Ida-Euroopa on geopoliitilises murdepunktis. Venemaa jätkuv ekspansionism, Lääne nõrk vastus ja Ameerika Ühendriikide võimalik eemaldumine regiooni julgeolekugarantiidest on loonud olukorra, kus väikeriigid peavad oma ellujäämise nimel vaatama alternatiivseid julgeolekumudeleid. Just sellele keskendub YouTube’i kanali “Good Times, Bad Times” analüüs, mille autor Hubert Walas teeb ettepaneku luua uus kaitsekoalitsioon – Intermarium 2.0. See liit ühendaks Venemaa haardes olevad riigid ühise kaitsestrateegia alla, täiendades NATO-t ja vähendades sõltuvust Lääne poliitilistest tõmbetuultest.
Intermarium 2.0 idee on saanud uue elu ajal, mil Ida-Euroopa julgeolekukeskkond on muutunud ebastabiilsemaks kui kunagi varem pärast külma sõja lõppu. See annab alust Ida-Euroopa riikide uue kaitsealliansi loomiseks, mille eesmärk on Venemaa agressiooni heidutamine ja piirkonna strateegilise autonoomia tugevdamine. Hubert Walase koostatud analüüs näitab, et lääneriikide kõhklus ja Ameerika Ühendriikide võimalik eemaldumine Euroopa julgeolekuküsimustest sunnivad Ida-Euroopa riike ise enda eest seisma.
Ühendriikide poliitiline kliima on muutumas ning poliitikud nagu Donald Trump ja J. D. Vance on korduvalt andnud mõista, et USA ei pruugi olla valmis oma liitlasi Euroopas senisel määral kaitsma. See on tekitanud olukorra, kus NATO tugevus ei pruugi enam sõltuda üksnes liikmesriikide valmisolekust, vaid ka Ameerika sisepoliitikast, mis võib määrata, kas alliansi kõige olulisem riik jääb Ida-Euroopa julgeoleku tagajaks või mitte.
Samal ajal on Euroopa Liit korduvalt tõestanud, et oma liikmesriikide kaitsmine ei ole tema prioriteet. Venemaa agressiooni vastu seismiseks on EL eraldanud Ukrainale kolme aasta jooksul vaid 0,3% oma kogutoodangust, mis on häbiväärselt väike panus, kui arvestada sõja eksistentsiaalset tähendust Ida-Euroopa jaoks. Euroopa riikide endi julgeolekugarantiid on samuti lünklikud, sest Lääne-Euroopa riigid, eriti Saksamaa ja Prantsusmaa, lähtuvad ennekõike oma majanduslikest huvidest, eelistades diile Venemaa ja Hiinaga konkreetsetele sõjalistele kohustustele.
Selle taustal muutub Intermarium 2.0 idee üha aktuaalsemaks. See tähendaks Ida-Euroopa kõige ohustatumate riikide ühendamist ühtsesse julgeolekukoalitsiooni, mis tugineks piirkonna riikide endi sõjalistele võimekustele ning strateegilisele koostööle. Kui vaadata võimalikku liikmeskonda, siis kõige suuremad ja sõjaliselt võimekamad riigid oleksid Poola ja Rumeenia, kes annaksid alliansile strateegilise sügavuse ja piisava inimressursi, et tõrjuda Venemaa võimalikke katseid piirkonda destabiliseerida.
Nende kõrvale tuleksid Balti riigid ja Norra, kes moodustaksid Venemaaga piirneva vastupanujoone, olles esimesed, kes võimaliku rünnaku korral vastulöögi annaksid. Rootsi ja Soome lisaksid alliansile kõrgtehnoloogilise võimekuse ning tugeva kaitsetööstuse, mis suudaks toota ja arendada kaasaegset relvastust.
Kõige olulisemaks sõjaliseks komponendiks võiks tulevikus saada Ukraina, kelle sõjakogemus, lahingukarastatud sõjavägi ja motivatsioon Venemaa vastu võidelda annaks Intermarium 2.0-le tohutu eelise. Kui Ukraina suudab sõja üle elada, peaks see saama alliansi sõjalise nurgakivi, mis seoks Venemaa lõunapiiridel märkimisväärse osa tema ressursse, takistades edasisi sissetunge mujale Ida-Euroopasse.
Samas on alliansi elluviimisel mitmeid väljakutseid. Baltimaade geograafiline haavatavus teeb nende kaitsmise keeruliseks ning nõuab suuremaid investeeringuid ja strateegilist planeerimist. Üks suurimaid küsimusi on ka tuumaheidutus, sest Venemaa ainus tõeline strateegiline trump on tema tuumarelvad. Intermarium 2.0 peaks kaaluma võimalust leida poliitiline ja sõjaline lahendus, mis võimaldaks kasutada kas Prantsusmaa või USA tuumagarantiid, et tasakaalustada Venemaa tuumašantaaži.
Kuigi Intermarium 2.0 ei oleks vähemalt esialgu NATO konkurent ega asendaja, võiks see allianss toimida kui “esimene kaitseliin”, mis absorbeeriks Venemaa esialgsed rünnakud, hoides nii NATOt kui ka Lääne-Euroopa riike sõjalisest šokist. Samuti on võimalik, et see suudaks täita julgeolekutühimikku, mille Ameerika võimalik lahkumine NATO-st jätaks. Kui USA peaks oma Euroopa kohustusi vähendama või isegi täielikult kõrvale jääma, suudaks Intermarium 2.0 vähemalt mingil määral säilitada piirkonna stabiilsuse ja valmisoleku Venemaa edasise agressiooni tõrjumiseks.
Kokkuvõttes rõhutab analüüs, et Ida-Euroopa ei saa jääda ootama, kas ja kuidas Lääs reageerib. Venemaa mobiliseerib oma ühiskonda pikaajaliseks konfliktiks ning ainult selge ja otsustav tegevus võib aidata piirkonda kaitsta. Intermarium 2.0 idee ei ole utoopia, vaid praktiline lahendus, mis tugineb ajaloole – juba kahe maailmasõja vahelisel perioodil püüdis Ida-Euroopa leida viise, kuidas end Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel kaitsta. Tänapäeval seisab piirkond sarnase valiku ees. Kui idaeurooplased tahavad vabadust säilitada, peavad nad astuma samme, mis muudaksid Venemaa agressiooni majanduslikult ja sõjaliselt talumatuks. See nõuab ennekõike poliitilist julgust, selget strateegiat ja valmisolekut ehitada üles sõjaline võimekus, mis ei sõltu ainult NATO-st või USA-st, vaid mis tugineb eelkõige Ida-Euroopa enda jõule ja tahtele oma vabadust kaitsta.
