Eesti ja Soome vahelise Estlink 2 merekaabli kahjustamine on otsene tõestus Venemaa agressiivsest käitumisest ja valmisolekust kasutada hübriidsõja meetodeid, et seada ohtu meie julgeolek ja majanduslik sõltumatus, kirjutab Ruuben Kaalep.
Kui Balticconnectori vigastus pidi meid äratama, siis Estlink 2 juhtum karjub, et oleme hiljaks jäänud. Paraku on Eesti reageerinud Venemaa rünnakutele Läänemere taristu vastu liiga nõrgalt.
Esiteks on valitsusliikmed vältinud toimunu nimetamist sõjaliseks rünnakuks või terrorirünnakuks Eesti Vabariigi pihta, kuigi ilmselgelt just sellega on tegemist. Teiseks on – ilmselt Lõuna-Euroopa riikide võimalikku tagasihoidlikku reageerimist kartes – keeldutud NATO artikkel 4 käivitamisest. Olukorra tõsidust arvestades oleks pidanud seda tegema juba oktoobris 2023, kui Hongkongi lippu kandev laev lõikas läbi Balticconnectori toru.
On kaks olulist välispoliitilist meedet, mida Eesti peaks kohe rakendama. Eesti peab NATO konsultatsioonidel tõstatama Taani väinade rahvusvahelise läbipääsetavuse küsimuse. 1857. aastast pärit Kopenhaageni konventsioon on ajale jalgu jäänud, sest selle loomise ajal ei eksisteerinud elutähtsaid sidekaableid ega taolisi hübriidrünnakuid. Eesti eluline huvi on, et Läänemere ääres paiknevad iseseisvad riigid töötaksid välja kaasajastatud regulatsiooni, mis lubaks keelata Taani väinadest läbipääsu riikide laevadele, kes on seotud sidevõrkude ründamise, terrorismi või sanktsioonidest möödahiilimisega.
Samuti peaksid Eesti ja Soome viima oma merepiiri vastavalt rahvusvahelisele mereõigusele Soome lahe keskjoonele. ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsioon annab igale riigile õiguse kehtestada 12 meremiili laiune territoriaalmeri. Kuna see kattuks Eesti ja Soome vahel, peaks piir kulgema mööda keskjoont. Kahjuks loobus Eesti 1990. aastatel sellest võimalusest, jättes Soome lahe keskele rahvusvaheliste vete koridori. Nüüd on selge, et Venemaa ja Puna-Hiina kasutavad seda kurjalt ära, õõnestades Eesti ja Soome majanduslikku ning energeetilist julgeolekut. Keskjoonele viidud merepiir lubaks mõlemal riigil ühiselt kontrollida kogu tegevust Soome lahel ja ennetada taolisi rünnakuid.
Tegelikult oleksime pidanud need sammud astuma juba Venemaa täiemahulise sissetungi alguses Ukrainasse 2022. aastal. Soome lahe rahvusvaheliste vete koridori loomine lähtus naiivsest lootusest, et Venemaaga on võimalik pidada rahumeelseid diplomaatilisi suhteid. Hiljemalt 2022. aastaks oli selge, et kui Putinit ei peatata, ründab ta tulevikus ka Baltimaid sama jõhkralt või veel jõhkramalt kui Ukrainat.
Läänemerel käib praegu sõda, ja meil on aeg seda tunnistada ning vastavalt tegutseda. Kõik sammud, mida me praegu astume, peavad lähtuma ühest lihtsast tõest: rahu saavutatakse ainult siis, kui me näitame, et oleme valmis end kaitsma igal rindel – nii merel, õhus kui ka maal. Me ei karda, me ei paindu, ja me ei lase Venemaal teha Läänemerest oma mänguväljakut.
