Venemaa julgeb Euroopat rünnata, kuna zombiinstitutsioon NATO ei ole tegelikuks sõjaks üles ehitatud. Uus Euroopa allianss, mille keskmes on Ukraina, peab haarama initsiatiivi ja tõestama Venemaale, et hirmu ei tunta. Putin, nagu ka Trump, ründab ainult neid, keda ta peab nõrgaks, kirjutab sõjanduse ja süsteemiteooria analüütik Andrew Tanner.

Et Venemaa peab sõda kogu Euroopa vastu, on tänapäeval kõige ebamugavam tõde, mida poliitikud ja poliitikakujundajad on otsustanud iga hinna eest vältida. Just hirm selle tõe ees, mitte Ukraina toetamine, õhutab Moskvat rünnakuid Euroopa vastu paratamatult laiendama ja eskaleerima.

Kahjuks on olukorra halvenemise peatamiseks ainult üks tee ning see tähendab teha täpselt vastupidist sellele, mida enamik välispoliitikaeksperte praegu soovitab. Selle asemel, et pidevalt püüda karu mitte ärritada, on ammu möödas aeg kehtestada ja jõustada ennetavaid tagajärgi, millele too päriselt tähelepanu pööraks.

See võib tähendada mõne Vene sõjalaeva tõsist kahjustamist merel. Ja/või õhutõrjetsooni kehtestamist Dneprist lääne pool.

Jah, see tähendab sõjariski võtmist. Kahjuks tuleb selle eest maksta sellist hinda.

Moskva korraldab praegu NATO riikides plahvatusi üksnes seetõttu, et venelased on üsna kindlad, et sisulise vastulöögi tõenäosus on null. Kuni neile valu ei tekitata, jätkuvad need kompavad rünnakud ning muutuvad üha tõsisemaks, kuni keegi surma saab.

Ja mis sellele järgneb? Kas NATO vahetab äkitselt käiku ja hakkab vastu võitlema? Vaevalt. NATO olemasolu põhineb heidutusel, mis on teine viis öelda, et tegelikuks sõjaks pole see lihtsalt üles ehitatud.

Zalužnõi hiljutine avaldus, mis tekitas palju vastukaja, et Ukraina ei saa kunagi NATO liikmeks, on sajaprotsendiliselt täpne. Ja ilmselt ongi nii parem. NATO on zombiinstitutsioon, millel pole enam muud eesmärki kui Venemaa süstemaatiline lepitamine, vältimaks sisemist kriisi, mis paljastaks kõige keskmes oleva blufi.

NATO eksisteerib selleks, et takistada ühelgi liikmel astumast Venemaa vastu samme, mis võiksid teised liikmesriigid vastulöögi alla seada. Iga rünnak NATO vastu kujutab endast NATO läbikukkumist ning seetõttu ei tohi ühtki rünnakut selleks tunnistada, kuni vähegi leidub võimalust seda eitada.

See on selle institutsiooni karm poliitiline tegelikkus. Leegion eksperte ja professoreid läheb seda tunnistamast keeldudes hauda, kuid tegemist on lihtsalt ühe erakordselt ebamugava tõega.

Vene ründedroonid on korduvalt ületanud riigipiire, et pommitada NATO riike nagu Poola ja Rumeenia. Rünnakukatsed droonidega tundlike objektide vastu nurjusid üksnes seetõttu, et venelastel polnud õnne.

Poola tabamine Moskva tiibraketiga ja katse rünnata drooniga Ukraina transpordilennukit on kõik ühe ja sama mustri osad. Juhtumid muutuvad üha tõsisemaks, kuni inimesed hakkavad surema ning NATO keeldub endiselt adekvaatselt reageerimast.

Peaaegu mitte keegi, kellel on autoriteeti või mõjuvõimu, ei nimeta neid rünnakuid selleks, mis need tegelikult on – sõjalisteks aktideks – ega nõua vastavaid vastumeetmeid, sest Lääne mõttemaailmas domineerib täielikult absurdne sõjamütoloogia. Teadusliku protsessi asemel käsitletakse sõda suure narratiivi kriitilise pöördepunktina, nähtusena, mille ülesanne on õigustada kellegi ideoloogiat ja koguni Lääne tsivilisatsiooni enda olemasolu.

