Eesti üks kogenumaid ornitolooge ja looduskaitsjaid Renno Nellis hoiatab, et kliimaministeeriumi ja Keskkonnaameti koostatud must-toonekure kaitse tegevuskava eelnõu võib viia ühe meie haruldasema linnuliigi kiire väljasuremiseni. Tema hinnangul ei peegelda plaan ei teaduslikku teadmist ega ühiskondlikku ootust looduse kaitsmisel.

Must-toonekurg on Eestis kriitiliselt ohustatud liik. Viimaste aastakümnete jooksul on tema arvukus langenud ligikaudu neli protsenti aastas ning praeguseks on Eestis säilinud vaid 30–40 paari. Nellis rõhutab, et sellise trendi juures on iga täiendav surve elupaikadele määrava tähtsusega.

„Liigi arvukus on viimastel kümnenditel kiiresti vähenenud, mistõttu elupaikade kaitse oluline vähendamine kiirendab liigi väljasuremist Eesti alalt,“ kirjutab Nellis.

Eelnõu esialgne variant näeb ette, et lähiaastatel arvatakse kaitse alt välja kümned must-toonekure pesitsusalad, peamiselt need, kus lind pole viimasel ajal pesitsenud. Kümnendi lõpuks puudutaks see hinnanguliselt umbes 40 protsenti seni kaitstud elupaikadest.

Nellise hinnangul on selline lähenemine looduskaitseliselt ekslik. Must-toonekurg eelistab väga vanu, inimese tegevusest vähe mõjutatud metsi ning võib pesitsuspaikadesse naasta ka pärast pikki vaheaegu.

„Osadesse elupaikadesse tulevad kured tagasi, vahel isegi 15–20 aastat hiljem,“ märgib ta, kritiseerides plaani arhiveerida pesad juba kümne aasta möödumisel.

Teadusuuringute järgi sobis sajandi alguses must-toonekurele pesitsemiseks vaid umbes 0,3 protsenti Eesti metsadest. Tegemist on väga vanade, sageli üle saja aasta vanuste metsadega, mille ökoloogiline väärtus ulatub kaugelt väljapoole üht liiki.

Nellis rõhutab, et must-toonekurg on nn katusliik – tema elupaikade kaitsmine hoiab samal ajal elus sadu teisi ohustatud liike.

„Tervikliku metsaosa hoidmiseks, mida kurg päriselt pesitsemiseks vajab, on püsielupaik või looduskaitseala ainsad võimalused,“ kirjutab ta.

Kaitse alt välja arvamisel kaob aga ka pesa ümbruse seaduslik kaitse ning praktikas tähendab see sageli lageraiet. Sellest taastuv mets jõuab must-toonekurele sobivasse vanusesse alles sajandi või enamagi pärast.

Nellise sõnul ei ole ühiskonnas tekkinud soovi must-toonekure kaitset vähendada – pigem vastupidi. Ohustatud liikide hoidmine on tema hinnangul laiem küsimus, mis puudutab kogu ühiskonna tulevikku.

„Meie eksistents sõltub otseselt looduse võimekusest ja elurikkuse püsimisest,“ rõhutab ta.

Keskkonnaamet on vastanud, et kava ei ole lõplik ning arutelud liigiekspertidega jätkuvad. Samas juhib Nellis tähelepanu, et praktikas on uute kaitsealade moodustamine poliitiliselt üha keerulisem ning olemasolevate püsielupaikade nõrgestamine tähendab reaalset ja kiiret ohtu.