Eino Rantanen: Ungari pole rahupooldaja, vaid Lääne-vastane jõud

Eino Rantanen, Sinise Äratuse esimees ja Eesti Rahvuslaste ja Konservatiivide (ERK) Nõmme osakonna aseesimees, astus sotsiaalmeedias jõuliselt vastu Ungari välisministri Péter Szijjártó väidetele, et Ungari kannatavat Ukraina-poolse „laimukampaania“ all. Rantanen tuletas välisministrile meelde, et just Ungari luureagentuur jäi hiljuti vahele Ukraina julgeoleku õõnestamisega. Tema hinnangul ei ole tegu rahupoliitika, vaid sihikindla Lääne-vastase tegutsemisega.

Nimelt on Ukraina julgeolekuteenistus SBU avalikustanud Ungari sõjaväeluure poolt juhitud spioonivõrgustiku, mis keskendus Ukrainas, eriti ajaloolise ungari vähemusega asustatud Taga-Karpaatia oblastis, sõjalise ja ühiskondliku spionaaži teostamisele. Kinni on peetud kaks endisest sõjaväelasest Ungari agenti, kellele oli kättesaadav info kohaliku sõjalise taristu kohta. Mõlemaid juhendas Ungari luureohvitser, kelle isik on kindlaks tehtud. Nende tegevuse eesmärgiks oli luua eeldusi Ungari vägede võimalikuks sissetungiks, koguda infot Ukraina sõjalise haavatavuse kohta ning mõjutada kohalikku elanikkonda.

Rantanen ei hoidnud oma hinnangus tagasi: „Teie enda agendid tabati teolt Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja julgeoleku vastu töötamast. Igasugune „laimukampaania“ teie korruptiivse, kleptokraatliku ja Euroopa-vastase kliki vastu on täiesti õigustatud,“ kirjutas ta vastuseks Szijjártó postitusele platvormil X. Ta lisas teravalt: „Te ei ole rahu poolt, te olete Lääne vastu.“

Rantanen on tuntud kui sirgjooneline rahvuslane, kelle hinnangul ei tohiks Balti riigid, sealhulgas Eesti, sulgeda silmi läänevastaste mängude ees, olgugi need eksitavalt „rahule“ viitava retoorika varjus. Praegune globaalne kriis ei jäta ruumi kahepalgelisusele – kas ollakse Lääne, vaba maailma ja Ukraina suveräänsuse eest või nende vastu.

SBU menetlus jätkub ning prokuratuuri järelevalve all uuritakse täiendavaid luurevõrgustiku liikmeid. Kinnipeetud agentidele esitatakse kohtus süüdistus riigireetmises sõjaseisukorra tingimustes ning neid ähvardab eluaegne vangistus koos kogu vara konfiskeerimisega.

Ungari valitsus jätkab samal ajal retoorikat, milles kujutab end ohvrina. Seda narratiivi nimetab Rantanen haledaks ja läbipaistvaks katseks varjata Ungari valitsuse tegelikke eesmärke. Ta rõhutab, et just selline varjatud tegevus ja topeltmäng teeb Ungarist mitte liitlase, vaid strateegilise ohu Lääne ühtsusele.