Uus rahvusvaheline teadusuuring, mis avaldati ajakirjas Science, on toonud nähtavale ühe Maa võimsaima ja samas vähim mõistetud elusüsteemi – arbuskulaarsete mükoriisaseente ehk krohmseente maa-aluse võrgustiku. Selle süsteemi ulatus ja tähendus sunnivad ümber mõtestama globaalset ökosüsteemi toimimist. Eesti looduse kontekstis omandab see teadmine eriti vahetu mõõtme, sest sama võrgustik toimib meie metsade, rabade ja niitude all.
Teadlased hindasid, et krohmseente niidistiku kogupikkus ulatub ligikaudu 110 kvadriljoni kilomeetrini. See arv ületab muidugi tavapärase inimliku kujutlusvõime piirid. Ent see on elav ja funktsioneeriv süsteem, mille kaudu liigub igal aastal hinnanguliselt miljard tonni süsinikku.
Seeneniidid moodustavad taimede juurtega sümbiootilise võrgustiku, milles umbes 70 protsenti kõigist taimeliikidest sõltub otseselt või kaudselt nende seente olemasolust. Taimed annavad seentele süsinikku, samal ajal kui seened varustavad taimi fosfori ja lämmastikuga, luues vastastikku sõltuva süsteemi, mis on püsinud sadu miljoneid aastaid.
Uuring tugines tohutule andmestikule, mis hõlmas enam kui 320 varasemat teadustööd ning üle 16 000 mullaproovi eri maailma piirkondadest. Masinõppe abil modelleeriti seeneniidistiku tihedust ning selle põhjal loodi esimene globaalne kaart selle nähtamatu võrgustiku levikust. Analüüs näitas, et suurim seenetihedus ei paikne mitte troopilistes vihmametsades, nagu võiks intuitiivselt eeldada, vaid looduslikes rohumaades. Sellistes ökosüsteemides, sealhulgas mitmetes sarnastes kooslustes, mida leidub ka Eestis, on mulla ülemine kiht erakordselt elurikas ning seeneniidistik võib ulatuda mitme meetrini iga kuupsentimeetri mulla kohta.
Uuringutulemused näitavad ka, et intensiivne inimtegevus vähendab seeneniidistiku ulatust märgatavalt. Kultiveeritud põllumaadel võib seeneniidistiku tihedus langeda peaaegu poole võrra ning mullas sisalduva elusaine hulk väheneb oluliselt. Põhjuseks on eelkõige sügav kündmine, mis katkestab seeneniidistiku, ning kemikaalid, mis mõjutavad selle eluvõimet.
Samas säilitavad looduslikud rohumaad ja puutumatud metsad oma erakordse rolli süsinikusidujatena just tänu sellele maa-alusele võrgustikule. Kuna suur osa süsinikust talletub mullas, mitte ainult taimestikus, on need ökosüsteemid stabiilsemad ja tulekahjude või põudade suhtes vastupidavamad. Eesti loodus, kus leidub veel suhteliselt ulatuslikke looduslikke ja poollooduslikke kooslusi, kuulub seetõttu nende piirkondade hulka, millel on oluline roll globaalses süsinikuringes.
Eesti metsad ja niidud on niisiis samuti sügavalt põimunud maa-alused süsteemid. Iga puu, iga taim ja isegi iga samm metsapinnasel toetub nähtamatule seeneniidistikule, mis vahendab toitaineid ja energiat. See muudab metsad orgaaniliseks tervikuks, kus maa-alune elu on vähemalt sama oluline kui see, mida näeme valguse käes. Selle toimimine on otseselt seotud ka inimese tegevusega.