Seda teed minnes ootab alati ja igavesti ees lüüasaamine. USA sai selle õppetunni just Iraanis, kujutledes, et kui heita lihtsalt 13 000 pommi kindlaksmääratud sihtmärkidele, saab vaenlane automaatselt lüüa ja peab alistuma. Ning nüüd kontrollib Iraan Hormuzi väina, samal ajal kui võimsad Ameerika Ühendriigid ei suuda kaitsta laevaliiklust selle elutähtsa veetee kaudu. Geopoliitilise ajaloo seisukohalt on tegemist maailma muutva, kogu planeeti vapustava sündmusega.

NATO näib olevat otsustanud teha täpselt sama, samal ajal kui Putini Venemaa märatsev nakkus püüab ennast levitada. Euroopa ühised huvid lähevad üha enam vastuollu NATO omadega, sest allianss keeldub järjekindlalt täitmast oma ainsat õiguspärast ülesannet: heidutada Venemaad ründamast. Mõnikord tähendab see ise vastu löömist.

Ja mitte mingi rumala poosetamisega nagu küberrünnakud. Teras peab sulama. Võimekused tuleb hävitada. See on ainus hoiatus, mis peatab libisemise veelgi halvema poole.

Kummalisel kombel on Euroopa korraga Venemaa rünnaku suhtes meeleheitlikult haavatav ja samal ajal strateegiliselt sel määral haavamatu, et see määrab Venemaa kaotuse igas tõelises sõjas juba ette. Täiemahulise sõja korral tekitaksid Venemaa ballistilised raketid ja droonid kogu Euroopas tõsist kahju ning nende peatamiseks pole lihtsalt piisavalt püüdurrakette. Kuid samal ajal on Euroopa rahalised võimalused ja olemasolev sõjaline jõud enam kui piisavad selleks, et hävitada Moskva raketi- ja droonitootmise liinide põhialused, mida – erinevalt paljudest Iraani tootmisrajatistest – ei ole mägede alla peidetud.

Just seepärast jäävadki Moskva rünnakud Euroopa vastu piiratuks ja hoolikalt doseerituks. Putin ei suuda võita täiemahulist sõda kogu Euroopa vastu, kuid tal on väga vaja, et Euroopa juhid, keda on õpetatud käituma nii, nagu oleks iga sõda totaalsõda, jätkaksid teesklemist, et niipea kui nad mõnd Vene sihtmärki pommitavad, pääseb kogu põrgu valla.

Venemaa Euroopat kontrolliva refleksiivse mõju tuum on Lääne tahtlik otsus sõda valesti mõista. Kui selle tegelik olemus laialdaselt omaks võetaks, variseks kogu Lääne tsivilisatsiooni alus tolmuks ning paljude jaoks on parem hoida zombiinstitutsioone elus kui tunnistada ammu vajalikku reformi.

Elu ise on sõja vorm, sest kõik looduses võitleb entroopia ja nappuse vastu. See ei tähenda, et kogu sõda ja sõjapidamine peab olemuslikult olema vägivaldne – see on väide, mille Lääne mõtlejad on omaks võtnud, sest see delegitimeerib automaatselt igasuguse võitluse viimatiste võitjate vastu.

Teisisõnu püüavad möödunud ajastu võitjate järeltulijad keelata omaenda järglastele tööriistu, mida nad ise kasutasid oma positsiooni kindlustamiseks. See on inimkonna vanim lugu.

Vägivalla kasutamine on taktika, mida rakendavad inimesed, kes usuvad, et nad pääsevad sellest karistuseta, nii et miski, millest nad hoolivad ja millest nad sõltuvad, ei saa kahjustada. Just pettekujutelm, et vägivald ei too kõigile asjaosalistele kaasa kõrget hinda, muudabki selle vältimatuks.

Teise põse ettekeeramine on väga hea grupisituatsioonis, kus vägivaldsed inimesed muudavad oma tegevusega end heidikuteks ning inimesed üldiselt ei soovi oma igapäevaelus vägivallaga kokku puutuda. Aga ilma olukorrata, kus valdav enamus inimesi tunnustab ja järgib mõningaid põhialuseid – näiteks seda, et teistele maadele ei tungita ja tervete rahvaste identiteeti ei püüta hävitada –, siis teise põse ettekeeramine on hullem kui alistumine: see on käitumine, mis muudab lõpuks kogu koostöö võimatuks.

Siis lakkavad toimimast turud, ühiskond ja poliitika ning algab ennasthävitav laskumine lihtsa türannia poole.

