Hanno Kompus. Esindusarhitektuurist

Käesolev Hanno Kompuse (1890–1974), eesti kunstikriitiku, arhitekti ja lavastaja 1930. aastatest pärit artikkel räägib rahvuslikkusest riigivõimu esindavas arhitektuuris. Ka tänapäeval on see vägagi kohane: uute ametiasutuste hooned kipuvad meenutama Läänest imporditud vaimuvaest modernismi ning arhitektuurikeeles puuduvad igasugused viited eestilikkusele, rahvusriigi põhimõtetele ja tihti üleüldse igasugune esinduslikkus. Koiduaeg soovitab jätkata sõdadevahelise Eesti Vabariigi aegse esindustraditsionalismi pärandit, taasavastades selle ideelist tausta.

Kui Louis XI, aastal 1461 ratsutades Abbeville’i, esmakordselt avalikult esitas prantslastele oma kuninglikku majesteeti, siis pilkas lihtrahvas, kellest kuningas möödus oma onu, Burgundi hertsogi Philippe Hea kõrval: “See peaks olema Prantsusmaa kuningas? Ratsu ja ratsanik kokku ei maksa kahtkümmet frankigi!” Rahvas tundis instinktiivselt, et võimu kohuste hulka kuulub ka esinduslikkus. Ning väljendas seda drastilise kujukusega.

Louis XI, Valois’de sugukonna valitseva liini võsu, oli ihne, mis burgundlase toreduse kõrval eriti pidi paistma silma. Olgugi kokkuhoidlikkus kodanliseks vooruseks, — ning just prantslased on tuntud kokkuhoidliku rahvana, — kuid millal on ihnsus olnud esinduslik? Mitte ilmaaegu pole Molière, prantslane, kirjutanud “Ihnsa”, milles rahvuslik voorus käändununa rahvuslikuks paheks armutult naelutatakse kaaki.

Ükski rahvas ei taha olla esindatud oma pahede, vaid oma vooruste kaudu. Kes aga esindab rahvast silmapaistvamalt, kui ta valitseja, ta suverään?

Hellemalt, kui teatakse arvata, suhtuvad rahvad oma valitsejate esindusvõimeile, on nende esindusvormide teravaimad kriitikud.

*

Rahvas, kes ei sünnita ise endale isandaid, peab sallima võõrast võimu. See on muidugi vihatav.

Meie pidime alistuma võõrale võimule nõnda kaua, et kui selle viimaks endast raputasime, siis tükil ajal me ei tahtnud alistuda ühelegi, ka omaenda võimule mitte. Võõra võimu vihkamine oli käändunud võimu hülgamisele üldse. See on meie ajalooga seletatav, kuid sellest hoolimata rumal: mitte alati pole psühholoogiliselt mõistetav ühtlasi loogiliselt põhjendatav.

Ent kui me ei salli võõraid, võõrasvõimu pärandatud sümboleid, võõra võimu tarvitatud märke, atribuute, insignia‘id meie omavõimu tõlgendajana, siis see on samavõrra psühholoogiliselt tõsi kui ka loogiliselt õige.

Eks ole: see oleks väljakannatamatu, kui eesti konstaabel kannaks endist vene gorodovoi mundrit?! Lihtsalt pöörane mõte! Ja ometi sisuliselt, n. ö. materiaalselt substantsilt, on eesti mees, kes ükskord kandis “kardavoi” mundrit ja nüüd konstaabli oma, üks ja sama. Kuid kummalgi korral ta esindab midagi muud; ta tähendab muud, tähistab uut.

Eesti konstaabel on eesti riigivõimu funktsioon, Eesti omavõimu sümbol. Tal peab olema oma vorm.

Inimloomu ideaalne kardinaalnõue on idee ja kuju vastavus, adekvaatsus. See on see sügavam mõte, mille pärast eesti politsei ei või kanda univormi, mis pisemalgi määral tuletaks meelde endist politseimundrit siin maal ja ühes sellega endist võimu.

*

Täpselt samal põhjusel ei võinud Kemal Pascha [Atatürk], uue Türgimaa ghazi, kes vääranud sultanite võimu, asuda mõnesse endisesse sultani lossi. Endise pealinnagi ta jättis maha ning püstitas Ankaras vähesed aastad tagasi endale uue residentsi.

