Koiduaeg avaldab intervjuu meie sugulasrahva ersade vabadusvõitluse juhi Boläeń Syreśiga, kes on esinenud ka Eestis ja kohtunud eesti rahvuslastega. Ersa keele emakeelena kõnelejaid oli 2020. aasta andmetel umbes 300 000. Paljud ersad on ka säilitanud oma põlisusu tavad ja maailmavaate. Intervjuu ilmus algselt soome keeles ajalehes Helsingin Sanomat.

Alustame sellest, et me ei räägi mordvalastest. Mordvalased on küll ametlikult Venemaa arvukaim soome-ugri rahvas, kuid Boläeń Syreś täpsustab seda.

“Me ei tohiks kasutada sõna Mordva,” juhendab ta kohe intervjuu alguses.

See viitab tema arvates vene kolonialismile, mis on ersad ja mokšad jõuga kokku surunud üheks ja samaks rahvaks. Ersa ja mokša on omavahel tihedalt seotud sugulaskeeled, mida räägitakse Venemaal Mordva vabariigis ning ka teistes piirkondades Penza ja Nižni Novgorodi lähedal Volga ääres.

Intervjuu toimub sõjaaegses Kiievis, linnas, kus Boläeń Syreś (venekeelselt Aleksandr Bolkin või ukrainakeelselt Oleksandr Bolkin) on elanud alates 1978. aastast. 65 aastat tagasi Mordva vabariigis sündinud Boläeń käsutati Nõukogude ajal sõjaväeteenistusse Kiievisse ja ta jäi sinna elama. Tema naine on ersa ja kodus räägitakse ersa keelt. Boläeńi kraenurgal on valge-puna-must trikoloor, ersade lipp. Rahvarõivaid ta ei kanna.

“Riigijuhid ei riietu rahvarõivastesse.” Nii arvab Boläeń Syreś.

Aastal 2019 valis ersa vanemate nõukogu ta Inäzoriks ehk Suurisandaks, ersa rahvusliku liikumise juhiks. Valimised toimusid iga-aastase põlisusu palve raames. Palvet, mida kutsutakse Rasjken Ozks, on korraldatud Mordva vabariigis alates 1990. aastate lõpust. Sündmusel tuuakse ohvriks härg, süüdatakse kolme meetri kõrgune küünal, kõneletakse surnud esivanematega ja tantsitakse ringis taevajumala Niške Pazi auks. Palvusel on osalenud mitu tuhat inimest. Sama sündmuse raames koguneb vanemate nõukogu, mille koosseisu kuulub ersa intelligents ja aktivistid. Nõukogu on alates 1999. aastast valinud ka inäzori.

“Ukraina ersad pakkusid mind inäzoriks. Nõukogu mõistis, et kogu rahvuslik liikumine tahetakse lämmatada ja otsustas osa tegevusest välismaale viia,” räägib ta.

Syreś oli varem käinud kord aastas kodumaal, kuid ametisse astumise järel kehtestas Venemaa talle sissesõidukeelu. Vene võimud on paika pannud uue, endale sobiva vanemate nõukogu ja inäzorid. Syreśi juhitav nõukogu aga tegutseb edasi põranda all ja kohtub virtuaalselt. Viimati kohtuti eelmise aasta lõpus Eestis (Otepääl). Ersade poliitilistest vaadetest ei teata eriti midagi. Syreśi järgijate hulk ei pruugi olla suur, kuid märkimist väärib liikumine, mida ta esindab. Ta on kindlameelne soome-ugri separatist, kelle arvates saab ersa rahva päästa ainult Venemaast lahkulöömine.

“Algselt austas vanemate nõukogu Venemaa piire. Kui Venemaa muutus õigusetuks riigiks, otsustasime, et tema piirid ei ole seaduslikud,” ütleb ta.

Venemaal tähendab separatism vanglakaristust, kuid Syreśi jutus ei ole hirmust jälgegi. Tegemist on endise Ukraina õhujõudude insenermajoriga, kes osales kunagi Donbassi sõjas. Nüüd osaleb ta Ukraina sõjapingutustes vastavalt oma väljaõppele.

Milline näeks välja ersade riik, ehk Erzäń mastor? Syreśil on kaart juba trükitud. Ersamaa on selles palju suurem kui praegune Mordva vabariik. See vastaks kogu ersade asualale ja sellesse kaasataks ka teisi rahvaid. Riik jaguneb kaheksaks maakonnaks ja Mokša vabariigiks.