Ilmselgelt ei tohi langeda lõksu, kus agressorile vastatakse samasugusel moel, löök löögi vastu, sest see annab talle teistsuguse kontrollivormi sinu käitumise üle. Samuti ei ole kohane korraldada totaalset vasturünnakut.

Kuid edastada tuleb kineetiline sõnum – selline, mis kinnitab valmisolekut teha just seda üht asja, mille tegemist venelased peavad võimatuks. See on ainus viis nende bluffi paljastada. Seda tuleb teha, sest iga märk edu saavutamisest sünnitab uusi katseid.

Muide, just seepärast on Trumpi poolt Iraanile pidevalt esitatud ultimaatumid alati viga. Kui sa ähvardad millegagi ega vii ähvardust täide, muutub ähvardus tühjaks. Siis oled sattunud usaldusväärsuskriisi, kus vaenlasel on igati põhjust sind veelgi rohkem proovile panna, et näha, mille kohta sa veel blufid. Lõpptulemus: kaotad veel rohkem või oled sunnitud oma kõige hullemaid ähvardusi ellu viima, mis tähendab, et sul pole enam ruumi eskaleerimiseks ega võimalik enam ühtki ähvardust jõustada.

Kellelgi ei tohiks olla illusioone selle suhtes, millises seisus on Ukraina sõda 2026. aasta augustis. Putini räige ebaõnnestumine Ukraina alistamisel on viinud ta olukorda, kus ta peab bluffima valmisolekuga võitluseks, mida ta ei saaks lootagi üle elada ja mida ta seetõttu kunagi alustama ei hakka. Tema rumalat sõda Ukrainas on üldse võimalik jätkata üksnes seetõttu, et NATO kõrgemad juhid on tõestatult karjeristidest argpüksid, kes korraldavad ainult suuri rahvusvahelisi õppusi ja teesklevad, et see paneb moskoviitide jalad värisema ning saavutab vajaliku heidutuse.

Venelastel on endiselt võimsaid sõjalisi vahendeid, mida Ukrainas ei kasutata. Neil on tuumaallveelaevad ja hulgaliselt Iskanderi rakette, mistõttu täiemahuline sõda Euroopaga ei jääks veretuks. Ma ei ütle, et eurooplased peaksid asuma endale haudu kaevama. Keegi ei taha totaalset sõda ega isegi laiaulatuslikku tulevahetust. Igaüks võib vaadata Pärsia lahe riike, et näha, milleni selline olukord välja viib.

Kuid NATO ja Venemaa vahelise sõja lõpptulemus oleks endiselt väljaspool igasugust kahtlust, isegi kui USA otsustaks sellest kõrvale jääda. Võidu saavutamiseks võib kuluda mõni aasta, kuid Euroopa sõjalise potentsiaali matemaatika võrreldes sellega, mida Moskva suudab praeguses olukorras Ukraina sõjategevusest kõrvale tõmmata, on halastamatu. Kui Venemaa oleks tõepoolest valmis riskima täieliku kaotusega, oleks Ukrainat varustavaid NATO sõlmpunkte pommitatud juba aastaid tagasi.

Tänapäeval teavad venelased, et maavõitluses võivad nad parimal juhul loota ehk 20 kilomeetri sügavusele sissetungile üle Läti või Soome piiri, enne kui pealetung seiskub ja hakkab tagasi pöörduma. Allveelaevadel põhinev kampaania Euroopa laevaliikluse vastu kestaks võib-olla kuu aega, enne kui Vene allveelaevade halastamatu kurnamine merel ja löögid nende kodusadamatele oleksid mere orkide alustest puhastanud. Kolmas Atlandi lahing oleks midagi sootuks muud kui kaks esimest.

Moskva peaks lisaks otsustama, kas saata 60 Iskanderi raketti kuus Euroopa või Ukraina vastu – ning võite kindlad olla, et Ukraina teeks kõik endast oleneva, et Moskva enda tekitatud eksistentsiaalset kriisi ära kasutada. Saksamaa Tauruse tiibrakettide varud suunataks tõenäoliselt Iskanderi tootmise tarneahela kriitiliste sõlmede vastu ning koos Ukraina Flamingo-rakettide, ründedroonide ja muude relvadega, mis koormaksid ja hajutaksid vaenlase õhutõrjet, oleks Venemaal vähe lootust ennast kaitsta.

