Koiduaeg avaldab Poola politoloogi Maciej Pieczyński artikli, mis lähtub ajaloolase Andrzej Nowaki viimasest raamatust Venemaa teemal. Artikkel ilmus algselt juulis 2023 ajakirjas Do Rzeczy ja inglise keeles veebilehel Sovereignty.pl.

Aastal 2002 küsiti Vladimir Putinilt ühes intervjuus, kuidas tema valitsetav Venemaa erineb Stalini-aegsest Nõukogude Liidust. Küsija kavatsus oli ilmselgelt näidata, et Venemaa verejanulise diktatuuri ajad on möödas ning et tema olevik ja tulevik on vabaduse ja demokraatia ajad. 1991. aastal sama ajakirjanikuga peetud vestluses hoiatas Putin kurva näoilmega võimaliku “totalitarismi naasmise” eest. Üksteist aastat hiljem, kui ta oli saanud riigi presidendiks, tegi ta jälle kurba nägu, kuigi kardinaalselt erineval põhjusel. Ta märkis, et võrreldes Stalini ajaga on Venemaa “kahjuks palju väiksem”. Professor Andrzej Nowaki viimane raamat “Kurjuse impeeriumi tagasitulek: Kaasaegse Venemaa ideoloogiad, nende loojad ja kriitikud (1913–2023)” algab mõtisklusega nende kahe ilmeka märkuse üle.

Putin kui Stalini truu jünger

Putinit ei ajendanud sümpaatia kommunistliku süsteemi vastu, vaid pigem kahetsus Venemaa kaotatud territooriumide pärast, mistõttu ta kutsuski Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Sissetung Ukrainasse on katse osaliselt seda “katastroofi” tagasi pöörata. Nagu Nowak märgib, kuigi Venemaa on maailma suurim riik, soovivad venelased (ja mitte ainult Putin ise) ikka rohkem maad. Seda mitte niivõrd vallutamiseks, kui ametliku narratiivi järgi “tagasivõtmiseks” või “vabastamiseks”. See on traditsiooniline vene retoorika. Lõppude lõpuks väidavad mitte ainult Kremlis tegutsevad propagandistid, vaid ka näiliselt tõsiseltvõetavad ajaloolased Puškini kodumaalt, et Venemaa pole kunagi kedagi vallutanud. Ta on alati ainult kaitsnud ennast eelkõige läänest lähtuva võõra agressiooni vastu. Alates keskaegsest vürst Aleksander Nevskist, kes võitles saksa ja rootsi rüütlite vastu, “Poola sissetungijate” vastase rahvaülestõusuni 17. sajandi alguses ja kahest isamaasõjast (esimene Napoleoni, teine Hitleri vastu) kokkupõrkeni “kollektiivse lääne” (USA, NATO, Euroopa Liit) ja tema Ukraina käsilaste vastu on Venemaa alati taastanud endale “õiglaselt” kuuluvat territooriumi ning “vabastanud” sealse elanikkonna. See seisukoht kehtib jätkuvalt ka pärast 24. veebruari 2022.

Andrzej Nowak meenutab Putini kuulsat 2021. aasta juulikuu artiklit, kus ta esitas ideoloogilise ja ajaloolise õigustuse juba ettevalmistamisel olevale sissetungile. “Venelased ja ukrainlased on üks rahvas, üks tervik,” väitis Kreml. See ühtne tervik sai õnnistuse Kiievi suurvürstilt Vladimirilt, kui ta ristiti õigeusku (legendi järgi Krimmis). “Kahjuks” on hilisemad vaenulikud jõud proovinud seda ühtsust korduvalt lõhkuda. Ukrainlaste eraldiseisev rahvusidentiteet on kunstlik toode, mida on levitanud poolakad ja austerlased. Lisaks tekkis iseseisev Ukraina riik 1991. aastal tänu bolševikele, kes esmalt lõid Ukraina NSV. Just bolševikud annekteerisid pärast 17. septembrit 1939 Poolale kuulunud alad Ukraina koosseisu (kuigi ka see polnud õigustatud, kuna need olid tegelikult iidsed Vene maad). Seega suundusid Vene tankid Ukrainasse meenutamaks sealsetele kodanikele, et nad on tegelikult venelased. Tulemused on seni olnud katastroofilised.