Uus ideoloogia nõuab uusi sümboleid. Kemali läänlus täie konsekventsiga nõudis ka läänlikke ehitusvorme. Ankara presidendi-palee kavatsejaks ja teostajaks kutsuti Viini arhitekt Clemens Holzmeister. Napp, karge, kristalne on ta teos, moodsais lääne vormides, mida meil vahest arvatakse lööksõnaga “kaststiil” võivat likvideerida, aimamata, et need vormid tunnistavad sügavast antiik-arhitektuuri austusest, et nad õigupoolest on uus, meieaja klassitsism, mille proportsioonid sageli on tuletatud innukast antiiksete ehituste proportsioonide stuudiumist.

Kuid see pole oluline. Need vormid ja proportsioonid poleks halvemad, kui nad oleksid vabalt leiutatud ja loodud. Oluline on, et uus idee saab adekvaatse kuju, uus vaim vastava vormi, uued tungid uusi sümboleid. Kui Kemali palees võime märkida vanu idamaisi elemente, nagu sammastega piiratud siseõu basseiniga, siis ei ole meil siin tegu formaalse motiiviga, vaid klimaatilistest oludest tingitud materiaalse substantsiga, puhtpraktilise vajadusega, mille formaalne käsitlus aga on teostatud uues vaimus.

Kõik suured valitsejad ühtlasi olid suured ehitajad. Sest nad teadsid, et miski ei esinda nii mõjusalt kui arhitektuur, olulisima sümbol. Ja samuti nad teadsid, et võim kohustab esinduslikkusele.

*

Meie esimene rahvaesindus Asutava Kogu näol algatas ka esimese ning siiamaale ainsa ulatuslikuma esindushoone, riigikoguhoone ehitust. Kuigi see on rajatud endise ordulossi alusmüürele, ei meenuta hoone oma vormes ometi ei saksa orduvõimu ega pärastist vene tsaarivõimu. Me võime siinkohal jätta täiesti kõrvale küsimuse riigikoguhoone kunstilisest väärtusest; vaidlematu on aga see, et see hoone taotleb leida eesti omariiklusele omapärast ehituslikku kuju. Mitte saavutus ei huvita meid sedapuhku, vaid tahe oma näo järele ning mehisus kanda seda nägu.

Sedalaadi esindustahet tunnustame ka kaitseväe kalmistule püstitatud mausoleumis, mis ulatuselt teadagi hoopis väiksem ja ülesandeilt hulga spetsiaalsem. Olgu esteetiline hinnang selle ehituse kohta kui erinev tahes, kuid selle kohta, et siin avaldub tahe omapärasele esinduslikule vormile, ei saa erapooletul vaatlejal olla kahtlust.

Esinduslikke sihte taotlemata oleme iseseisvuse ajal ehitanud mõnd muudki, mis meie iseolemist ja omaloomingut esindab. Tuletan meelde omal ajal erakonnademagoogilistel põhjustel nii palju siunatud Tallinna—Pirita vahelist mereäärset teed; või Tartu—Petseri raudteed ta jaamahoonetega, mis nii meeldivalt-omapäraselt erinevad veneaegsetest vaksalitest.

Need on mõned näited sellest, mis me ise oleme teinud, oma tahtmise järele. Palju seda ju ei ole. Üheks takistajaks aga, et seda pole rohkem, on see, et me nii palju oleme pärinud endistelt aegadelt ja võimukandjatelt. Ja see mineviku pärandus kahjuks — ütlen meelega kahjuks — on sageli veel võrdlemisi heas, kasutamiskõlvulises korras, nii et ta küünib rahuldama meie materiaalseid tarbeid, hüljates, et mitte öelda haavates meie ideoloogilisi nõudeid.

Kuid see mineviku pärandus ei seisa ainult hoonete näol maal ja linnades, see istub meil ka kontides ja ajudes, ikka veel. See sai isegi uut toitu emigrantluse lainelt: ammuks see oli, kui igal sammul kuulsime endi omataotlusi ükskõik mis alal halvustatavat kõrgi lausega: “meil Peterburgis…” Seda lauset nüüd küll enam ei kuule, või siis väga harva — konjunktuur pole talle soodus —, kuid seda mõeldakse ja selle järele talitatakse paraku veel liigagi sagedasti. Teiste sõnadega, meil on veel küllalt elementi, kes tänavail eesti konstaabli asemel meelsamini näeks vene “kardavoid”: oli ikka nagu toredam…

*

Vabariigi rajamisest peale meil on pidevalt püsinud päevakorras riigipea esindushoone, riigivanema residentsi küsimus, riigipoliitiliselt esindavaima hoone küsimus. Seegi on olnud kaua aega erakondliku demagoogitsemise objektiks, mis loomulikult takistas küsimuse julget asetust ja ülesande resoluutset lahendust. Tüütuseni on korratud ja jorutatud ka selle vajaduse puhul meie vaesusest. Ning tänu sellele halemeelsele jorutusele oleme oma “vaesusega” omandanud ja sisustanud maja Toompeal vene katedraali taga, oleme korraldanud vastavad ruumid Toompea lössis, oleme remontinud ja laiendanud Kadrioru lossi, — sest lõppude-lõpuks kõik demagoogitsemine ometi ei suutnud eitada riigivanema väärilise residentsi materiaalset vajadust. Kuid oma riigivanema oleme pannud kolima paigast paika!

