Islandi elanikud lükkasid tagasi ettepaneku alustada Euroopa Liiduga uuesti ühinemisläbirääkimisi. 29. augustil toimunud rahvahääletusel vastas küsimusele „Kas Island peaks alustama uuesti ühinemisläbirääkimisi Euroopa Liiduga?“ eitavalt 53,05% ja jaatavalt 46,95% hääletanutest. Valimisaktiivsus oli 82,5%. Rahvahääletuse lõplik tulemus selgus 30. augustil.
Tegemist ei olnud siiski otsese hääletusega Euroopa Liitu astumise üle. Küsimus puudutas üksnes seda, kas Reykjavík peaks taas alustama liitumiskõnelusi, mille esimene voor peatus 2013. aastal. Kui läbirääkimised oleksid heaks kiidetud ja nende tulemusel sündinud liitumisleping, oleks ka see pidanud minema eraldi rahvahääletusele. Seega otsustasid islandlased praegu, et nad ei soovi isegi protsessi uuesti käivitada.
Islandi jaoks ei tähenda Euroopa Liitu kuulumata jätmine Euroopast eemaldumist. Vastupidi – riik on Euroopa majandusruumi liige alates 1994. aastast ning osaleb selle kaudu Euroopa ühisturul. Island kuulub ka Schengeni alasse. Euroopa Majanduspiirkond ühendab Euroopa Liidu 27 liikmesriiki ning Islandi, Norra ja Liechtensteini, võimaldades nende riikide ettevõtetel ja kodanikel osaleda ulatuslikult Euroopa siseturul.
Veelgi olulisem on julgeolek. Island on NATO asutajaliige alates 1949. aastast ning tal on Ameerika Ühendriikidega kahepoolne kaitseleping. Ehkki Islandil oma relvajõude ei ole, on tema julgeolek seega seotud kogu Atlandi-ülese kaitsearhitektuuriga. Euroopa Liidust väljapoole jäämine ei tähenda järelikult mingisugust geopoliitilist vaakumit ega sunni Islandi valima Euroopa asemel Moskva või Washingtoni vahel.
Sama näitab Islandi tegevus Põhjala ja Baltimaade suunal. Island kuulub Põhjamaade koostöösüsteemi koos Taani, Soome, Norra ja Rootsiga ning osaleb ka laiemas Põhjala-Balti koostöös. Island on pakkunud aktiivset poliitilist, majanduslikku ja humanitaarabi oma vabaduse eest võitlevale Ukrainale ning kinnitanud toetust Ukraina territoriaalsele terviklikkusele ja suveräänsusele. Island on ühtlasi täielikult ühinenud Euroopa Liidu Venemaa-vastaste sanktsioonidega.
Seetõttu on rahvahääletuse sõnumi üks olulisemaid külgi, et euroopameelsust ei saa samastada Euroopa Liidu liikmesusega. Islandlaste jaoks on võimalik olla Euroopa osa, kasutada Euroopa majandusruumi hüvesid, teha tihedat koostööd Põhjala ja Baltimaadega ning seista koos Ukrainaga – säilitades samal ajal otsustusõiguse väljaspool Brüsseli süsteemi.
Just seda rõhutas kampaania „Áfram Ísland“ üks eestvedajaid, majandusteadlane ja ettevõtja Halldór Benjamín Þorbergsson. Enne hääletust nimetas ta ennast „positiivseks ei-ütlejaks“ ning ütles: „Island on täna oma kõige ilusamas hetkes.“ Tema sõnul tähendas „ei“ ühtaegu eitavat vastust nii ELiga liitumisele kui ka uute liitumisläbirääkimiste alustamisele.
Pärast tulemuse selgumist oli Þorbergssoni sõnum veelgi jõulisem. „See on vabariigi selgeim vastus üle aegade,“ ütles ta, viidates sellele, et enamus islandlasi lükkas läbirääkimiste jätkamise tagasi. Tema hinnangul tõestas rahvahääletus, et islandlased tahavad oma saatust kujundada ise ning et „ühiselt saavutame suurima edu iseseisva rahvana“.
Rahvusliku enesemääramise argument kõlas eriti tugevalt maapiirkondades, kus Euroopa Liidu küsimus seostub muu hulgas kalanduse, põllumajanduse ja loodusvarade kontrolliga. Väljaanne Morgunblaðið vahendas enne hääletust välisajakirjanike muljet, et islandlastega rääkides osutusid „iseseisvus ja kalandus“ sageli tähtsamaks kui abstraktsemad küsimused.
Island sai iseseisvaks Teise maailmasõja käigus 1944. aastal. Islandlaste aastasadade-pikkuse identiteedi tuumaks on tugev ajalooline ja kultuuriline eripära ning kohaliku parlamendi ehk Alþingi traditsioon ulatub tagasi aastasse 930.
