Tartu Uue Teatri loovjuht ja Genialistide solist Ivar Põllu külastas Vikerraadio saadet „Reedene intervjuu“, kus tuli muu hulgas juttu ka Eesti rahvuskultuuri olukorrast ning ühiskondlikest meeleoludest enne eelseisvaid kohalikke valimisi.
Põllu sõnul on Eesti ühiskond viimastel aastatel muutunud sisemiselt väsinuks ja üha rohkem allunud üleilmse tarbimiskultuuri mõjule. Tema hinnangul on oht, et kiire elutempo ja pidev võrdlemine teistega varjutavad inimese seose oma rahva ja kodumaaga. „Me oleme muutunud palju egoistlikumaks, mõtleme rohkem sellele, mida mina ise tahan, kes mina ise olen, kuhu ma tahan jõuda,“ märkis Põllu. „Me ei allu enam ühelegi suuremale mõttele peale tarbimise.“
Kultuuritegelane puudutas ka poliitilist ja ühiskondlikku apaatsust, mille juured ulatuvad tema sõnul inimeste väärtusruumi. „Väga paljud mõtlevad nii: mis ma ikka räägin ega keegi mind kuula, need valitsejad teevad ikka, mida tahavad. Täpselt seesama nõukogudeaegne suhtumine. See ei ole ju omariiklik suhtumine,“ ütles ta. „Samas ei ole me rõõmsad oma riigi üle, ei oska rõõmustada selle üle, et see on meie riik ega oska seda edasi arendada nii, et sellest oleks rõõmu ka järgnevatele põlvkondadele. Käitume oma riigiga ikkagi nagu kolonistid.“
Saates meenutas Põllu ka 1987. aasta Hirvepargi meeleavaldust, kus toona rahva julgus ja iseteadvus pani aluse uuele rahvuslikule ärkamisele. „Aga nüüd on küsimus, kas me praegu, olles nautinud kolmkümmend aastat täielikku vabadust, suudaksime veel samamoodi konsolideeruda? Ma pigem kardan, et ei suuda,“ nentis ta. Sestap oleks Põllu sõnul tänases olukorras uut Hirvepargi meeleavaldust teha paraku keeruline. „Nojah, selle peale öeldakse kohe, et see on vesi Putini veskile – et me ei saa minna Hirveparki, ei tohi niimoodi oma riiki nõrgestada.“
Kultuuri ja poliitika seoste üle arutledes rõhutas Põllu, et ühiskondlikud võtmeküsimused ulatuvad sügavamale kui päevapoliitika, puudutades süvitsi ka meie ajalootaju. „Ühiskond käitub samamoodi nagu iga üksikinimene,“ sõnas ta. „Võib öelda, et Eesti rahvas ongi nagu üks inimene. Kui me tegeleme tema psühholoogia ja traumadega, siis peegeldub väikeses suur ja suures väike. Ei saa öelda, et üks tegeleks tühja asjaga ja teine väga tähtsaga.“
Põllu hinnangul vajab Eesti ühiskond rohkem iseseisvat mõtlemist. „Me ei mõtle ju selle peale, kas 25 aasta pärast eesti keelt saab Eestis veel üldse ametlikult kasutada või kas eestlasi siis üldse nii palju on,“ ütles ta. „Kui me mitte midagi ei tee, siis see juhtub vist iseenesest, sest eestlased ei ole siiani välja surnud just tänu sellele, et meil on kogu aeg olnud nii halvasti. See eestlus on olnud nagu mingi päästerõngas.“ Tema sõnul tähtsustatakse heaoluühiskonnas eestlust kahjuks vähem. „Et Eesti teater peaks tegelema just Eesti lugudega või tegelema just selliste lugudega, mis väljapoole on täiesti arusaamatud – ega see ei olegi nii ju soositud või arusaadav suund.“
Pääseteed pakuks Põllu sõnul laiem rahvuslik ärkamine. „Pigem see võiks olla mingi selgem ärkamine, mis võiks toimuda altpoolt ülespoole,“ rõhutab ta. „Selles mõttes on see n-ö pääsemine igaühe enda, üksikisiku teha. Ei saa loota, et tuleb midagi suurt ja siis me teeme. Pigem siis need, kellele see tähtis on, peavad seda lihtsalt ise tegema.“