Seega on igasugune moskoviitide ähvardus pidada Euroopaga täiemahulist sõda, välja arvatud sõna otseses mõttes Saksamaa ja Poola marss Moskvasse Prantsusmaa tuumaseente varjus, lihtsalt ebausutav. Euroopa peab valmistuma sõjaks Venemaaga, kuid ei tohi piirata oma tegevust kartusest seda kogemata alustada, sest just see provotseerib Venemaa edasist agressiooni. See pole arvamus, vaid tõendatav käitumisteadus.

Peaaegu ainus, mis praegu takistab Putini lähikonnal teda kiiresti ametist kõrvaldamast ja Ukrainast taganemast, on lootus kuidagi kaotuse lõugade vahelt välja tõmmata midagi, mida nad saaksid võiduna maha müüa. Mitte keegi neist ei taha Putini eest surra, kuid kõik eelistaksid temaga kaasa sõita ja säilitada senist status quod nii kaua kui võimalik. Täiemahuline sõda NATO-ga või isegi valitud Euroopa riikidega lööks kõigi nende lootustele ja unistustele lõplikult ukse kinni.

Just nii saabki selgeks, et täiemahulist sõda ei tule kunagi ning Putini praegune kompavate rünnakute kampaania paljastab üksnes tema tegeliku positsiooni räige nõrkuse. See on nii ilmne bluff, et valus on näha, kuidas keegi seda välja ei kutsu. Ma ei ole iisraellaste fänn, kuid vaadake, mida nad on Iraani mistahes tõsise provokatsiooni ees juba kaua teinud. Nad löövad piisavalt kõvasti, et oma sõnum kohale viia, ning peatavad siis tegevuse. Mõlemad pooled on tulistamise lõpetanud, samal ajal kui Iraan mängib rahuliku südamega Trumpi meeskonnaga.

Ukraina sõda on jõudnud punkti, kus ukrainlaste jätkuv verine ohverdus tapavööndis ning tsiviilelanike üha kasvavad kaotused nõuavad ausat hinnangut sellele, kus me praegu oleme ja kuhu liigume. Eurooplasi hakatakse väga varsti tapma, sest NATO keeldub oma ülesannet täitmast. NATO juhid teevad kõik endast oleneva, et vältida võitlust Venemaaga, mis on olnud vältimatu alates 2022. aastast.

Ajalooliselt on see katastroofiretsept, mis sunnib kontrollimatule eskalatsioonile – täpselt sellisele tulemusele, mille pärast Lääne inimesed alati muretsevad!

Oletame, et lõhkeainet vedav Ukraina lennuk saab Vene droonilt tabamuse ja kukub alla asustatud piirkonda. Kui NATO ei käivita sellele vastuseks ulatuslikku sõjalist operatsiooni, siis millal ta seda üldse teeks? Hirm paljastada oma lubaduste õõnsus võib institutsioonide juhid kergesti paanikasse ajada.

Selle asemel on õige poliitiline vastus olukord enda kontrolli alla võtta: haarata initsiatiiv, astudes samme, mis annavad Moskvale selgelt mõista, et Euroopaga mängimisel on oma hind. Kui NATO seda ei tee, peab kiiresti tekkima uus Euroopa allianss, mille keskmes on Ukraina. Ning seejärel laienema Jaapani, Lõuna-Korea, Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada ja mõne teise terve mõistusega riigini. Kõigini, keda Venemaa ohustab.

Euroopa peab alustama koordineeritud kampaaniaga, et hõivata võimalikult palju Venemaa varilaevastiku aluseid, ning neid saatvat Vene sõjalaeva või kahte tuleks samuti droonidega tabada. Kui sellest ei piisa, et sõnum kohale viia ja lõpetada need moskoviitide rünnakud Euroopa vastu, võib osutuda vajalikuks alla tulistada lennuk, mis jälitab Euroopa mereväealuseid, või isegi lasta torpeedoga põhja mõni Vene allveelaev, mis tabatakse merealuste kaablite läheduses varitsemas ning mis ei tõuse kohe pinnale ega lahku.

Jah, see on eskalatsioon. Just selles asi seisnebki. Tõestada täiesti üheselt, et hirmu ei tunta.

See ei ole akadeemiline küsimus ega tühine filosoofiline vaidlus. See on praeguse geopoliitilise olukorra materiaalne diagnoos. Süsteemid on võimelised tootma mitmesuguseid tulemusi. Paremaid tulemusi saavutad siis, kui mõistad kogu mängu olemust ning reageerid sellele kohaselt.

