Rühm pikaajalise teadusliku ja praktilise kogemusega metsanduse asjatundjaid on algatanud petitsiooni, mis hoiatab Eesti metsi ähvardava pöördumatu kahju eest ning nõuab valitsuselt kavandatavate metsaseaduse muudatuste kohest peatamist. Lühikese ajaga üle 2200 allkirja kogunud pöördumine rõhutab, et Eesti vajab läbimõeldud ja teaduspõhist metsandusreformi.
Petitsiooni algatajad on Eesti metsanduse raudvara hulka kuuluvad pikaajalised praktikud ja teadlased, kelle kogemus ulatub aastakümnete taha. Pöördumise taga seisavad endised metsamajandite juhid, peametsaülemad, ministeeriumi osakonnajuhatajad ja säästliku metsanduse eksperdid.
Algatajate nimekiri on esinduslik, koondades valdkonna tippkompetentsi:
- Henn Alton (Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi metsavalve osakonna juhataja 1966–1988)
- Mart Herman (Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi kaitsealade osakonna juhataja 1968–1990)
- Vello Keppart (Luua Metsanduskooli kutseõpetaja 1983–2015, säästliku metsanduse ekspert)
- Enno Kuldkepp (Sangaste metskonna metsaülem, Järvamaa Metsamajandi peametsaülem, Elva Metsamajandi direktor 1972–1991)
- Koit Latik (Sonda metskonna metsaülem, Läänemaa Metsamajandi peametsaülem 1969–1994)
- Lembit Maamets (Metsakorralduse büroo juhataja, metsakorraldaja alates 1982)
- Leo Filippov (Saaremaa Metsamajandi Sõrve metskonna metsaülem 1974–1986, erametsaomanik)
Kogenud eksperdid nendivad oma ühispöördumises, et mets pakub hüvesid kogu ühiskonnale sõltumata omandivormist, kuid viimase veerandsajandi jooksul on Eesti metsapoliitika liikunud vales suunas.
„Enam kui 25 aasta jooksul on metsaseadust muudetud viisil, mis võimaldab metsade jätkusuutmatut majandamist,“ seisab petitsioonis. „See on kahjulik nii elukeskkonnale kui ka maaelule ega taga majanduse pikaajalist toimimist.“
Eksperdid toovad esile mitu kriitilist probleemi, mille ees Eesti seisab. Neist teravaim on üleraie: „Vähemalt kümme aastast on Eestis metsi rohkem raiutud, kui neid juurde kasvab. Seetõttu on majandusmetsade vanuseline struktuur tugevalt rikutud ning ees ootab toormepuudus, mis seab ohtu metsandussektori jätkusuutlikkuse.“
Samuti juhivad algatajad tähelepanu kliima- ja elurikkuse kriisile. „Üleraiete tõttu ei ole Eesti metsad enam süsiniku sidujad, vaid on muutunud süsiniku olulisteks emiteerijateks. Kehtiv metsaseadus süvendab kliimakriisi, selle asemel et seda leevendada,“ märgivad spetsialistid. Lisaks on elurikkus tugeva raiesurve all: „Metsaökosüsteemide haavatavus kasvab – liikide elupaigad kaovad ning väheneb metsade võime pakkuda ühiskonnale olulisi hüvesid puhke-, loodusandide ja kultuurilise väärtuse allikana.“
Murekohtadena tuuakse välja ka maaelu hääbumine ja eakate metsaomanike kaitsetus olukorras, kus “maainimeste elatusmetsad asenduvad tootmismetsadega” ning “kehtiv metsaseadus võimaldab äripraktikaid, mis viivad metsade väljapetmiseni eakate käest.”
Metsanduse asjatundjad on äärmiselt kriitilised Kliimaministeeriumis ettevalmistatavate metsaseaduse muudatuste suhtes, mis nende hinnangul „ei lahenda ühtegi eeltoodud probleemi“.
Pöördumises süüdistatakse ministeeriumit ja puidutööstust otsesõnu infomüraga avalikkuse eksitamises: „Puidutööstus ja Kliimaministeerium täidavad meediat valede, pooltõdede ja teemast-mööda-käsitlustega. See eksitab avalikkust ja raskendab probleemi tõsiduse mõistmist.“
Ekspertide sõnul on praegu kiirkorras läbi surutav seadusloome Eestile kahjulik: „Vastupidi – kavandatavad muudatused teenivad Eesti jaoks liiga suure ja valdavalt välisomanikele kuuluva metsatööstuse omanike ärihuve ning kindlustavad senise jätkusuutmatu majandamismudeli jätkumise enam kui kahel kolmandikul Eesti metsamaast. Suurima löögi alla satuvad rohevõrgustikud, puhkemetsad ja kogukonnametsad.“
Selle paratamatu tulemus on asjatundjate hinnangul „uus toormekriis, mille lahenduseks hakatakse nõudma kaitsealade vähendamist“.
