1944. aasta sügis oli Eestile otsustav aeg. Tallinnas astus ametisse Otto Tiefi valitsus ning admiral Johan Pitka püüdis koguda vägesid pealinna kaitseks. Samal ajal Narva rindelt taganevad eesti väeüksused, kes olid saksa vormis võidelnud, jätkasid lahingut Punaarmee vastu. Kõige rängemad katsumused leidsid aset 20. ja 21. septembril 1944, mil Avinurme ja Porkuni lahingutes heideldi eestlaste ellujäämise nimel. Valdo Kallioni mälestusi Avinurme lahingust saab lugeda siit.

Karl Piht (1921–1999), 20. Eesti SS-diviisi füüsiljeerpataljoni (endine pataljon Narva) allohvitser, oli samuti nende sündmuste keskel. Tema mälestused annavad tunnistust karmidest Idarinde lahingutest, mis said alguse Ukrainast ja jätkusid Eestis, Narva all, Sinimägedel ning Krivasoos. Pihti lugu, mis räägib võitlustest ja ellujäämisest, on eriti tähenduslik, sest pärast sõda jätkas ta võitlust metsavennana Virumaal kuni 1947. aasta haaranguni, mis viis tema arreteerimiseni ja 15-aastase vangistuse määramiseni. Ta vabanes Vorkuta vangilaagrist 1958. aastal, kandes endas mälestusi võitlustest, mis vormisid tema ja ta põlvkonna saatust.

17. septembril tuli taganeda Kuremäele, kuhu jõudsime 18. septembri hommikul. Pidime seal rinnet hoidma kuni korralduseni. Olime täielikus lahinguvalmiduses. Koos meiega oli veel üks pataljon 45. rügemendist. Õhtul oli tulevahetus ühe vaenlase eelsalgaga, kuid see löödi tagasi.

Tuli uus käsk taandumiseks, enne seda aga pidime õhku laskma suured laskemoonalaod. Pataljonikomandör Hando Ruus jättis selle korralduse täitmata, sest plahvatus oleks purustanud nii Kuremäe kloostri kui ka ümbruskonna külad. Hilja õhtul asusime teele, julgestuseks neli tankitõrjekahurit. Liikusime jalgsi. Öösel jõudsime Iisakust läbi. Rannapungerja sild oli aga juba õhku lastud, seetõttu tuli liikuda läbi metsade Tudulinna poole. 19. septembri pärastlõunal võtsime seal positsioonid jälle sisse. Kiriku juurde jäi valvesse kaks tankitõrjekahurit.

Avinurme teed mööda lähenev Punaarmee tankikolonn oli meie jõududele liiga tugev. Tankitõrje- ja liikursuurtükkide katte all taandusime läbi Tudu, jõudsime 20. varahommikul Viru-Roelasse ning surmani väsinuina järgmisel hommikul Viru-Jaagupisse. Hingetõmbeks mahti ei olnud, sest Punaarmee oli jõudnud juba Rakverre. Üle Assamalla võtsime suuna Porkunisse. Raskerelvadest oli alles vaid üks kahur. 21. septembril jõudsid mitmed taganevad Narva rinde väeosad Rakvere–Assamalla–Väike-Maarja teeni. Mööda teed sõitsid juba Vene lahinguüksused. Seal oli esimene tulevahetus, et saada üle tee. Osa meie väeosi liikus Assamalla–Lasila teed pidi. Enamik aga läks üle tee Porkuni suunas. Assamalla poolt oli kuulda ägedat tulevahetust.

Meie väeosad jõudsid päeval umbes kella 2 paiku Porkuni mõisa. Läbisime selle rahulikult. Mõisast läbi jõudnud, oli meie ees umbes poolekilomeetrine lagendik, mille taga suurem metsatukk. Esimesed väeosad hobustega ja jala, vahel mõni sõiduk, enamasti väikesed lintmasinad, olid jõudnud sinna metstukani. Korraga jäid kõik seisma, oli kuulda kisa, karjuti “faustid ette” (tankirusikad).

Minu lähedal oli üks masin, mille peal olid tankirusikad. Palju neid oli ei mäleta enam. Poistele jagati “rusikad” välja, mina sain ka ühe. Ees oli juba kahurituli. Kõik jooksid laiali, mürsud lõhkesid. Liikusime mööda teekraavi roomates ja käpuli, mehi oli palju, jooksime kuni jõudsime metsani. Paremal oli üks tank juba kahjutuks tehtud. Metsa serval olid piirikaitserügemendi mehed üles pannud kahuri, mis tulistas ette.

