Loe I osa siit.

IV

Eesti arusaamise järgi taevalaotuses, taime- ja loomariigis on suured, väikesed ja imetillukesed kehad ning igaühel neist on oma ülesanne ja põhjus targas maailmakorras olemiseks, «õigus elule». Ka rahvaid on suuremaid, väiksemaid ja väikesi, aga kõik nad on looduslikud ühikud, mis vastavail maa-aladel ajaloolises eluprotsessis on orgaaniliselt kujunenud. Nagu oleks mõttetus taotella, et taevalaotuses, taime- või loomariigis püsiksid ainult suured, ainult väikesed või ainult imetillukesed kehad, nõndasamuti oleks maailmakorras avalduva tarkuse vastane nõuda ja püüda, et inimsoos esineksid ainult väikesed, ainult keskmised või ainult suured rahvad või liiatigi ainult üks suur rahvas. Seetõttu eestlase arusaamise järgi on igal rahval — olgu ta suur, keskmine või väike — õigus oma iseseisvale elule ja sellest järelduv kohustus ennast mitte segada teiste rahvaste elusse, teisi mitte rünnata, vaid asuda nendega rahuvahekorras.

Vene — ja nimelt toonitatult suur-vene — arusaamise järgi ei saa Suur-Vene valitseja olla rahus ümbritsevate rahvastega, sest see valitseja ja tema poolt valitsetav rahvas omavad missiooni millekski suuremaks ja tähtsamaks. Moskva vürstid omasid algusest peale missionaalset ideed «Venemaad koguda» ja «isade ja vanaisade pärandit» tagasi saada ning seetõttu ümberkaudseid maid ja rahvaid järjest laienevas raadiuses sõjaliselt vallutada. Sellele lisandus uus ja sajandeid kestnud teooria, mille järgi «esimene» Rooma langes uskmatute kätte, samuti «teine Rooma» (Konstantinoopol). Järele on jäänud «Kolmas Rooma», Moskva, mis ainukese õigeusklikkuse keskusena maailmas on kutsutud õiget usku kogu uskmatus maailmas kaitsma ja levitama. Moskva tsaarid ja Peterburi keisrid on järjekindlalt teostanud seda missiooni, vallutades Ida-Euroopa ja Põhja- ning Kesk-Aasia.

Lisaks eelmistele arendasid slavofiilid missionaalset ideed, mille järgi kogu Lääne-Euroopa tsivilisatsioon on mädanev, kõdunenud ja kaduv, ainult Vene riik ja slaavi rahvuslus keskusega Moskvas on kutsutud hukkuvat maailma päästma, eriti «slaavi vendi» vabastama Kesk-Euroopas ja Balkanil ja muidki rahvaid juhtima «Vene merre».

Viimasena on marksistlik bolševism asunud teostama Suur-Vene missiooni, mis oma ulatuselt ületab kõik eelmised. Selle vaate järgi valitseb ainult Nõukogude Liidus ainuõige ühiskondlik-riiklik kord, kuna samal ajal igal pool kogu maakeral on äärmiselt ebaõige ühiskondlik-riiklik kord, mis seetõttu «teaduslikult» kindlaks tehtud paratamatusega on määratud hävima ja aset andma nõukogude korrale keskusega Moskvas. Järelikult Moskva on kutsutud kogu maailma vallutama. Sellest järeldub mitte üksnes Moskva õigus, vaid ka kohustus ennast segada teiste rahvaste ellu: «vaeseid ja rõhutuid aidata» ning võõraid rahvaid igal pool rünnata, kus see on võimalik. Rahu teiste rahvastega saab seega olla vaid «hingetõmberahu» selleks, et esimesel võimalusel jätkata rünnakut. Seejuures on tähelepandav, et Suur-Vene elanikkond aplalt võtab vastu eelmainitud missionaalsed ja messianistlikud ideed ning rangelt kannab nende ideede teostamisega seotud koormisi. Ta tunnetab mõnuga enda laienemist maapinnal ja vaistab mõrult enda ruumilist kitsendamist. Ta on oma põhiloomult ründavaim ja imperialistlikem kõigist rahvastest kogu maailmas ja tänuväärne materjal maailma vallutamise missiooni teostaja kätes.

V

Eelnevast nähtub, et Eesti ja Vene sotsiaalpoliitilised ideoloogiad erinevad teineteisest järsult ja põhiliselt. Millega seda seletada?