Kadrioru lossi määramisega riigivanema residentsiks oleme, paistab, nüüd rahuldanud esindushoone materiaalse vajaduse. Kuid ma tõrgun ütlemast “lõppeks”, vaid tahan rõhutada “sedapuhku ja esialgu”. Kadrioru loss on küll väärseim ja väärikam mineviku pärandus, kuid ta ei tõlgitse, ei sümboliseeri meie iseolemist, meie ideoloogiat, meie suveräänsust. Ning ma ei kahtle, et varem või hiljem ehitame oma riigivanemale ise vastava residentsi. Ja kui me praegu ning ajutiselt sellega lepime, siis ainult seepärast, et Kadrioru lossi vormid on muutunud kuidagi ajatumaks, et nad liig teravalt-vastuvõtmatult ei meenuta viimast võimu, vene võimu meie maal, kuna need vormid ise ei ole venelised. Kuid tehkugi ajalooline vahemaa nende vormide ilu, nende esinduslikku kõnet teatud viisil absoluutseks, tulevased põlved sellest hoolimata hakkavad üha teravamalt tundma, et nad pole meie omad, meie ideoloogiale vastavad. Ning tunnetades arhitektuuri sümbolina püstitatakse uus tõeline eesti riigivanema residents.

Kui hiljuti meie majandus- ja äriringkonnad kinkisid riigile Oru lossi riigivanema suveresidentsiks, siis on ses žestis kahtlemata palju head tahet ning arusaamist sellase asula materiaalsest vajadusest. Kuid teisest küljest on selge, et ilma väga põhjaliku ümberkorralduseta ei ole kujuteldav, et ühe endise Peterburgi rahatuusa, olgugi luksuslikust datsch’ist võiks saada väärikas, meie esindustahet peegeldav eesti riigivanema suveresidents. Möönatagu, paik on võrratu, imponeeriv aineline väärtus väljaspool kahtlust, kuid vormid, see meelsuse ja ideoloogia peegel, palja väärikusegi mõttes on, õrnalt öelda, sündmatud, — sedavõrd tüübiliselt vene-kupeetslikult renommistlik on oma algupärasel kujul too talmi-toredus, mis simuleerib itaalia renessanssi.

Paljas kuuluvus teatud stiili ei määra üksikteose väärtust. Stiil on nagu keel; samas keeles aga võib lausuda sügavaid tõdesid ja lobiseda tühja, võib teenida jumalat ja laulda lorilaule. Keel on neutraalne vahend, kõne määrab vaim. Samuti on see või teine stiil iseenesest neutraalne, oluline on see, mis tema vormide abil üteldakse, mis meelsuses ja vaimus seda üteldakse. Oru lossi vaim ja meelsus on meie riikliku esindustahte tõlgitsejaks võõrad ja väärad.

Isegi puht-esteetilisest küljest, formaalse viimistluse mõttes, ei kannata Oru loss võrdlust Kadrioru lossiga. Siin tuleb resoluutselt ümber ehitada, ümber korraldada, ümber vormida.

*

Kui uhke oleks olnud rajada sootuks uus ehitus. Kingi algatajail aga on olnud küll majanduslikku instinkti ja kalkulatsioonivõimet, kuid puudus on tulnud loomingulisest fantaasiast. Muidu oleksid nad kinkinud riigile Hara saare, selle pärli meie ranniksaarte hulgas Loksa lähedal, Hara küla all. Koristades sealt mõned vanad logud ja kõdunevad Stenbocki suvilad, oleks võinud planeerida kogu saar ning rajada suviloss ühes aia ja pargiga, tiikide ja kaevudega, vajaliste kõrvalhoonetega, omaette sadamaga meie parimate arhitektide ja kunstnike koostööl, tõeline eesti riigivanema suveresidents, mis peegeldaks meie vaimlist palet, meie riiklikku esindustahet.