Täna möödub 682 aastat Jüriöö ülestõusust, mil meie rahvas haaras mõõga, et seista oma maa, rahva ja vabaduse eest. See polnud pelgalt talurahva meeleheide, vaid küps otsus: pigem surm kui orjus. See öö jäi ajalukku verise, kuid ka väärikana – sest isegi kui mõõgad murdusid ja vabaduse leek kustus lahinguväljal, jäi tulesädemest hõõguma rahva eneseteadvus.

Kui 24. veebruar on Eesti Vabariigi loomise päev, siis 23. aprill – Jüriöö – on selle rahvuse hinge ärkamise päev. Ajalooliselt on seda tähtpäeva unarusse jäetud, kuid just täna, kui meie iseseisvust ümbritsevad uued ideoloogilised rünnakud ja väärtuste häving, vajame me rahvuslikke juuri ja sümboleid rohkem kui kunagi varem. Jüriöö ei ole ainult mälestus, vaid meeldetuletus: vabadus ei sünni kingitusena, vaid tõuseb rahva sisemisest leegist ja valmisolekust selle eest võidelda – mis tahes hinnaga.

Tõsi, Jüriöö ülestõus lõppes kaotusega. Tallinna piiramine nurjus, Sõjamäel saadi lüüa. Kuid ajalugu ei mõõda rahva väärikust ainult võitude kaudu. Suur rahvas on see, kes julgeb mäletada ka kaotusi, kui need on kantud pühast võitlusvaimust. Võitluse käigus taandus Taani võim meie maalt, ja kuigi asemele tuli uus rõhujate kiht, jäi see sündmus keskaja Eesti ajaloo murranguks. Eesti jäi üheks tervikuks. See aitas ära hoida vennatapusõda, mis hiljem – Liivi sõja aegu – viis ligi poole Eesti rahvastiku hukkumiseni.

Täna üritavad Eesti vaenlased endiselt kasutada Jüriööd oma propagandavankri ees. Kreml püüab veel 2025. aastalgi meile selgeks teha, et me peaksime vihkama läänt ja unustama, kes meid tegelikult orjastas. Et me olevat 1343. aastal võidelnud sakslaste vastu, seega olgu meie vaenlane ka tänapäeval sama. See on küüniline vale, millele ei tohi järele anda ükski eestlane, kes tunneb oma kodumaa ajalugu ja kannatuste hinda.

Jüriöö on rahvusliku visaduse ja eneseteadvuse sümbol. Nagu Juhan Luiga õigesti märkis: ainult vaba inimene tunneb, kui temast püütakse teha orja. See teadmine, see vabaduse instinkt, elab edasi igas eestlases, kes hoolib oma kodust ja rahvusest.

On aeg, et 23. aprillist saaks ametlik rahvuslik mälestuspäev. Mitte leinapäev, vaid püha, mis tähistab vabadusvõitluse igavest vajadust ja vaimu kestvust. Me vajame seda päeva, et meenutada: meil tuleb olla valmis tõusma igal hetkel, kui meie maa, keel või vabadus on ohus.