Algul oli tähendatud, et rahvaste sotsiaalpoliitiline mõttemaailm sõltub nende antropoloogilisist omadusist, geograafilisest asendist ja ajaloolisest elukäigust. Aga kas ja kuivõrd mainitud kolmel faktoril on käesoleval puhul võrdne osatähtsus? Õnnelikult säilinud ajalooallikad näivad võimaldavat küsimusele vastuse andmist.

Tacitus (I sajandi lõpul) kirjeldab «aestide suguharusid» erinevat sõjakamaist naabreist suurema kalduvusega põllutööle ja mere kasutamisele. Jordanes (VI sajandil, ent varasemail andmeil) iseloomustab «mere kaldal» elutsevaid «aestisid» «põhjalikult rahuliku inimhõimuna» (pacatum hominum genus omnino). Kuigi Tacituse ütlus, nagu mõned uurijad arvavad veenva põhjuseta, ei käiks praeguste eestlaste antropoloogiliste eelkäijate kohta, Jordanese väite suhtes aga vaevalt peaks avaldatama sama kahtlust. Kui see on nõnda, siis eestlaste eelkirjeldatud «rahulik» suhtumine teistesse rahvastesse pole viimase aastatuhande tulemus, vaid ulatub hoopis kaugemale tagasi. «Rahu»-omadus on loomupärases loogilises seoses kõigi teiste ülalkirjeldatud tunnustega eestlaste sotsiaalpoliitilises ideoloogias. Tuleb seega järeldada, et eestlaste sotsiaalideoloogiline kompleks on eelkõige sõltuv ta kandjate antropoloogilisest substantsist.

Sama Tacitus (I sajandi lõpul) kirjeldab «venetisi» (millega on seoses eestikeelne nimetus «venelased») õiguskorda hülgavate ja teisi rahvaid ründavate röövmõrtsukaina (multum ex moribus traxerunt… latrociniis pererrant). Vaevalt on mõeldav Suur-Vene eelkirjeldatud ründamisjoont täpsemalt iseloomustada ja defineerida. Seega see ründamisjoon pole viimase aastatuhande tulemus, vaid hoopis varema päritoluga. Nestor (XI sajandi lõpul, varasemail andmeil) iseloomustab idaslaavi hõimusid enne Vene riigi loomist (IX sajandi keskpaiku) järgmiselt: poljaanisid (Kiievi ümbrus, kus on ukrainlaste häll) korralike eluviisidega, ent põhjapoolseid hõimusid (kellest on võrsunud suurvenelased) tooreina, kõlblust hülgavaina, vägivaldsema, «loomade viisil elavaina», «nagu iga metsloom metsas». Sellega seisab seoses kuulus «varjaagide kutsumise formel» (Šahmatovi uurimuse järgi algtekstis ainult slaavi põhjahõimude poolt): «Meie maa on suur ja rikas, aga korda (õigust) temas ei ole. Tulge ja valitsege meid õiguse järgi!»

On püütud Nestori iseloomustust näidata ebatõelisena, varjaagide kutsumise formelit muinasjutuna. Ent Nestori kirjutises hõõguv slaavi patriotism ei lase oletada võltskirjeldust; muinasjuttudeski kajastub reaalsus. Nestori iseloomustus väljendab hästi Suur-Vene ülalkirjeldatud ideoloogia põhijooni suhtumises üksikinimesse, ühiskonnasse, õigusse ja vägivallasse; «varjaagide kutsumise» formel näitab aga klassilisel kujul suur-vene suhtumist valitsejasse, riigisse ja õigusse: ilma kõikvõimsa valitsejata — vürstita — pole riiki, pole õigust; valitseja loob õiguse, kuna rahvas ise on selleks võimetu. Nõnda järeldub, et ka vene ülalkirjeldatud sotsiaalpoliitilise ideoloogia kompleks on ürgselt ja esijoones sõltuv tema kandjate antropoloogilisest substantsist.

Primaarse teguri selgitamine võimaldab valgustada teiste tegurite osatähtsust.