Andrzej Nowak ütleb, et Vene imperialismi tänapäevane versioon sündis aastal 1913, kui teatud “imeline grusiin”, nagu Lenin kutsus Stalinit, arendas välja bolševistliku rahvuspoliitika alused. See poliitika eeldas riiki, mis austaks marksismi ideaale, kuid samal ajal oleks äärmiselt tsentraliseeritud Vene riik, pakkudes vallutatud rahvastele maksimaalselt autonoomiat. Seega oli juba neli aastat enne võimuhaaramist üsna selge, et bolševikud jätkavad tsaariimpeeriumi missiooni, lihtsalt kasutades erinevaid loosungeid. Sellest tuleneb Putini ideoloogia sünkreetiline iseloom. Kremli tänapäevane ajaloopoliitika ühendab tsaaride kultust ja õigeusu “Kolmandat Roomat” nõukogude kultusega võidust fašismi üle. Ühisnimetajaks on seesmiselt tugeva ja väliselt laienemisvõimelise supervõimu ihalus. Selles osas on Putin Stalini truu jünger, kuigi ta hoidub otsesest kiidulaulust “punasele tsaarile”.

Nowaki raamatus otsib Poola ajaloolane vastust küsimusele: mis on Vene imperialismi tõeline olemus? Tema arvates on (või vähemalt sooviks olla) agressiivsel Venemaal rohkem, kui võiks arvata Ukraina sõja kontekstis, ühist rahumeelse, avatud ja tolerantse Läänega. Kes usuvad, et Moskva on maailma konservatiivsuse pealinn, kristluse ja patriotismi kindlus ning jõud globalistide vastu, eksivad. Tegelikult on Venemaa rahvusriigi idee tige vaenlane. See pole mingil juhul kommunistliku viiruse ideoloogilise mürgistuse tulemus. Kuigi tänapäeva Vene imperialistlik ideoloogia pärineb peamiselt Jossif Stalini sulest, ulatuvad selle juured kaugesse minevikku. Need lähevad tagasi Moskva vürstiriigi algusaegadesse, mis hiljem arenes tsaaririigiks ja seejärel impeeriumiks, ka nime poolest. Nõukogude diktaator lihtsalt värskendas ajaloolist traditsiooni uue sisuga.

Alguses kogus Moskva ainult Vana-Vene maid, tugevdades oma autoriteeti õigeuskliku maailma keskusena. Kuid 16. sajandil sai temast idapoolsete vallutuste tulemusel paljurahvuseline riik. Siis, 17. sajandil, tekkis dilemma, kas olla avatud maailmale (ehk siis maailmavallutuse käigus pragmaatiliselt osa sealsetest kultuuridest omaks võtta) või eraldada end sellest “mädanenud maailmast”. Esimene valik jäi peale. Venemaa muutus paljurahvuseliseks impeeriumiks, kuid tugeva vene keskusega, mis ei talunud konkurentsi. Vallutatud rahvad pidid tunnistama Venemaa ülemvõimu, alluma tema valitsejale ja unustama oma rahvuslikud vabanemissoovid. Kõige enam võisid nad loota säärasele staatusele nagu Šotimaal Suurbritannia koosseisus: poliitilisele sõltuvusele, säilitades mõninga piirkondliku identiteedi. Juhtiva Vene ajaloolase Aleksei Milleri sõnul oli Ukraina 19. sajandi Venemaal selline “Šotimaa”. Ja ta oleks võinud jääda selliseks ka 20. sajandi lõpus, kui mõelda “kolme vene rahva” ideele, mis ühendas kõik kolm idaslaavi rahvast, kelle juured on Vana-Vene riigis. See loomult imperialistlik idee eitab ukraina ja valgevene rahvuste olemasolu. Ukrainlased aga ei soovinud sellist teed valida. Innustust said nad poolakate rahvuslikust vabadusvõitlusest ja nii otsustasid nemadki võidelda oma iseseisvuse eest.

