Briti psühholoog Richard Lynn (1930–2023) kuulus nende teadlaste hulka, kes ei kartnud puudutada teemasid, mida paljud pidasid tabuks. Tema 2001. aastal ilmunud raamat “Eugenics: A Reassessment” pakub põhjaliku ülevaate eugeenika ajaloost ja esitab argumente, miks selle peamised eesmärgid – inimeste intelligentsuse tõstmine, geneetiliste haiguste vähendamine ning ebasoovitavate isiksuseomaduste piiramine – võiksid olla tänapäeva ühiskonnale kasulikud. Lynn toetus mahukatele andmetele intelligentsuse pärilikkuse, sündimustrendide ja sotsiaalsete tulemuste kohta ning väitis, et kaasaegne biotehnoloogia avab võimalusi, mida varasemad põlvkonnad ei osanud ette näha.

Lynn lähtus eeldusest, et üldine intelligentsus (g-faktor) on üks olulisemaid tegureid, mis määrab ühiskonna majandusliku edu, tehnoloogilise innovatsiooni ja stabiilsuse. Ta viitas arvukatele uuringutele, mis näitavad intelligentsuse kõrget pärilikkust (paljudel hinnangutel umbes 50–80% täiskasvanueas) ning seost IQ-taseme ja selliste näitajate vahel nagu haridustase, sissetulek, kuritegevus ning sõltuvus sotsiaalsüsteemist.

Tema hinnangul on modernses heaoluriigis tekkinud düsgeeniline trend: madalama intelligentsusega ja madalama sotsiaalmajandusliku staatusega inimesed saavad keskmiselt rohkem lapsi kui kõrgelt haritud grupid. See toob kaasa genotüüpse intelligentsuse järkjärgulise languse. Lynn nägi selles ohtu tsivilisatsiooni pikaajalisele säilimisele ning riikide konkurentsivõimele. Seetõttu pidas ta intelligentsuse tõstmist eugeenika üheks peamiseks eesmärgiks.

Ta kirjeldas, kuidas embrüovaliku kaudu – näiteks in vitro viljastamise ja preimplantatsioonigeneetilise diagnostika abil – võiks keskmist IQ-d märkimisväärselt tõsta. Kui vanemad valiksid embrüote hulgast välja need, kellel on soodsamad geneetilised eeldused, võiks ühe põlvkonna jooksul saavutada keskmise IQ tõusu umbes 15 punkti võrra. Kuue või seitsme põlvkonna jooksul võiks teoreetiline keskmine IQ jõuda 200 punkti lähedale, kui madalama intelligentsusega seotud alleelid järk-järgult välja sorteeritakse. Kõrgema IQ-ga elanikkonnas esineks Lynni sõnul vähem sotsiaalseid sõltuvusi, vähem vaesust ja neil oleks suur eelis nii majanduses kui tehnoloogilises arengus.

Eugeenika teine peamine eesmärk oleks geneetiliste haiguste ja häirete võimalikult ulatuslik elimineerimine. Lynn käsitles nii monogeenseid haigusi (nagu Huntingtoni tõbi või tsüstiline fibroos) kui ka polügeenseid seisundeid, sealhulgas teatud vähivorme, südamehaigusi, skisofreeniat ja raskeid depressioonivorme. Ta rõhutas, et krooniliste geneetiliste haiguste ravi paneb tervishoiusüsteemidele suure koormuse ja vähendab ühiskonna üldist produktiivsust. Haiguste ennetamine juba enne sündi vabastaks ressursse muudeks eesmärkideks ja parandaks elukvaliteeti. Lynn pidas seda eesmärki kõige laiemalt aktsepteeritavaks, kuna hea tervis on peaaegu universaalselt hinnatud väärtus.

Kolmandaks laiendas Lynn eugeenika fookust isiksuseomadustele. Ta väitis, et kuritegelik käitumine, agressiivsus ja antisotsiaalsed tendentsid on olulisel määral geneetiliselt tingitud. Eriti tõstis ta esile “psühhopaatilise isiksuse” – laiema tunnuste kogumi, mis seostub madala koostöövalmiduse ja kohusetundlikkusega ning soodustab kuritegevust, töötust ja ka teismeliste rasedusi. Niisiis soovitas ta eelistada geenivariante, mis seostuvad kõrgema koostöövalmiduse ja kohusetundlikkusega. Selline elanikkond oleks loomuldasa koostööaltim ja seaduskuulekam, mis vähendaks vajadust politseitöö järele ning tugevdaks ühiskonna sisemist stabiilsust.

Lynn leidis muidugi, et varem eugeenikaga seostatud sunnimeetodid – kohustuslik steriliseerimine, institutsionaliseerimine või abielupiirangud – on tänapäeva demokraatlikes ühiskondades mõeldamatud. Selle asemel nägi ta tulevikku “uues eugeenikas”, mis tugineb biotehnoloogiale. See võiks toimuda vabatahtlikult ja turupõhiselt. Vanemad soovivad loomulikult anda oma lastele võimalikult head stardipositsiooni. Tehnoloogia areng võimaldab tulevikus tõenäoliselt sõeluda välja haigusi ning valida välja kõrgema intelligentsuse ja soovitud isiksuseomadustega embrüoid. Lynn nimetas seda “tagaukse-eugeenikaks” – protsessiks, mida keegi ei pruugi eugeenikaks nimetada, kuid mis sisuliselt seda on.

Mittedemokraatlikes riikides, eriti Puna-Hiinas, nägi ta samas ette riiklikult juhitud programmide loomist. Need võivad sisaldada näiteks raskete häiretega inimeste reproduktiivõiguste piiramist ja riiklikult rahastatud embrüovalikut. Sellistel riikidel oleks aga Lynni hinnangul konkurentsieelis demokraatia ees, kuna neil on võimalus vastavaid eesmärke saavutada kiiremini.