähendusi. See päev, mida me kirikukalendrist ei leia ja mille tähistamine on nüüdseks jäänud pigem unustusehõlma, on kolletamispäev – meie esivanemate jaoks oluline sügispüha, mille juured ulatuvad kaugesse ristiusueelsesse aega.
Kolletamispäev tähistas muinaseestlaste jaoks looduse talveks valmistumise algust. Puude lehed kolletavad ja langevad – see on märk, et suve soojus ja viljakus on oma aja ära elanud ning ees ootab vaiksem, külmem periood. Sel perioodil lõppesid olulised põllutööd, mis olid kogu aasta toimetuste keskmes, ja rahvas suunas oma tähelepanu vaimsele ettevalmistusele. On alust arvata, et kolletamispäev oli seotud rituaalidega, millega sooviti jumalate soosingut ja looduse jõududega tasakaalu leidmist, et üle elada talve karmid tingimused.
Rahvakalendris on kolletamispäev kevadise künnipäeva (14. aprill) sügisene vastand. Kui künnipäev tähistas kevadiste põllutööde algust ja uue eluringi sündi, siis kolletamispäev tähistas sügistööd ja vanade tsüklite lõppu. Esivanemad jaotasid aasta oluliste tööde järgi kaheks või neljaks osaks, kus iga tähis andis märku looduse järgmisest faasist. Seega pole juhuslik, et kolletamispäeva on seotud talve algusega.
Huvitav paralleel on tõmmata meie naabritega – soomlastel on 14. oktoober tuntud kui “ensimmäinen talvipäivä” ehk esimene talvepäev. Skandinaavia vanades kalendrites tähistati samal ajal, 13.–15. oktoobril, talve esimesi päevi ja öid. See viitab, et põhjamaade rahvaste jaoks oli oktoobri keskpaik alati sügisel tähtis ajajärk, mil loodus hakkas muutuma ning kogukonnad pidid valmistuma ellujäämiseks karmides talveoludes.
Eestlaste seas olid levinud mitmed uskumused, mis seotud looduse märkidega just kolletamispäeva ajal. Näiteks Paistu kihelkonnas Mulgimaal usuti, et kui kaselehed on hästi kollased, toob järgmine aasta häid kollaseid vilju. Samamoodi nägid pihlapuude punased marjad ette, et marjarohkus on tulekul, kuid see võib kaasa tuua ka tuleõnnetusi. Neid uskumusi tasub vaadelda mitte pelgalt folkloorina, vaid sügava loodustunnetusena – märkide ja sõnumite otsimisena maast ja ilmast, mille järgi talumees oskas oma elu sättida.
Aja jooksul on kolletamispäeva tähistamine hääbunud ja segunenud teiste pühadega, eriti kasupäevaga (29. september), millega samuti seostati sügistegevuste lõppu ja vaimset ettevalmistust talveks. Kuid vaatamata sellele on eestlased selle iidse päeva nime ja sümboolse tähenduse siiani meeles pidanud. Kuigi palju on veel uurimata ja teadmata, tuletab kolletamispäev meile meelde, kuidas meie esivanemad elasid kooskõlas looduse rütmidega. Tänapäeva tehnoloogilises ja kiiretempolises maailmas võib tunduda võõras, et iga päev ja aastaaeg määras ära teatud tegevused ja vaimsed ettevalmistused. Ent just need märgilised päevad, nagu kolletamispäev, sidusid inimesi looduse igavikulise tsükliga.