Pärast NSV Liidu kokkuvarisemist oli Venemaal võimalus loobuda oma identiteedist kui “rahvaste vanglast” ja selle asemele rajada omaenda rahvusriik. Kuid ta ei kavatsenud seda võimalust kasutada. Kõige minimalistlikum võimalus impeeriumi taastamiseks oli ettepanek “taasühendada” kolm idaslaavi rahvast. Iseseisev Ukraina ei sobinud Venemaa suurimatele moraalsetele ja intellektuaalsetele autoriteetidele. Et Moskva valitsust “kolme vene rahva” üle toetas ka Aleksandr Solženitsõn, kes oli antikommunist ja idealiseeris tsaaririiki, on arusaadav. Siiski kirjutas isegi dissidentlik luuletaja ja individuaalse vabaduse eest võitleja Jossif Brodski ukrainlastele, kui nad iseseisvuse saavutasid: “Las fritsud ja lahhid (poolakad) / võtavad teid tagantpoolt mudaonnis…”

Vene intelligentsi suhtumine impeeriumi on ka Andrzej Nowaki raamatu oluline teema. Ei teki küsimust, kas Venemaa on Puškini või Putini maa, sest Puškin toetas imperialismi niisamuti kui paljud teised suurtest vene kunstnikest ja kirjanikest. Mõned uurijad viitavad sellele, et Vene imperialism on suunatud isegi venelaste endi vastu. Impeeriumi eliit võttis 18. sajandil vastu lääneliku kultuuri, mis suurendas lõhet nende ja rahva vahel. See peaks pakkuma mõtlemisainet seoses Venemaa ja lääne eliidi ideoloogilise ühtsusega tänapäeval…

Uusim moevool

Imperialism ja viha rahvusriigi idee vastu on praktiliselt venelaste veres. Kahjuks on selles osas neil palju ühist ka lääne intellektuaalide ja poliitilise eliidiga. Ja Poola jaoks on see võib-olla kõige häirivam peegeldus Nowaki viimases raamatus. Poola ajaloolane uurib põhjalikult akadeemilist arutelu Venemaa ja NSV Liidu üle aastate jooksul lääneriikides. Ronald Reagani kuulsaid sõnu “kurjuse impeeriumi” kohta peeti pikka aega solvavaks ja ebaõiglaseks hinnanguks. Kui silmapaistvad ajaloolased, näiteks Richard Pipes, kirjutasid NSV Liidu imperialistlikust iseloomust, sattusid nad tugeva kriitika alla. Öeldi, et nende kavatsused ei ole teaduslikud, vaid poliitilised, et nad tegelikult soovisid NSV Liitu lõhestada etnilisi (rahvuslikke) piire mööda, nagu lagunesid teisedki impeeriumid. See muutus aga alles 1980. ja 1990. aastate alguses, kui punane suurriik oli juba kõikuma löönud, et “imperioloogiast” sai, nagu Nowak ütleb, “uusim moevool”. Viimaks ei olnud NSV Liidu imperialistlik ja agressiivne olemus enam tabuteema.

Vene imperialistlik ideoloogia on olnud sajandeid läänevastane. Moskva tahab olla kas “kolmas Rooma”, see tähendab maailma ainus tõeline vaimne (ja poliitiline) keskus, või “teine Rooma”, üks kahest olemasolevast keskusest. Ja kui kumbki ei õnnestu, siis valib ta “tsivilisatsioonide mitmekesisuse” tee, see tähendab “mitmepooluselise maailma”, kus on ruumi paljudele piirkondlikele jõukeskustele oma mõjusfääridega. Seega leidub Kremli mõtteviisis võimalusi kooseksisteerimiseks Läänega. Kuid see tuleb alati Venemaa ja Saksamaa vahel asuvate väikerahvaste arvelt. Nagu tuntud Vene imperialistlik ajaloolane Natalja Narotšnitskaja ütleb, on Berliin ja Moskva ainukesed “Ida-Euroopa korraldajad”. Ainult nemad, kui tugevad jõud, omavad õigust otsustada nende vahel asuvate “pisiriikide” saatus.