Ma pole kunagi olnud Rooma-fänn, kuid vana ütlus „kui tahad rahu, valmistu sõjaks“ pole Euroopas tänapäeval kunagi varem olnud tõelähedasem. Ukraina sõda ja koos sellega kogu Venemaa kavandatud sõda Euroopa vastu, mille eesmärk on taastada NSV Liit, võivad lõppeda juba sel aastal, kui Euroopa astub lõpuks samme, mida ta oleks pidanud tegema aastaid tagasi.

Vähemalt tuleb Euroopa sõjalised varud täielikult Ukrainale avada, eriti õhutõrjevaldkonnas. Aitab teoreetilisest valmisolekust kõigiks võimalikeks stsenaariumideks – on haiglaselt irooniline, et Euroopa riigid klammerduvad Patrioti püüdurrakettide varude külge, mis on täiemahulise sõja puhuks niigi haledalt ebapiisavad, samal ajal kui ukrainlased surevad täna selle nimel, et muuta seesama sõda Venemaa jaoks reaalselt mõeldamatuks.

Mitte et mind tegelikult huvitaks, kui keegi peab mind sõjaõhutajaks, kuid nende väheste pärast, kes vajavad siinkohal täpsustavat märkust, olgu see öeldud: mulle ei meeldi see, milline maailm on. Ma sooviksin väga, et see oleks teistsugune. Ma ei esita seda käsitlust seetõttu, et peaksin seda stsenaariumi heaks, vaid seetõttu, et olen üsna kindel, et näen kõige vähem halba teed sellest põrgulikust olukorrast välja.

Kui vaenlane tuleb sulle kallale, sest ta usub, et oled nõrk või tegutsemiseks liiga kõhklev, on mõlemale poolele parem teda sellest ettekujutusest võimalikult kiiresti ja põhjalikult vabastada. Aeg-ajalt on kohane vägivald parim abinõu kannatuste lõpetamiseks.

Praegu Ukrainas ja Euroopas peetav tõeline sõda käib režiimi vahel, mis on kogu oma võimu investeerinud teatavasse narratiivi iseendast ja maailmast, ning kõigi teiste vahel. Venemeelne narratiiv väidab, et Venemaa on kristliku maailma tõeline süda, Kolmas Rooma, kellele on määratud valitseda ülejäänute üle nende endi hüvanguks. Lootust võib alati leida vaenlase otsustavuses mängida oma osa vastavalt etteantud stsenaariumile.

Euroopa, mida on nõrgestanud kõik need tänapäevased mõjud, mille vastu Venemaa väidetavalt seisab, toetab Ukraina vastupanu, sest on liiga nõrk, et Venemaa jõule kunagi otseselt vastu astuda. Korrapäraselt korraldatakse väikeseid rünnakuid, et provotseerida elitaarseid lolle, kes peavad ennast Lääne tsivilisatsiooni kaitsjateks, kujutama Venemaad tegelikust ohtlikumana. Nende vaenulikkust kasutatakse Venemaa propagandas, et õigustada režiimi väiteid välismaiste mõjude poolt ähvardamise kohta, samal ajal kui nähtava edu puudumist Venemaa allutamisel kujutatakse tõendina Venemaa tugevusest.

Euroopa, mis aga reaalselt saavutaks Venemaa huvide kahjustamise avaliku rünnakuga, pööraks kogu stsenaariumi pea peale. Äkitselt peaks Putini režiim selgitama, miks ta ei suutnud takistada nii nõrgal ja selgrootul vaenlasel talle vastu löömast.

Ja kui kogu Euroopa murrab stsenaariumist välja, mitte ainult Ukraina, siis peavad Venemaa juhid paratamatult hirmu tundma. Putin, nagu ka Trump, ründab ainult neid, keda ta peab nõrgaks.

Ükskõik, kas sa lömastad sipelga või gorilla, kipuvad inimesed hiljem mäletama üksnes seda, et sa lõid midagi puruks. Propaganda saab ülejäänu enda kanda võtta ja veenda inimesi, et tegemist oli tegelikult gorillaga, samal ajal kui sipelgaga tegelemine on märksa odavam.

Ukraina on suurepärane näide. Nii Venemaa kui ka USA propaganda järgi oli Ukraina 2022. aastal kindlasti üks suur ja priske sipelgas. Võib-olla isegi tulesipelgas, kuid ikkagi sipelgas. Tänapäeval hakkavad inimesed kõikjal tasapisi mõistma, et see riik sarnanes pigem kodukassiga, kes on nüüd kasvanud leopardiks. Võib-olla isegi tiigriks.