Euroopa Komisjon on esitanud eelnõu, millega uuendatakse Euroopa uurimismääruse süsteemi ning kehtestatakse esimest korda üksikasjalikumad reeglid piiriüleseks jälgimiseks. See annaks Euroopa riikide politseile teatud tingimustel õiguse tegutseda teise Euroopa riigi territooriumil. Eesti siseministeerium on juba hoiatanud, et kavandatavad muudatused võivad ohustada riikide suveräänsust.
Euroopa Komisjoni ettepaneku artikkel 30 näeb ette, et kui ühes liikmesriigis alustatud kriminaaluurimise käigus jälitatav inimene või ese liigub teise liikmesriiki, võib esimene riik taotleda jälitamise jätkamist teise riigi territooriumil. Tavakorras tuleb selle kestus, tehnilised vahendid ja politseinike tegevuse tingimused kokku leppida mõlema riigi pädevate asutuste vahel. Võõrriigi ametnikel ei oleks sealjuures õigust rakendada sundi ega siseneda eravaldusse ning vastuvõttev riik säilitaks õiguse jälitamine peatada või seada sellele tingimusi.
Murrangulisem on aga kiireloomuline erand. Kui jälitamise jätkamiseks ei ole enne piiriületust võimalik Euroopa uurimismäärust väljastada ja edastada, võiksid jälitajad pärast piiri ületamist tegevust otsekohe jätkata. Vastuvõtva riigi ametiasutust tuleb sellest teavitada, uurimismäärus tuleb välja anda ja edastada hiljemalt 48 tunni jooksul ning jälitamine peab alluma vastuvõtva riigi seadustele ja korraldustele. Kohalik ametiasutus võib selle ka peatada. Kui uurimismääruse täitmisest keeldutakse, võib juba kogutud materjali ettepaneku järgi kasutada ainult juhul, kui see on rangelt vajalik vahetu ja tõsise ohu ärahoidmiseks avalikule julgeolekule.
Võib ette kujutada näiteks juhtumit, kus välisriigi politsei jälitab organiseeritud kuritegevuses kahtlustatavat inimest ja too sõidab ootamatult Eestisse. Praeguse loogika järgi tuleb Eesti ametiasutused võimalikult kiiresti mängu tuua ja nende nõusolek saada. Kavandatava korra puhul võiks välisriigi üksus jätkata jälitamist Eesti territooriumil kohe, filmida ja dokumenteerida jälitatava liikumist ning alles seejärel vormistada uurimismääruse.
Sealhulgas võib kahtlusalune kohtuda enne jälitamise peatamist Eestis advokaadi, ajakirjaniku, tunnistaja või mõne teise uurimise seisukohalt tundliku isikuga ning kohtumise kohta koguneb salvestatud materjali. Kui Eesti hiljem leiaks, et samasugune jälitusmeede ei oleks Eesti enda õiguse kohaselt olnud lubatav, võiks ta tegevuse peatada – kuid see ei tähendaks tingimata, et juba kogutud materjal kaob kasutusest.
Suveräänsuse seisukohalt on see oluline muutus. Riik otsustab oma õigusaktidega, millal võib inimest jälitada, milline ametiasutus peab selleks loa andma, millist tõendit võib kasutada ning millised on jälitatava isiku õigused. Euroopa Parlamendi uuring märgib, et liikmesriigid ei ole seni ühel meelel isegi selles, kas piiriülene jälitamine kuulub eelkõige politseikoostöö või kohtuliku koostöö alla.
Praegu kehtiv süsteem põhineb suuresti Schengeni lepingu eraldi reeglitel. Schengeni lepingu artikli 40 kohaselt võib eriti kiireloomulisel juhul jälitamist teise riigi territooriumil jätkata ilma eelneva loata, kuid kohalikku ametiasutust tuleb teavitada kohe ning jälitamine peab lõppema, kui vastuvõttev riik seda nõuab või kui luba ei saada. Eesti ja Läti kahepoolne kokkulepe näeb näiteks ette, et eelneva loata alustatud jälitamine tuleb Eestis lõpetada, kui luba ei saada, ning kehtestab sellele viietunnise absoluutse ajalise piiri. Uus Euroopa Komisoni ettepanek seoks erandi senisest otsesemalt Euroopa uurimismääruse süsteemiga.
Euroopa Komisjon esitas direktiiviettepaneku 23. juunil 2026 ning see on praegu Euroopa Parlamendi ja nõukogu menetluses. Riigikogule edastati ettepanek subsidiaarsuskontrolliks ning liikmesriikide parlamentidel on võimalus esitada põhjendatud arvamus; menetluse subsidiaarsustähtajaks on märgitud 27. oktoober 2026.
