Eestlastel on aeg mõelda põlisrahva staatuse taotlemisele

Eestlased peaksid taotlema endi kuulutamist Eestimaa põlisrahvaks. Enda kuulutamisega põlisrahvaks saaks eestlased oma õiguste eest võidelda ka siis, kui eestlased ja eesti keel on tõrjutud maapiirkondadesse ja kolkaküladesse, nagu see on Venemaa soomeugri vabariikides, kirjutab murelik eestlane Jüri Kukk.

Mõttetargad on öelnud, et Eesti riiki on vaja ainult eestlastele, kõik teised siinsed rahvad saaksid hakkama ka mistahes muu variandiga (oblast, europrovints). Paraku on just eestlaste rahvusriik, mis loodi 1918. aastal ja taaskehtestati 1991. aastal, silmnähtavalt hääbumas.

Seda näitavad nii venestamine massisisserändega endise Nõukogude Liidu aladelt, riigi teadlik multikultuurseks muutmine, otsustamise kolimine Tallinnast Brüsselisse, eestluse, eesti keele ja kultuuri taandareng ja palju muud. On ilmselge, et Eesti riik ei kaitse enam eestlaste positsiooni omal maal.

Seega on aeg sealmaal, et eestlased peaksid taotlema endi kuulutamist Eestimaa põlisrahvaks. Esiteks sätestaks see eestlaste õiguse kodumaale ja teiseks, see võtaks praegustel võimupoliitikutel võimaluse jagada eestlase staatust igaühele, kes paneb jala Eesti pinnale maha.

Eestluse ähmastamisega on tegelenud nii endine president Kersti Kaljulaid, praegune peaminister Kaja Kallas kui ka “parempoolsete” poliitik Siim Kiisler. Nende eesmärgiks on saavutada olukord, kus põlisrahva nimi antakse kodanikele – Prantsusmaal juba nimetatakse prantslaseks ka Aafrikas sündinuid. Eestlased ei tohi lasta asjadel selleni minna.

ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon võeti Peaassamblee poolt vastu 13. septembril 2007. Täna on deklaratsioon kõige põhjalikum põlisrahvaste õigusi käsitlev rahvusvaheline dokument. Sellega kehtestatakse maailma põlisrahvaste ellujäämise, väärikuse ja heaolu miinimumstandardite universaalne raamistik ning täpsustatakse olemasolevaid inimõiguste standardeid ja põhivabadusi, nagu need kehtivad põlisrahvaste konkreetses olukorras.

Enda kuulutamisega põlisrahvaks saaks eestlased oma õiguste eest võidelda ka siis, kui eestlased ja eesti keel on tõrjutud maapiirkondadesse ja kolkaküladesse, nagu see on Venemaa soomeugri vabariikides, või kui globalistide “kvislingid” ütlevad, et suveräänsuse kadumisest hoolimata olevat eestlus kindlalt kaitstud, nagu praegu sageli võimupoliitikute poolt väidetakse.

Mõistagi tuleb jätkata võitlust selle eest, et eestlased saaksid oma riigi tagasi, aga enda seljatagust tuleb igal viisil kaitsta. Väiksemad põlisrahvad kaovad üha kiiremas tempos ja ka miljonirahvad on juba ohutsoonis.

Hea on teada, et kuigi Google’ist leiab ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni lingi, mis viib Eesti välisministeeriumi lehele, väidab otsing, et “lehte ei leitud”. Ju siis pole see praegustele võimuritele enam tähtis. Või siis peljatakse, et eestlased hakkavad ka ise oma staatust määratlema.