Kuna eestlased on «põhiliselt rahulik inimhõim», s. o. nad ei tungi teiste rahvaste ellu ja eluruumi, siis on paratamatu, et nad praegugi asetsevad oluliselt sama Läänemere idaruumis, kus kaks tuhat aastat tagasi, s. o. «mere kaldal». Aegade jooksul on samasse ruumi sisse tunginud sõjakaid ründavaid naabreid ja need on jälle läinud, eestlased ise on aga ikka kohale jäänud. Sellest järeldus: igal rahval, ka väikesimal, on õigus oma elule ja eluruumile, kuigi seda õigust rünnatakse. Rünnakuid on olnud väga ägedaid, surmavalt ohtlikke, kuid need on vaibunud nagu looduslikud tormid samas ruumis ja pärisrahvas on jälle jätkanud oma elu. Sellest veendumus: õigus, mis rahvast elule õigustab ja ta elu korraldab, on vägevam inimestest ja neist sõltumata; inimesed peavad seda õigust tunnetama ja selle järgi elama.

Ürgseist ühikuist — pere- ja sugukondadest — on Eestis tekkinud külad ja külakonnad. Endakaitseks rünnakute vastu aga oldi sunnitud vandelepingutega liitma külasid ja külakondi kihlakondadeks ehk kihelkondadeks, kihelkondi maakondadeks ning maakondi kogu maad ja rahvast hõlmavaks tervikuks, riigiks. Siit arusaamine: riik on vastaval maa-alal ajalooliselt juurdunud rahvast haarav ühik, mis on õigusega läbi imbunud ja korraldatud; ka riigivõim on õiguslik võim. Ürgselt seostas üksikinimest tihedalt pere- ja sugukond. Aegade kestel on aga pere- ja sugukonnaköidikuid lõdvendanud küla ja külakond, küla ja külakonna võimu ületanud ja pilbastanud kihelkond, kihelkonna võimu sidunud ja piiranud maakond ning maakondade võimu ühendanud ja ületanud ning ühtlasi kõiki seniseid allühikuid sidunud ja modifitseerinud riiklik keskvõim. Ent kõigi nende üksikinimest kontsentriliselt haaravate ja üksteist lõdvendavate ühiskondlike võimuringide tekkimisel ja muutumisel üksikinimene ise on jäänud ja püsinud. Sellest arusaamine: üksikinimene on jaotamatu ja lagundamatu kui ühik, kellele paratamatult kuuluvad omad õigused ja vabadused ning koormised ja kohused teda ümbritsevas ühiskondlikus keskkonnas.

Et suurvenelaste substants on rahutu ja ründav teiste rahvaste seas ning tungib teiste rahvaste ellu ja eluruumi, siis selle substantsi kehastajad ise pole saanud püsida ühes ja samas ruumis. Eelmisel aastatuhandel on nad rahutult liikunud kirde suunas ja käesoleval aastatuhandel, lähtudes Moskvast, haaranud kogu Ida-Euroopa ning Kesk- ja Põhja-Aasia, kalduvusega levida ikka kaugemale ja kaugemale, võimalikult üle kogu maakera.

See põhitung püüab end vaimselt projitseerida ja õigustada. Siit missionaalsed teooriad «Venemaa kogumisest», «vanaisade pärandi tagasivõitmisest», «meredele pääsemisest», «slaavlaste maailma-missioonist», «töörahva vabastamisest kogu maailmas». Vägivallaga tungitakse teiste rahvaste eluruumi, vägivallaga vallutatakse ning valitsetakse neid, vägivallaga — massiliste sundtransportimiste kaudu — segatakse nad vajaduse järgi üksteisega — kõik vastavate käskude ja keelueeskirjade alusel. Siit teooria: õigus on vägivald, seadused on valitseja vägivallareeglite kogum.

Ründamine, samuti vallutatud ruumi militaarne vägivallavahenditega valitsemine vajab militaarset üksikjuhti, kellele kõik peavad alistuma. Sellest arusaamine: riik vajab valitsejat, kes esineb üksikisikus; see üksikinimene kehastab riiki ja kasutab vägivalda, muidu oleks korralagedus. Mida suurem on vallutatud maa-ala ja mida heterogeensem elanikkonna koosseis, seda suurem on vajadus sellise valitseja järele. «Meie maa on suur ja rikas, aga korda temas ei ole. Tulge ja valitsege meid!» hüüab suur-vene substants üksikvalitseja järele läbi sajandite praeguseni, omistades ja projitseerides sellele valitsejale kõik võimu ühiskonnas ning üliinimlikud omadused.

