Moskva patriarh Kirilli juhitav Venemaa õigeusu kiriku kirikunõukogu andis toetust “vene maailmale” ning patriarh nimetas Ukrainas toimuvat agressiooni kõikide venelaste pühaks sõjaks. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku reaktsioon Vene Õigeusu Kiriku väljaöeldud seisukohtadele on seni olnud murettekitavalt vaikne.
Ülemaailmse Vene rahvanõukogu erakorralisel kongressil, mis toimus 27. märtsil Moskva Lunastaja Kristuse katedraali kirikukogus, võttis patriarh Kirilli juhitav kirikunõukogu vastu dokumendi “Vene maailma olevik ja tulevik“. Avalduses seisab selgelt, et Ukraina territoorium tuleb liita Venemaaga.
Ülemaailmne Vene rahvanõukogu kongress on märkimisväärne platvorm, kus osalevad mõjukad Venemaa poliitikud, kõrgetasemelised riigiametnikud ning erinevate eluvaldkondade esindajad. Selle organisatsiooni sõnad ja tegudel on suur mõju Venemaa poliitika kujundamisele, ning alates 2005. aastast omab ülemaailmne Vene rahvanõukogu ka ÜRO ametliku konsultatsioonipartneri staatust.
Patriarh kutsub vene rahvast taasühendama
Selle avaldusega seatakse eesmärgiks Venemaa laienemine ja vihjatakse ka endise Nõukogude Liidu territooriumi taasühendamisele. Ühtlasi kuulutati Ukrainas tegutsev õigeusu kirik ebaseaduslikuks.
Dokumendi kohaselt nimetatakse Ukrainas toimuvat sõda “Venemaa rahva vabadusvõitluseks”, mille vastu seisab “kuritegelik Kiievi režiim” ja “kollektiivne lääs”. Läänt nimetatakse saatana küüsi langenuks. Avalduses käsitletakse Ukrainat Edela-Venemaa aladena.
Dokumendis rõhutatakse ka Venemaa rolli “multipolaarses maailmas” julgeoleku ja “õiglase maailmakorra” kaitsevallina. Kirik toonitab “venelaste taasühendamise” tähtsust ning soovib selle seada Venemaa välispoliitika prioriteediks.
Patriarh Kirill on tuntud kui Venemaa diktaatori Vladimir Putini oluline liitlane. Nende pikaaegne koostöö on tihendanud Vene õigeusu kiriku ja riigijuhtimise vahel. Umbes 63 protsenti Venemaa Föderatsiooni elanikkonnast tunnistab end õigeusklikuks, mistõttu on patriarhi roll nii usulises kui ilmalikus sfääris äärmiselt oluline, kuna tema sõnumil on mõju suurele osale riigi elanikkonnast.
Patriarh Kirill sündis 1946. aastal Peterburis ning on oma karjääri jooksul tõusnud Venemaa õigeusu kiriku üheks võtmetegelaseks. Pärast seminari lõpetamist astus ta kiriku välissuhete osakonda, mis võimaldas tal tihti reisida ka välismaale ning luua kontakte teiste riikide ja kirikutega. 1990. aastatel avalikustatud toimikud kinnitavad, et Kirill oli kommunismiajal KGB agent, kelle koodnimi oli Mihhailov.
Moskva kirik Eestis vaikib
Eesti elanikest tunnistas õigeusku 2021. aasta rahvaloenduse kohaselt umbes 16 protsenti ehk 180 000 inimest, mis teeb selle kiriku oluliseks osaks Eesti usumaastikust. Huvitaval kombel peab eestlastest õigeusu omaks vaid 2,8 protsenti, samas kui venelaste seas on see näitaja oluliselt kõrgem, ulatudes 50 protsendini. Eestis elavatest valgevenelastest on õigeusulised lausa 58 protsenti ja ukrainlastest 48 protsenti, mis näitab õigeusu kiriku tugevat mõju kogukondadele ka väljaspool Venemaad.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, mis allub Konstantinoopoli patriarhaadile, on märkimisväärselt väiksem võrreldes Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga, mis allub otseselt patriarh Kirillile. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ei ole seni avalikult eemaldunud patriarh Kirilli Ukraina teemalistest avaldustest, mis on tekitanud küsimusi, milline on kiriku seisukoht Ukraina sündmuste suhtes. Teisipäeval käisid kiriku esindajad küll vestlusel siseministeeriumis, kuid mingit kirikupoolset avaldust sellele ei järgnenud.
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vaikimine ja passiivsus on murettekitav, eriti arvestades Vene Õigeusu Kiriku väljaöeldud seisukohti, mis toetavad “venelaste taasühendamist” ning propageerivad avalikult Ukraina annekteerimist. See mitte ainult ei ohusta Eesti iseseisvust, vaid ka õõnestab demokraatlikke väärtusi, rahvusriikide suveräänsust ja rahvusvahelist õigust.
Venemaa poolt propageeritud “venelaste taasühendamine” ei ole pelgalt ajalooline loosung, vaid ohtlik poliitiline strateegia, mis võib üles kutsuda uutele vallutussõdadele. Selliste ideede propageerimine peaks tekitama muret kõikides naaberriikides, sealhulgas Eestis, kus vene vähemus elab koos eestlastega. Selle asemel, et avaldada hukkamõistu Vene kiriku poliitiliselt motiveeritud avalduste suhtes, on aga Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik eelistanud vaikida ja säilitada head suhted emakirikuga.
Kiriku passiivne suhtumine võib anda tunnistust, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ei soovi seista vastu Moskva poliitilisele mõjule Eestis. Selle asemel, et kaitsta Eesti iseseisvust ja rahvusriiki, võib see kirik pigem toetada Vene propaganda levikut ja mõjutada kohalikke venekeelseid elanikke Kremli-meelses suunas.
