Põhja-Lätis asuv Zvejnieki kalmistu on üks Euroopa suurimaid ja kauem kasutusel olnud kiviaegseid matmispaiku. Umbes aastatel 7500–2500 eKr maeti siia üle 330 inimese, mis teeb sellest Läänemere piirkonna arheoloogia seisukohalt erakordse leiupaiga. Uued rahvusvahelised uuringud, mida juhib Yorki ülikooli teadlane dr Aimée Little, on toonud päevavalgele tulemusi, mis võivad muuta seniseid arusaamu nii kiviaegsest maailmapildist kui ka meie esivanemate elust ja surmast.
Asti järve lähedal Zvejnieki kalmistu ei olnud seotud üksnes Läti aladel elanud kogukondadega. Selle piirkonna inimesed kuulusid samadesse kultuuridesse, mis olid laialt levinud ka Eesti aladel – Kunda kultuuri, Narva kultuuri ja kammkeraamika kultuuri. Just seetõttu võime pidada Zvejnieki surnuaeda ka otseselt eestlaste muistsete esivanemate matmispaigaks.
Pikka aega on arheoloogias valitsenud arusaam, et kalmistult leitud kivist tööriistad olid eelkõige igapäevased tarbeesemed. Viimane uuring näitab aga vastupidist: tööriistadel oli sageli rituaalne tähendus. Osa neist valmistati spetsiaalselt matuserituaalide jaoks ja purustati sihilikult enne hauda asetamist. Teadlaste hinnangul olid need sümboolsed esemed, mille roll ulatus kaugemale praktilisest kasutusest.
Veelgi olulisem on, et kivist tööriistu leiti nii meeste, naiste kui ka laste haudadest. Kõige sagedamini asetati neid kaasa just lastele ning mõnel juhul said naised hauda rohkem kiviesemeid kui mehed. Mõnede teadlaste hinnangul näitab see muuhulgas, et naiste roll võis olla ühiskonnas tunduvalt mitmekesisem ja tähtsam, kui seni arvati.
Need leiud annavad tunnistust, et kiviaegsed kogukonnad ei olnud ainuüksi praktilised ellujääjad. Meie esivanemate maailmapildi aluseks olid sümbolid, rituaalid ja kollektiivne mälu. Zvejnieki kalmistu avastused näitavad, et meie esivanemate suhtumine surma, sugude rollidesse ja kogukonna sidususese oli märksa keerukam, kui arheoloogid veel hiljuti uskusid.
Uus analüüs kinnitab, et eestlaste muistsete esivanemate maailmapilt ei olnud primitiivne ega ühekülgne. Vastupidi – Zvejnieki kalmistu tõendab, et nad oskasid väljendada oma identiteeti ja kogukondlikke väärtusi sümboolsete toimingute kaudu. See muudab seniseid arusaamu mitte ainult Läänemere piirkonna kiviaegsest elust, vaid ka sellest, kuidas mõista eestlaste vaimset ja kultuurilist pärandit kauges minevikus.
