Pikka aega on arheoloogias valitsenud arusaam, et kiviaegsed kogukonnad olid suhteliselt rahumeelsed ning vägivald piirdus üksikute konfliktidega. Viimaste kümnendite leiud Kesk-Euroopas on selle pildi aga põhjalikult ümber lükanud. Eriti kõnekad on avastused, mis on seotud lineaarkeraamika kultuuriga – Kesk-Euroopa varaseimate põlluharijatega, kelle ühiskond kiviaja lõpus ootamatult lagunes.

Peata surnud Slovakkia põllul

2017. aastal avastasid arheoloogid Slovakkias Vráble küla lähistel nisupõllu all midagi jahmatavat: neli peata inimluustikku, maetud rohkem kui 7000 aastat tagasi asula serva kaevatud kraavi. Järgnevatel aastatel on väljakaevamised toonud päevavalgele aina uusi ohvreid. 2022. aasta suvel leiti samast kraavist 34 inimese säilmed, laotud üksteise peale, ning peaaegu kõigil puudus kolju. Tänaseks on tuvastatud vähemalt 85 peata meest, naist ja last.

Kieli ülikooli bioantropoloogi Katharina Fuchsi sõnul ei ole tegemist juhusliku või sümboolse luude ümbertõstmisega, mida neoliitikumis vahel esines. Kaelalülidel olevad lõikejäljed näitavad selgelt, et pead raiuti maha vahetult surma hetkel, kasutades väikeseid tule- või obsidiaanist nuge.

Lineaarkeraamika kultuuri inimesed olid Euroopa esimesed suuremahulised põlluharijad. Nende esivanemad kodustasid Lähis-Idas taimi ja loomi juba umbes 9000 aastat eKr ning jõudsid 6. aastatuhande keskpaigaks eKr Doonau ja Reini aladele. Mõnesaja aastaga asustasid nad ligi 1500 kilomeetri pikkuse viljaka vööndi Kesk-Euroopas.

Lineaarkeraamika kultuur oli hämmastavalt ühtne: sarnased pikad puithooned, iseloomulikud sissekraabitud mustriga savinõud ja matmiskombed korduvad kogu piirkonnas. Ka muistne DNA näitab, et nad hoidsid geneetiliselt üsna suletud kogukonda, segunedes vähe kohalike küttide-korilastega.

Just seetõttu on nende kultuuri järsk ja vägivaldne lõpp olnud arheoloogidele aastakümneid mõistatus.

Massimõrvad üle kogu Kesk-Euroopa

Vráble ei ole erand. Juba 1980. aastatel avastati Saksamaal Talheimi surmakaev, kus lebas 34 tapetud inimest, paljud neist lapsed, koljud purustatud kiviriistade löökidega. Hiljem on sarnaseid massihaudu leitud Austrias, Saksamaal ja Prantsusmaa piiri lähedal Herxheimis.

Mõned leiukohad viitavad külaelanike täielikule hävitamisele, teised aga pigem ritualiseeritud tapmistele. Näiteks Herxheimis on leitud kümneid tuhandeid inimluid, hoolikalt eemaldatud koljulaed ning lõikejäljed, mis viitavad kehaosade sihipärasele tükeldamisele. Isotoopanalüüs näitab, et ohvrid ei olnud kohalikud – nad toodi kohale mujalt.

Osteoarheoloog Christian Meyeri sõnul ei meenuta need leiud tavalist sõjategevust. „See ei ole lihtsalt naabrite vaheline kaklus maa või ressursside pärast. Näeme väga teadlikke, sümboolseid ja äärmiselt vägivaldseid praktikaid.“

Vráble puhul viitavad uuringud hoopis sisemistele pingetele. Tegemist oli kiviaja mõistes hiiglasliku asulaga, kus elas kuni 1000 inimest kolmes eristatavas „naabruskonnas“. Sajandeid pärast asula rajamist eraldati üks neist sügava kahekordse kraaviga, mille väravad olid suunatud teistest elamurühmadest eemale – selge märk vaenulikkusest.

Mõne põlvkonna jooksul pärast massimõrvu jäeti asula täielikult maha.

Arheoloog Martin Furholti hinnangul võis LBK ühiskond langeda omaenda edu ohvriks. Kiire rahvastikukasv, piiratud viljakas maa ja üha keerulisem sotsiaalne suhtlus võisid viia olukorrani, kus senised koostöömudelid enam ei toiminud.

Leiud seavad kahtluse alla romantilise kujutluse kiviajast kui rahulikust paradiisist. Samas rõhutavad teadlased, et vägivald ei olnud vältimatu: lineaarkeraamika kultuur püsis sajandeid edukalt ning paljud kogukonnad läksid üle uutele eluviisidele ilma veriste konfliktideta.

Vráble kraavid ja peata luustikud tuletavad siiski meelde, et juba kiviaja lõpul oskas inimene pidada organiseeritud, süstemaatilisi ja ideoloogiliselt laetud sõdu – kaua enne metallrelvi, kindlusi ja kirjapandud ajalugu.