Rahvaste alatine ründamine on seda edukam, mida enam on ründaja käsutuses inimesi. Üksikinimene pole oluline, kollektiivseid hulki, masse on vaja. Kollektiivselt tuleb masse kujundada mitte üksnes ründamise juhul, vaid juba aegsasti rahuaegadel, vajaduse järgi sund vahenditega ja vasturääkivate üksikinimeste kõrvaldamisega. Siit teooriad: «kollektiivsuse põhimõte» vene elus, üksikinimese lagundatavus ja jaotatavus ühiskonnas, individuaalsete vabaduste ekslikkus («kodanlikkus»), kollektiivsete tootmis- ja tarbimisvormide õnnistusttoovus inimesele ja inimsoole.

Eelnevast ilmneb mitte üksnes eesti ja vene (suurvene) sotsiaalpoliitiliste ideoloogiate järsk ja põhiline erinevus, vaid selguvad ka tegurid, mis on neid erinevusi tekitanud. Primaarseks teguriks osutub mõlema kõnesoleva rahva erinev antropoloogiline substants, sekundaarseks ja tertsiaarseks nende geograafiline asend ning ajalookäik. Antropoloogilised omadused on otsustavalt suunanud kummagi ideoloogia kandja geograafilise asendi kujunemist ja suhtumist teistesse rahvastesse. Sõltuvalt antropoloogilisest substantsist, geograafilisest asendist ning suhtumisest teistesse rahvastesse on ajalooprotsessis kujunenud vastavad erinevad ideoloogiad ja tegutsemisviisid. Need erinevad ideoloogiad pole seega juhuse viljaks ega mööduvaks nähtuseks. Vere ja mulla seosest võrsuvad rahvad, nende mõttemaailm ja käitumine.

VI

Mõlemad rahvad, kellest on eespool kõneldud, on praegu elamas ja tahavad edasi elada. Nende rahvaste sotsiaalpoliitiline ideoloogia on oluline osa nendest endist, nende elust. Seetõttu eelnevad vaatlused kahe rahva sotsiaalpoliitilistest ideoloogiatest kuuluvad veidi jätkamisele ka veel tuleviku vaatepunktilt, sise- ja välispoliitiliselt.

Sisepoliitilisel alal mõlema rahva sotsiaalpoliitilised ideoloogiad on erinevad nagu tuli ja vesi. Seetõttu sammud, mis ühe rahva seesmise elu korraldamisel võivad olla õiged, saavad teisele olla vaid katastroofilised. Olles ühe rahva juures arusaadavad ja elu edasiviivad, on vastavad sammud, vastav režiim teisele rahvale võõras ja tema elu laostav. Seepärast isiksus, kodanikuvabadused, rahvapärane riigikord ja seaduste austamine, mis Eestis on endastmõistetavad ja elu edasiviivad, osutusid Suur-Vene eksperimendis a. 1917 («Kerenski aeg») eluvõõraiks ja Venemaa elu lammutavaiks, tekitades raskeid võitlusi ning kodusõja.

Ümberpöördult, isiku sulatamine kollektiivsusse, kollektiivne tegutsemine, riigivõimu käsitamine vägivallana ja seaduste vägivaldne andmine ning rakendamine, mis on Suur-Venes endastmõistetavad ja püsivad, osutusid Eesti eksperimentides (bolševistliku okupatsiooni ajad Eestis a. 1917 ja 1918 ning 1940—41) eluvõõraiks ja kogu rahvast surmavalt häirivaiks ning ähvardavaiks, tekitades äärmiselt raskeid võitlusi, sõdasid elu ja surma peale (a. 1918—20, Teine maailmasõda 1941. aastast, eriti 1944. a. veebruarist alates).

Kummagi rahva elu huvides pole vaja selliseid eksperimente tulevikus korrata, olgu juba siis, et ühte või teist rahvast tahetakse hävitada või tema elujõudu nõrgendada. Kui aga tulevikus tahetakse mõlemate rahvaste elu säilitada ja selle loomupärast kujundamist võimaldada, siis on selleks mõlema rahva huvides ainult üks retsept: mõlemad rahvad tuleb oma sisepoliitiliste radikaalselt erinevate sotsiaalpoliitiliste ideoloogiate tõttu teineteisest täiesti lahus hoida, õiguslikult tähendab see seda, et mõlemad rahvad peavad riiklikult lahus elama, mitte ühte riiklikku koosseisu kuuluma, isegi mitte ühte ka kõige lõdvemasse riiklikku liitu. Nagu vesi kustutab tule või tuli aurustab vee, kui nad pole teineteisest täielikult eraldatud, nõnda ka käesoleval korral ainult teineteisest riiklikult ja õiguslikult täiesti lahutatud olek kindlustab, et eestlaste ja suurvenelaste kui loomupäraselt kujunenud rahvaste elu tulevikus ei kustu või järk-järgult ära ei aura.

