Paljud eestlased usuvad kindlalt oma lahkunud esivanemate hingede olemasolusse ja soovivad nende hingedele rahu ja õnne. Selleks, et palveid esitada ja nendega ühendust luua, on sajad ja sajad põlvkonnad läbi aegade külastanud oma esivanemate haudu. Kaasaegses ühiskonnas on aga nende traditsioonide tähtsus ja tavad muutunud ning esivanemate ja kalmistute olulisust on hakatud vähem rõhutama.
Miks me ikka järgime neid muistseid tavasid? Põhjus peitub selles, et need killukesed moodustavad eestlaste ajaloolise vaimse aluse, mis ühendab loodusvägede austamise ja esivanemate hingedesse uskumise. See uskumus ja traditsioonid on järk-järgult kujunenud aastatuhandete jooksul, kandudes edasi eestlaste südametes. Seetõttu on esivanemate austamine sügavalt juurdunud eestlaste hulgas ja jätkub alateadvuses koos meie looduse ja maastikega.
Eestis on räägitud enne kristluse saabumist siin ammustel aegadel valitsenud “loodusreligioonist” ja “esivanemate kummardamisest”, mis on üks oluline osa eesti muinasusu alustest. See kujutab endast sügavat seost looduse ja kultuuri vahel ning eestlaste kultuur on alati olnud loodusega harmoonias, tundes end pigem osana loodusest kui selle valitsejana.
Keskmes on looduse austamine. Metsad, jõed, vihm ja äike – eestlased on tunnistanud nende loodusnähtuste taga peituvate vaimude, sageli jumaluste, olemasolu ning nad on austust avaldanud nii nende heade tegude eest kui ka otsinud lepitust ja tundnud aukartust loodusõnnetuste puhul. Loodus on olnud nende igapäevaelu lahutamatu osa ja sellega elamine on tähendanud nende vaimude ja jumalate austamist ning nende õnnistuste eest tänulikkust väljendamist.
Esivanemate usk juurdus koos põllumajanduse arenguga pronksiajal, kui inimesed hakkasid tundma tänulikkust oma esivanematele, kes maad harisid ja nende järeltulijatele elamiseks paremad võimalused lõid. Tihti kasutati ühte ja sama matusekohta, kalmemäge palju sajandeid või lausa aastatuhandeid järjest. Sellise sideme rõhutamisega hoiti ja säilitati esivanematest järeltulijateni kulgevat ühendust läbi paljude põlvkondade.
Iidsed kivikirst- ja tarandkalmed, kuhu maeti paljude sajandite jooksul, kujundasid ka arusaama hõimu ühishingest. Sellesse ühishinge naasid meie seast lahkunud inimesed, andes omakorda elujõudu ja tuge uutele siia ilma sündinud lastele. Muistsed eestlased uskusid, et inimestel on loodusvaimudega sünnist saati seos, keda nad vahel kartsid, aga kellega nad koos elades tundsid tänulikkust, olles veendunud, et nemad ja jumalad eksisteerivad kõrvuti ning on lahutamatud kaaslasteks nende igapäevaelus.
Muistsetel aegadel oli oluline säilitada side ka nendega, kes ei lahkunud siit ilmast loomulikul teel või kellega jäi elu jooksul mõni arusaamatus, tüli või pahategu lahendamata. Kui sellised inimesed surid, muutusid nad alguses rahututeks hingedeks, kes tõid kaasa probleeme ja segadust (mõnikord isegi kurje tegusid) ning nende rahustamiseks olid vajalikud taiad ja rituaalid.
Nende hingedega tuli teha lepitus, et nad saaksid rahu leida ja elu ringkäiku tagasi pöörduda. Sest igal hingel oli oma teekond, mis viis neid läbi erinevate staadiumide, ja keegi ei olnud täielikult lahutatud kogu elust – kõigi olendite maailmast. Igaühel oli oma koht selles suures tervikus ja kõigi hingedega säilitati side, et hoida harmooniat nii siin- kui ka sealpool.
Muistsed eestlased teadsid, et meie elu juhivad jumalikud jõud ning meie elukäik on tihedalt seotud looduse ja universumi suurema plaaniga. Nad uskusid, et nende hingel on võimalus lõpuks saada osaks loodusest, hõimu ühishingest ja universumist ning pärast surma muutuda haldjateks või paljude põlvkondade järel lausa jumalusteks. Saanud haldjateks ja jumalateks, jätkasid nad oma järglaste kaitset ja toetust, said kasu oma järglaste olemasolust ning sellestki, kui neid meeles peetakse.
Tänapäeval on esivanemate kummardamine ja loodusjõudude austamine, nende juhatusel elamine või vaimsete õpetuste järgimine endiselt väga tähtsad. Need traditsioonid on aidanud meie kultuuril areneda ja on sügavalt juurdunud meie psüühikasse. Sidudes minevikku tänapäevaga ja hoides muistseid tavasid elus, säilitame sideme oma juurtega ja austame oma rahva ajaloolisi ning vaimseid väärtusi.
Pärimus on rohkem kui lihtsalt minevikust pärit komme, see ei piirdu vaid vanade inimeste või maagiaga ning sellel on sügavam tähendus. Meie ürgsetes tavades peituvad tarkused on kui energiaallikad, mis säilitavad oma väärtuse ja kõnetavad meid tänapäevalgi. Külastades pühasid paiku, tundes soojust südames ja leides rahu palvetes, avaneb meile midagi enamat kui lihtsalt sõnade või raamatute maailm.
Loodusvaimud ja esivanemad on meie lahutamatud kaaslased eluteel. Nende kohalolu ei piirdu ainult sõnadega, neid ei saa kogeda vaid raamatute või juttude vahendusel. Põlisusu tavasid ja nendega kaasnevaid heatahtlikke tarkusi, mis on pärandatud põlvest põlve, võib tänapäevalgi hinnata ja austada. Need on aarded minevikust, mis valgustavad meie teed tulevikku.