“Tahame elada tsiviliseeritult nagu eestlased ja soomlased. Kedagi ei rõhuta. Tatarlastele jääb kaks maakonda. Venelastele jääb oma maakond Sõzrani ümber ja nad saavad omakeelset haridust kuni üheksanda klassini,” räägib ta.

Üksinda ei suudaks ersad Syreśi sõnul iseseisvusele püüelda. Ta kuulub koos oma toetajatega Vaba Volga-Uraali (Idel-Urali) liikumisse, mis ühendab turgi rahvaid tatarlasi, baškiire ja tšuvašše ning soome-ugri rahvaid ersasid, mokšasid, marisid ja udmurte nende iseseisvuspüüetes. Liikumise asutas tatari separatist Refis Kašapov aastal 2018. Samad organisatsioonid kuuluvad ka Vabade Rahvaste Liitu. Seal on lisaks Siberi burjaate, jakuute ja oiraate, mongoli päritolu kalmõkke; tšetšeene, kasakaid ja isegi iseseisva Ingerimaa pooldajaid.

Syreś kinnitab, et nad ei saa toetust “ühegi riigi luureagentuurilt”.

Liit korraldab meeleavaldusi Euroopas ja Ameerika Ühendriikides ning on pidanud koosolekuid Euroopa Parlamendis. Syreś on ÜRO põlisrahvaste püsifoorumil pidanud ersakeelse kõne. Ersade nõukogu on pöördunud ÜRO ja Euroopa Nõukogu poole, et need reageeriksid põlisrahvaste represseerimisele Venemaal.

Syreśi sõnul pälvivad ersad palju kaastunnet Ukrainas, sest “ukrainlased mõistavad meie probleeme”. Mujal maailmas on sõnumi edastamine aga keeruline.

Tema juhitud delegatsioonil ei lubatud osaleda 2021. aastal Eestis toimunud soome-ugri maailmakongressil ja ta pidi oma pressikonverentsi pidama uste taga. “Pärast näidati seda kaks päeva järjest Eesti telekanalitel.” Syreśi sõnul on Eesti ja Soome kartnud neid toetada, sest riigid on tahtnud säilitada suhteid “Venemaad juhtivate kurjategijatega”.

“Nad viitavad rahvusvahelise õiguse järgimisele piiride osas. See on küüniline. Me ei taha välja surra ainult sellepärast, et muidu rikutaks rahvusvahelist õigust.”

“Sõjalise erioperatsiooni” väidetav eesmärk oli tugevdada Venemaa julgeolekut, kuid tulemus on olnud vastupidine: sõjategevus ulatub nüüd ka Venemaa territooriumile. Venemaa on kahtluse alla seadnud naaberriikide piirid, mis omakorda on põhjustanud selle, et nüüdseks on ka Venemaa enda piirid sattunud küsimärgi alla esimest korda pärast Tšetšeenia sõdu.

Kas ersa separatismi tuleks tõsiselt suhtuda? Soome-ugri rahvaid on peetud Venemaa põlisrahvastest kõige lojaalsemateks. Iseseisvuslastesse oleks varem suhtutud kui kuu pealt kukkunuisse. See tundub ikka veel väga ebatõenäoline – kuid siiski veidi vähem ebatõenäoline kui poolteist aastat tagasi.

Kuidas iseseisvumine siis toimuks? Ersadel pole oma diviise. Syreś usub, et Venemaa laguneb Ukraina sõja tagajärjel.

“See on vältimatu. Ei saa olla nii, et Nõukogude Liit lagunes, kuid selle jäänukist moodustatud Venemaa jääb alles. Oleks rumal mitte selleks valmistuda.”

Kui ka Venemaal tuleks võimule uus juhtkond, laseks nad vaevalt põlisrahvastel oma kontrolli alt vabaneda. Syreś kritiseerib Venemaa opositsiooni sellepärast, et see ei hinda teiste rahvuste enesemääramisõigust, vaid soovib eelkõige Venemaad päästa. Aleksei Navalnõi on rääkinud “imelisest tuleviku Venemaast” küsimata, kas kõik tahavad olla osa sellest.

“Meil on erinevad huvid, kuid nendega tuleb rääkida.”

