Kirjanik ja filmirežissöör Katrin Laur võitis romaaniga “Tunnistaja” Jaan Krossi kirjandusauhinna ning tema tänukõne auhinnatseremoonial kõneles paljudele eestlastele südamesse minevatel teemadel.

Katrin Lauri raamat “Tunnistaja” on sügav pilk Eesti kultuuri- ja ajalukku läbi kommunistide poolt hukatud katoliku preestri Eduard Profittlichi silmade. See haarab lugeja kaasa 1930. aastate lõpu Eesti keerulistesse aegadesse, kus kogu maailm oli muutuste keerises. Romaan avab laia ajaloolise panoraami, kuid keskendub eelkõige isa Profittlichi vaprusele ja pühendumisele oma valitud teele. See kõneleb truudusest ja enesele kindlaks jäämisest isikliku ohverduse ja raskuste taustal.

Katrin Laur meenutas oma tänukõnes oma lapsepõlveaastaid kommunistliku režiimi all, rõhutades, kuidas tema isa õpetas talle juba varakult tõe ja vale vahet tegema. “Ma teadsin juba siis, et Eesti oli enne vaba ja nüüd enam ei ole,” meenutas Laur. “Kui kooli läksin, ütles isa, et koolis õpetajad valetavad. Valetavad sellepärast, et peab. Ma sündisin sel kevadel, kui vanemad ülikooli lõpetasid, nad olid noored ja oma eluga ametis, nad ei tulnud selle peale, et lapsele peaks midagi rääkimata jätma, et nii oleks tal kergem. Õpetajad valetavad, sest nad ei tohi tõtt rääkida.”

Kirjaniku sõnul oli eestikeelse kirjanduse säilimine okupatsioonirežiimi ajal ülioluline vastupanuakt ning osa meie vabadusvõitlusest. Ta rõhutas, kuidas tsensuur ja enesetsensuur kujundasid tolleaegset kirjandust, kuid samas õpetasid inimesi lugema ka ridade vahelt. “Siin saalis olijad mäletavad enamasti, et tollal oli kaasaegne eesti kirjandus kõik üks isamaaline asi,” lausus Laur. “Eesti kirjandus versus sotsialistlik internatsionalism. Tsensuur, millest nooremal inimesel on tänapäeval raske aru saada, või kuidas see toimis, et kõige tihemini väljendus see enesetsensuuris, oli õpetanud meid lugema nii, et ka autori kirjutamata sõnad kohale jõudsid. Enamasti mõeldi neid veel ka omalt poolt juurde.”

“Igaüks, julgen ma väita, kes kirjutab eesti keeles, on rahvuslane,” lausus Katrin Laur oma tänukõnes. Ta tõi välja, et Eesti rahvas on võitnud vaid Vabadussõjas, kuid ei ole seepärast kaotajad. “See üks võit on meile väga oluline, ometi pole ma kunagi mõelnud, et me oleme kaotajate rahvas,” kinnitas kirjanik. Viidates Jaan Krossi teostele, lisas Laur, et elu toob endaga alati kaasa nii võite kui ka kaotusi. “Küsimus on selles, kuidas me oma osa, selle, mis meile on antud, välja kanname. Tähtsam kui see, mis me saame, on see, mis me ära anname.”

“Eesti ajalugu ei ole viktimoloogia,” rõhutas Laur. “Mind on terve mu elu, eri aegade, kandnud see, et ma olen eestlane. Jumal tänatud, et ma ei ole mõne suure rahva hulgast. Sest teate, miks? Meid on vähe ja sellepärast oleme kõik tähtsad. Me keegi ei ole nii tähtsusetu kui suurte rahvaste lihtliikmed. Igaühel on siin oma missioon.”