Eesti esitas mardi- ja kadrisandiks käimise traditsiooni UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Lõplik otsus selle kandmise kohta tehakse 2026. aasta detsembris.

Taotluse koostamist vedanud Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liikme ja santimise koostöökogu esindaja Kati Taali sõnul on tegemist ühe Eesti kõige laiema kandepinnaga pärimustraditsiooniga. „Erinevalt paljudest teistest UNESCO nimekirjas olevatest paikkondlikest kommetest on sanditamine üle-eestiliselt tuntud ja armastatud. Ilmselt on Eestis vähe neid inimesi, kes poleks kas ise santimas käinud või sante võõrustanud,“ märkis Taal.

Mardi- ja kadrisanditamine on sügavale rahvakultuuri juurdunud rituaalne rollimäng, kus maskeerunud külalised – santijad – käivad perest peresse, esitavad mõistatusi, laulavad, mängivad pilli, tantsivad ja viskavad nalja. Vastuvõttev pererahvas omakorda kostitab sante ja kuulab nende häid soove, mis ulatuvad viljakusest ja tervisest kuni üldise hea õnneni.

Sanditajad liiguvad ringi mardilaupäeval, 9. novembril, ja kadrilaupäeval, 24. novembril, kuid mõnes piirkonnas kestab kadripäevane sanditamine ka 25. novembril. Traditsioonile on iseloomulikud vanad regilaulud, mida esitatakse ühiselt ning sageli saatjaks pillimäng.

Kui UNESCO kinnitab Eesti taotluse, liitub mardi- ja kadrisantimine teiste rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti pärandkultuuri traditsioonidega, nagu Kihnu kultuuriruum, laulu- ja tantsupidude tava, seto leelo, Võromaa suitsusauna traditsioon ning mulgi pudru valmistamine ja söömine Mulgimaal. Lisaks on UNESCO kiireloomulist kaitset vajava kultuuripärandi nimekirjas Soomaal levinud ühepuulootsiku ehitamine ja kasutamine.

Mardipäeva tavadest saab pikemalt lugeda siit.