Andrzej Nowak märgib, et kommunistlik pärand on oluliselt mitmekesistanud Kremlis kasutatavat imperialistlikku propagandat. Lisaks õigeusu ja traditsiooniliste väärtuste kaitsmisele on Venemaa võtnud endale ka rolli fašismi, rahvusluse ja antisemitismi hävitajana. See omakorda muudab tema retoorika tõenäoliselt atraktiivseks läänele, kus valitsevad vasakliberaalsed vaated. Teatud mõttes on see vanade imperialistlike traditsioonide jätk. Lõppude lõpuks kiideti Katariina Suurt Lääne-Euroopa salongides tema soovi eest tutvustada “valgustuse ideaale” relvade abil Poola-Leedu riigile, mis oli “pimeduse ja sallimatuse” küüsis… Kahjuks peab Lääs imperialismi endiselt väiksemaks kurjuseks kui rahvuslust. Seega on Moskval varuks trumpäss progressiivse, antinatsistliku retoorika näol, mida tugevdab tema võit Teises maailmasõjas. Seega suudab ta “veenda miljoneid vaatajaid väljaspool Venemaad, et ta püüab kangelaslikult vabastada Ukraina Ameerika imperialismi haardest, eemaldades neofašismi või antisemitismi vähi (mis esineb ka teistes Nõukogude mõjuvõimust pääsenud riikides, näiteks Baltimaadel ja Poolas).” Need argumendid, nagu raamatu autor rõhutab, leiavad eriti viljakat pinnase globaalses Lõunas ning võivad veenda ka “progressiivseid” ringkondi Lääne-Euroopas, kus Washingtoni koheldakse sageli Moskvaga võrreldes ohtlikuma vastasena.

Tsivilisatsioonide sõda

Venemaa kui kristluse kolmas ja viimane Rooma ning terve mõistuse pelgupaik moraalsesse ja intellektuaalsesse kriisi uppuva Lääne ees. Venemaa kui traditsiooniline suur vahendaja, kooskõlas teiste “traditsiooniliste” suurvõimudega, eriti Saksamaa ja Prantsusmaaga, tagamas õiglast rahu ja ülemaailmset korda tormide ja rahutuste ajal… Venemaa kui viimane lootus kõigile, kes üle maailma võitlevad Ameerika hegemoonia vastu, ja tõke fašismi ja rassismi naasmise vastu oma piiride ääres… Venemaa kui tsivilisatsioonide mitmekesisuse kaitsja ühepoolse “anglosakside” domineerimise eest.

Nii loetleb raamatu autor propagandanarratiivide laia valikut, mida Putin kasutab oma avalikes ajalooteemalistes mõttekäikudes.

Andrzej Nowaki raamatu lugemine võib viia järelduseni, mis üllatab paljusid. Ukrainas käib tsivilisatsioonide sõda. Kuid vastupidiselt sageli esitatud väidetele ei ole see kokkupõrge liberaalse lääne ja konservatiivse ida vahel. Rindejooneks on peaaegu vastupidine konflikt. See sõda käib ühelt poolt rahvusriigi põhimõtte vabalt valida oma arengutee, ning teiselt poolt impeeriumi idee vahel, mis nõuab õigust enda mudelit teistele peale suruda, silmakirjalikult kasutades loosungeid võitlusest “fašismiga”. Venemaa tahab ehitada maailma, mida valitsevad impeeriumid, mitte rahvused.