EKRE juht Martin Helme on julgeolekupoliitikas iseenda suurim vasturääkija, leiab sihtasutuse Eestlaste Eesti juhataja Ruuben Kaalep teisipäeval Eesti Päevalehes avaldatud artiklis. Tema sõnul on Helme viimased väljaütlemised Ukraina, USA ja Eesti kaitsevõime kohta tõestus sellest, et EKRE ei saa end enam usaldusväärseks rahvuslikuks jõuks pidada.
Kaalepi hinnangul on EKRE pikka aega positsioneerinud end Donald Trumpi poliitika vankumatu toetajana, kuid nüüd on Helme hakanud olulistes küsimustes taganema. “USA president Donald Trump on lubanud Ukraina ja Venemaa vahele tuua püsiva rahu. Ka Helme on seni Trumpi rahutoojana ülistanud,” kirjutab Kaalep. “Kui aga Trump ütleb, et see rahu peaks tulema Euroopa rahuvalvajate toel, siis Helme tõmbab järsult pidurit ja nimetab isegi arutelu Eesti võimalikust panusest “ohtlikuks, kahjulikuks ja rumalaks”.”
Selline vastuolu paljastab Kaalepi sõnul Helme retoorika nõrkuse. “Kui ta tõepoolest usuks, et Donald Trump suudab Ukrainas rahu kindlustada, siis poleks ju põhjust karta, et rahuvalvemissioon võiks muutuda lahinguoperatsiooniks,” rõhutab Kaalep. Tema sõnul näitab EKRE keeldumine isegi arutamast Eesti võimalikku panust seda, et Helme ei usalda Trumpi lubadusi ega lähtu tegelikult rahvuslikest huvidest, vaid pigem hirmust ja vastandumisest.
Kaalepi sõnul peaks Eesti olema osa lääneliitlaste ühisest strateegiast, mitte võtma endale poliitilisi tabusid. “Selmet kategoorilisi keelde jagada, peaksime arutama, kuidas saaksime oma panust suurendada ja tagada, et võimalik tuleviku rahulepe ei sünniks meie julgeoleku arvelt,” märgib ta. “Helme aga eelistab mängida opositsioonilist hirmukaarti – isegi siis, kui see tähendab vastuolu tema seniste seisukohtadega.”
Lisaks juhib Kaalep tähelepanu Helme ütluste vastuoludele riigikaitse rahastamise osas. “Samas intervjuus väidab Martin Helme, et kuigi Eesti peab tugevdama oma riigikaitset, ei võimalda majandusolukord tõsta kaitsekulutusi viiele protsendile SKPst,” kirjutab Kaalep. “Siin räägib ta taas iseendale vastu: kui olukord on tõsine, tuleb leida vajalikud vahendid, kasvõi sotsiaalkulutusi kärpides. Tegelik riigimehelikkus tähendab prioriteetide seadmist – kas meie riigi ja rahva püsimajäämine pole siis piisavalt oluline?”
Kaalepi hinnangul on selge, et Helme kas ei usu enam oma varasemat retoorikat või soovib vastutusest kõrvale hoida. “Kui EKRE tahab endiselt esineda Trumpi poliitika vankumatu toetajana, peaks Helme oma sõnades järjekindel olema,” kirjutab Kaalep. “Kui ta aga tegelikult ei usu, et Trump suudaks Ukrainasse rahu tuua, võiks ta lõpetada silmakirjaliku mängu ja tunnistada, et tema tegelik eesmärk pole rahvuslike huvide eest seismine, vaid odav populaarsus.”
Kaalep tõdeb, et Trump pole Helmega isiklikult kohtumiseks huvi tundnud. “Kui Trump kohtuks iga tema nime lehvitava poliitikuga, ei jääks tal aega suurriigi juhtimiseks,” märgib ta. “Helme, kes pidi Trumpi ametissevannutamist ekraanidelt jälgima, võiks järeldada, et pelgalt retoorika ei tee mehest rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavat liidrit.”
Lõpetuseks rõhutab Kaalep, et Eesti vajab järjekindlat ja põhimõttekindlat rahvuslikku poliitikat. “Rahvuslik poliitika tähendab julgust, järjekindlust ja selget sihti,” kirjutab ta.