Jõudsime oma meestega metsa teise äärde, kus oli õnneks kiviaed, mille taga saime varjuda. Nägime – meie poole sõidavad tankid, millele eesti keeles valge värviga kirjutatud “Nõukogude Eesti eest”. Tulistasime tankirusikatega. Kaks said pihta, teised sõitsid tagasi. Eemal oli jälle metsa. Metsaservale jäid tankid seisma, keerasid kahuritorud meie poole ja hakkasid tulistama.

Vaatasin binokliga: metsaäär oli mehi täis, kõik kõhuli maas ja tulistasid. Neil oli ka mitu raskekuulipildujat. Tankid tulistasid otsesihtimisega meie kiviaeda. Kuulid vingusid, mürsud lõhkesid. Kahjuks olid meil ainult kerged relvad, püstolkuulipildujad, püssid ja granaadid. Ei võinud huupi lasta, sest laskemoona oli vähe ja juurde polnud seda enam kuskilt tulemas. Vastane lasi aga kõigist relvadest. Meie poistest said väga paljud pihta. Selja taga metsas korjati ja kanti haavatuid, surnud jäeti maha. Teisel pool metsa ääres olid meil pikad hobusevankrid, sinna peale viidi haavatud.

Kiviaia taga polnud enam võimalik olla. Tankid tulistasid, kivid aina lendasid. Roomasin vasakule, kus oli suurem mets. Sinna jõudes nägin, kuidas vastast metsast hakkasid tankid meie poole liikuma, meil aga tankirusikaid enam ei olnud. Tekkis paanika, mehed jooksid ja roomasid, kes tagais, kes paremale, kes vasakule. Langenuid oli palju. See möll kestis tunni või poolteist. Järsku kuulsin vastaspoolt eestikeelseid hüüdeid: “Andke alla!” Allaandmist ma küll ei näinud.

Kohtusin oma rühma meestega, kes olid veel ellu jäänud. Hoidsime kokku. Jõudsime suurema metsa alla, kus oli vaiksem. Mehi oli metsas palju, oli ka haavatuid. Nägin binokliga, kuidas vastase tankid rammisid meie haavatute voorisid. Kuni tänaseni ei ole ma kohtunud ühegi mehega, kes selles lahingus haavata sai.

Läksime ikka sügavamale metsa, tegime suure ringi ja võtsime suuna läände. Liikusime mööda metsi mitte kõik koos, vaid gruppidena. Mehi oli mets täis, grupid liikusid igas suunas. Olin oma rühma meestega koos, meid oli umbes 15 meest, ka oli meil veel vähesel määral laskemoona.

Öösel jõudsime kusagile turbasoosse, turbaaunade vahele jäime väsinult magama. Kõik oli vaikne. Hommikul ärgates nägime, et mehi oli öösel juurde tulnud. Hakkasime liikuma Ambla suunas. Teel kohtasime ikka rohkem oma pataljoni mehi, palju meid lõpuks kokku oli, ei oska öelda. Kohtusime ka oma pataljoniülema Hando Ruusiga.

Ambla suunast kostis kõva kisa, venelane oli mikrofonid üles pannud, karjuti eesti keeles: “Koolivennad, andke alla, vastupanu on mõttetu!” Nimepidi kutsuti Ruusi ja Evald Müüri. Nägin, et tuli üks Vene vormis ohvitser, valge lipp käes, ja nõudis läbirääkimisi. Mingisugune läbirääkimine ka toimus. Mis seal tegelikult räägiti, ei kuulnud, sest seisin kaugemal. Siis ütles Ruus meile: “Olete vabad, meie peame minema, meid kutsutakse. Kes tahab, tuleb ühes.”

Kui paljud nendega ühes läksid, ei tea. See oli 22. septembril 1944. aastal.

Mina ja minu rühma poisid nendega ühes ei läinud. Moodustasime väiksed grupid ja liikusime mööda metsi. Mina läksin Virumaa poistega Virumaa poole. Paljudega nendest kohtusin veel hiljem Vorkutas ja Siberis.