Syreśi sõnul meenutab Venemaa põlisrahvaid ainult siis, kui tal neid vaja on. Bolševikud lubasid omakeelset haridust ja kirjandust, kuid rahvuslik intelligents saadeti vangilaagritesse ja hukati.

“Teises maailmasõjas kutsuti üles üheskoos vaenlasega võitlema. Aga sõja järel 1946–1947 surid ersa külades lapsed nälga.”

1991. aastal Venemaa presidendiks tõusnud Boris Jeltsin kutsus regioone üles “haarama nii palju võimu, kui suudate alla neelata”.

“Mordva vabariik meelitati föderatsiooniga liituma, lubades omariiklust selle sees. Saate valida oma presidendi. Kõik keeled on võrdsed. Nagu alati, peteti,” ütleb Syreś.

1990. aastate alguses toimus ersade rahvuslik ärkamine. Asutati ajakiri Erzäń Mastor ja keelepääste sihtasutus. Kirjanikud ja muusikud muutusid aktiivseks. Hakati korraldama Rasjken Ozksi palvusi. Nüüd on kõik Syreśi sõnul kaotatud.

“Võimud on ajakirja ja sihtasutuse kaaperdanud. Nad täidavad nüüd Moskva tahtmist. Meie pidustused on nad muutnud tsirkusetegemiseks, mille tagant ei paista välja, kuidas ersa rahvust hävitatakse. Eelmise aasta palvusel oli kohal palju julgeolekuteenistuste esindajaid. Lipud olid keelatud. See näitab, kui palju nad kardavad.”

Syreśi sõnul on ersa keele seis halb. “Kõnelejate arv on pidevalt vähenenud. Koolides on üks vabatahtlik tund nädalas. Olen rääkinud ersa keele õpetajatega. Kui vestlus muutub liiga keeruliseks, lähevad nad paari minuti jooksul üle vene keelele. See on kurvastav.”

Syreśi sõnul on ainus pääsetee ersa keele jaoks, et seda hakataks kasutama ametliku keelena kõigis eluvaldkondades – poliitikas, majanduses, kultuuris ja igapäevaelus.

Kõige murettekitavam on ersade arvu katastroofiline langus. Kui 1989. aasta rahvaloenduse ajal elas Venemaal üle miljoni mordvalase, siis praeguseks on neid jäänud alla poole miljoni.

Kuhu on kadunud ersad ja mokšad? Neist on saanud venelased.

Kuidas siis aidata neil taas oma identiteeti leida?

Syreś usub, et see juhtub iseenesest Venemaa hävides.

“Kui pole enam uhke olla venelane, hakkavad inimesed meenutama, kust nad pärit on. Paljud pöörduvad tagasi ersadeks. Vene identiteet ei ole etniline, see on orjuse kompensatsioon. Venelane mõistab, et ta on ori, ja üleval on tsaar ja jumal, kuid ta kompenseerib selle tundega, et kuulub suurde ja võimsasse impeeriumisse.”

Nüüd, Syreśi arvates, on Vene riik hakanud ersasid ka füüsiliselt hävitama, saates neid sõtta.

“Oleme neile tarbekaup. Nad on loonud Mordva vabariigis kolm vabatahtlikku pataljoni. Kuuldavasti pole vabatahtlike värbamine hästi läinud. Hoolimata propagandast mõistavad inimesed, mis toimub.”

Vanemate nõukogu on avaldanud juhendeid, kuidas seista vastu mobilisatsioonile.

“Pole normaalne, et inimene kardab vastu seista riigile, kes tahab teda surma saata ja teisi inimesi tappa.”

Syreśi sõnul on avatud allikatest teada, et hukkunud on 80 Mordvast pärit sõdurit, kuid tema hinnangul on tegelik arv mitu korda suurem.

“Üksnes eelmisel nädalal maeti seitse inimest, kuid neist pole avalikkusele teatatud.”

Ersad võitlevad ka Ukraina poolel. Vähemalt üks neist, ersa aktivist Ledäi ehk Aleksei Veštševailov, on langenud.

Syreśi seisukohad kõlavad vaatenurgast sõltuvalt utoopiliste, ohtlike või innustavatena. Oluline on, et keegi tõstaks kilbile soome-ugri rahvaste olukorra, kus nad hääbuvad Venemaa vangipõlves. Syreśi kaalukaim argument on see, et osana Venemaast pole põlisrahvastel tulevikku.

“Peame tegutsema, sest valikuid pole. Kas õpime end kaitsma või hävime täielikult.”