Välispoliitilisel alal on kummagi rahva sotsiaalpoliitilised ideoloogiad veelgi teravamalt erinevad, sest eestlased oma loomu kohaselt tahavad ka edaspidi venelastega rahus elada, venelased aga oma loomu põhiomaduse tõttu neid rünnata ja hävitada. Vene tung Eesti ruumi on aastast 1060 kuni praeguseni põhjustanud ligikaudu 40 sõda, kaasa kiskudes ka lähemaid ja kaugemaid rahvaid. Rahvaste heaolu huvides ei tohiks mineviku kurvad eksperimendid tulevikus korduda. Seepärast välispoliitilistel, rahvusvahelistel kaalutlustel veel rohkemgi kui eelmainitud sisepoliitilistel põhjustel on vajalik eestlasi ja venelasi teineteisest riiklikult täiesti eraldi hoida. Ühes sellega on probleem asetatud laiemasse perspektiivi.

Eesti rahvas oma sotsiaalpoliitilise ideoloogia eelkirjeldatud ürgseima põhijoone tõttu ei saaks ka tulevikus teisiti elada kui «põhiliselt rahulik inimhõim» teiste rahvaste peres, mitte soovides tungida teiste rahvaste ruumi ega tahtes teiste tungimist oma ruumi. Sellisena ta oleks väärtuslik liige rahus elavate rahvaste seas nii Euroopa kui ka kogu maailma raamides.

Suur-vene rahvas ei saa oma sotsiaalpoliitilise ideoloogia ürgjoone tõttu ka tulevikus teisiti kui tungida ja ikka jälle tungida teiste rahvaste eluruumi, neid rünnata, kahjustada ja vallutada. Ühtlasi ikka ja jälle leitakse põhjusi ja teooriaid rünnakuiks. Seetõttu seisavad eestlased ka tulevikus Vene ründamise hädaohus, samuti teised samas Vene rünnakute vööndis asetsevad rahvad, nagu näit. soomlased, lätlased, leedulased, poolakad, ungarlased, rumeenlased jt. Seega näib, nagu just neil rahvail osutuks esijoones vajalikuks leida vahendeid Vene rünnakute vastu. Aga kui see vöönd purustatakse või seda vööndit seljatagant püütakse rünnata, jätkub Suur-Vene tung ürgse loomu sunnil ka kaugemale läände — Saksamaale, Skandinaaviasse, Balkanile ja sealt edasi Itaaliasse, Hispaaniasse, Prantsusmaale ja Inglismaale. Nõnda on Vene rünnakud lääne suunas kogu Euroopa probleemiks ja oleneb viimasest, kuivõrd osatakse ja jõutakse leida vahendeid hädaohu tõrjumiseks. Ent sama ürgse loomu sunnil Suur-Vene jätkab edaspidi paratamatult oma seniseid rünnakuid ka lõunas (Lähis-Ida), kagus (Kesk-Aasia, India), idas (Hiina, Jaapan, Ameerika) ning looduslike võimaluste piirides ka põhjas.

Nõnda on Suur-Vene rünnakud tõeliselt kogu maailma probleemiks. Rünnakute paratamatusest ja ohtlikkusest ei maksa kellelgi teha pettepilte. Need rünnakud on Suur-Vene substantsi ürgseima ja pidevaima tungi avaldused ning toimuvad, kuni kestab see substants. Need rünnakud oma kordaminekuil hävitavad ja laostavad kõigi rahvaste vabaduse ja elu ning on seda suurema ulatusega ruumis ja kiirusega ajas, mida rohkem lastakse ründajal oma jõude suurendada uute maade ja rahvaste alistamisega, õigeaegses pidurdamises on lahendamise võti. See võti ei ole sedavõrd Suur-Vene lähemate väiksemate naabrite kui globaalsete suurvõimude käes.